PÄRNU KAITSEPATALJON JA 9. JALAVÄEPOLK VABADUSSÕJAS AASTAL

Transcription

1 TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Raamatukogunduse ja infoteaduste osakond Dokumendihalduse ja infoteaduste eriala Külli Lainevool PÄRNU KAITSEPATALJON JA 9. JALAVÄEPOLK VABADUSSÕJAS AASTAL Lõputöö Juhendaja: Toomas Hiio Eesti Sõjamuuseumi Kindral Laidoneri Muuseumi teadusdirektor Viljandi 2008

2 SISUKORD SISSEJUHATUS...5 TEEMA PÕHJENDUS...6 TÖÖ STRUKTUUR...8 TÖÖS KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS EESTI OMARIIKLUSE SÜND JA VABADUSSÕJA PUHKEMINE AASTAL PÄRNUMAA- JA LINNA KAITSELIITLASED LÕUNARINDE PAREMA TIIVA KAITSEL ENNE PÄRNU KAITSEPATALJONI LOOMIST Pärnumaa- ja linna kaitseliitlased Lõunarinde parema tiiva kaitsel Heinastest Mõisakülani Lühikokkuvõte Kaitseliidu tegevusest aastal PÄRNU KAITSEPATALJONI FORMEERIMINE, KOMPLEKTEERIMINE, KOOSSEIS JA SÕJATEE AASTAL Pärnu kaitsepataljoni formeerimine Pärnu kaitsepataljoni koosseis ja komplekteerimine Pärnu kaitsepataljoni sõjatee aasta jaanuaris ja veebruaris Pärnu kaitsepataljoni sõjatee aasta märtsis Selgamaa lahingud Pärnu kaitsepataljoni sõjatee aasta aprillis ja mais JALAVÄEPOLGU FORMEERIMINE JA ISIKKOOSSEISU KUJUNEMINE PÄRNU KAITSEPATALJONI BAASIL jalaväepolgu formeerimine Pärnu kaitsepataljoni baasil jalaväepolgu isikkoosseisu kujunemine Pärnu kaitsepataljoni baasil jalaväepolgu ohvitsere jalaväepolgu formeerija ja ülem alampolkovnik Johann Schmidt jalaväepolgu sidekomando ülem, polgu adjutandi abi ja operatiivadjutant alamleitnant Mart Tuisk jalaväepolgu polguülema abi kapten Andres Tomingas jalaväepolgu I pataljoni ülem leitnant Jaan Kinger jalaväepolgu II pataljoni ülem leitnant Karl-Johann Laurits jalaväepolgu tööroodu ülem leitnant Ilja Jahnov SÕJATEGEVUSE EESTIST VÄLJAKANDUMINE jalaväepolk sõjas Landeswehr`iga jalaväepolk Viru rindel Krasnaja Gorka operatsioon jalaväepolk Narva kaitselahingutes aasta lõpus Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu isikkooseisu kaotused Vabadussõjas aastal

3 6. VABADUSSÕJAST OSAVÕTNUD VÕITLEJATE AUTASUSTAMINE VABADUSRISTI JA TASUTA MAAGA Eesti Vabadusrist jalaväepolgu Vabadusristi kavalerid Tasuta maa autasuks Vabadussõjas ülesnäidatud vapruse eest 9. jalaväepolgu võitlejatele...58 KOKKUVÕTE...60 KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS...64 LISAD...68 Lisa 1 Pärnu kaitsepataljoni staap ja allüksuste juhtkond 7. aprillil Lisa 2 9. jalaväepolgu formeerimise koondtabel 20. maist 17. detsembrini Lisa 3 9. jalaväepolgu sõjaväelaste koondtabel auastmete järgi 20. maist 17. detsembrini..70 Lisa 4 Endiste Pärnu kaitsepataljoni ohvitseride ja ametnike määramine 9. jalaväepolku 22. mail Lisa 5 Pärnu kaitsepataljoni roodude ja komandode ümberpaigutamine 9. jalaväepolku maini Lisa 6 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavalerid...73 Lisa 7 Vabadussõjas langenud Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu sõdurid aastal...75 Lisa 8 Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu koosseisu muutumine (isikkoosseis, relvastus ja varustus) aastal...82 Lisa 9 Pärnu kaitsepataljoni päevaaruanne 30. aprillil aastal...86 Lisa 10 Skeem 1. Lahingud lõunarinde paremal tiival veebruaris, märtsis ja aprillis Lisa 11 Skeem 2. meie vägede koondamine Landeswehr`i vastu. Võnnu langemine Landeswehr`i kätte 6. juunil Lisa 12 Skeem 3. Viru rinne 17. detsembrist 1919 kuni 3. jaanuarini Lisa jalaväepolgu autasuks tasuta maasaajate nimestik...90 Lisa (1) Vabadusristi kavaleride kogunemine Pärnus, (endise Endla teatri ees, praeguse hotell Pärnu esisel väljakul Aia tänaval) 24. veebruaril aastal...93 (2) Vabadusristide kätteandmine Pärnus, (praegusel Pargi tänaval (Esplanaadi platsil) näoga Vabaduse pargi poole) 24. veebruaril aastal

4 Lisa (3) Landeswehr`i sõjas langenud sõbrad: junkur Friedrich Reinhold ja lipnik Johann Koger 9. jalaväepolgust...94 Lisa (4) Meie vägede poolt õhitud Jamburgi sillad 9. jalaväepolgu rindelõigus aastal..95 (5) Meie vägede poolt õhitud Jamburgi sillad 9. jalaväepolgu rindelõigus aastal. (Vaade teise nurga alt)...95 Lisa (6) Enamlaste suurtükitules hävinud mets Mustjõe ja Krivasoo vahel detsembris, aastal...96 (7) Dubrovka küla ja suurtükitules segiküntud pinnas 20. detsembril aastal...96 Lisa (8) 9. jalaväepolgu mehed Narvas oma kasarmu ees Vestervalli tänaval aastal...97 Lisa (9) 9. jalaväepolgu leitnant Paul-August Lilienbladt (Lilleleht), Narvas Vestervalli kasarmute ees aastal...98 SUMMARY

5 SISSEJUHATUS Saksamaa revolutsioonil ja Maailmasõja lõppemisel oli Eesti jaoks kahetine tähendus. Ühelt poolt tõid need sündmused kaasa okupatsiooni kokkuvarisemise ja võõrvägede lahkumise ning andsid võimaluse alustada omariikluse ülesehitamist; teisalt aga tõusis esile Eestit Venemaa poolt ähvardav oht. 13. novembril 1918 tühistas Vene enamlik valitsus Saksamaaga sõlmitud Bresti rahulepingu. Samaaegselt valmistas Punaarmee juhtkond ette pealetungi lääne suunas eesmärgiga taastada Vene impeeriumi sõjaeelsed piirid ja luua otseühendus Saksamaaga, kiirendamaks sel moel maailmarevolutsiooni saabumist. Punaarmee kallaletung ähvardas kõiki endise impeeriumi läänepoolseid rahvaid, sh eestlasi. 1 Vabadussõda on eesti rahva ajaloos suurim ja tähtsaim sündmus. Selles sõjas, võideldes esmakordselt tervikuna ühise rahvusriikliku keskvõimu korraldusel ja ühe väejuhi juhtimisel, võitis eesti rahvas endale lõplikult vabaduse ja riikliku iseseisvuse. Vabadussõja tähtsust mõistame täies ulatuses, kui meenutame, et õnnetult lõppenud muistse vabadusvõitluse tagajärjel oli eesti rahvas sunnitud kannatama võõra võimu survet paljude sajandite kestel. Vabadussõja võit aga andis meile tagasi peremeheõigused omal maal. 2 Käesolev lõputöö kasvas välja siinkirjutaja ja aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kaitstud kahest kursusetööst: Pärnu Kaitsepataljoni komplekteerimine, 1 2 Pajur, A. Tannberg, T. Vahtre, L. Ant, J. Laar, M. Jaanson, K. Nutt, M. Raag, R. Vahtre, S & Kasekamp, A Eesti ajalugu VI Vabadussõjast taasisesesvumiseni. Tartu: Ilmamaa, lk 28. Traksmaa, A. Walter, H Eesti Vabadussõda osa. Tallinn: Mats, lk 5. 5

6 formeerimine ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal 3 ja 9. jalaväepolgu formeerimine Pärnu kaitsepataljoni baasil ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. 4 Käesolev lõputöö on kahe eelmise kursusetöö laiendatud ja täiendatud variant. Esimeses kursusetöös oli vaatluse all Pärnu kaitsepataljoni formeerimine ja lahingutegevus Vabadussõjas. Teises kursusetöös vaadeldi Pärnu kaitsepataljoni ümberformeerimist 9. jalaväepolguks ja lahingutegevust Vabadussõjas. Lõputöö on tervikkäsitlus Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu formeerimisest, komplekteerimisest ja lahingutegevusest Vabadussõjas aastal. Seda teemat uurides olen leidnud väga palju uut arhiivimaterjali, mida olen kasutanud selle lõputöö kirjutamisel. 24. veebruaril 2008 sai Eesti Vabariik 90-aastaseks. Ilma Vabadussõjas saavutatud võiduta ei oleks seda riiki praegu olemas. Nii Pärnu kaitsepataljon kui ka 9. jalaväepolk osalesid Vabadussõjas formeerimise algusest kuni Vabadussõja lõpuni. 9. jalaväepolk jäi Narva piirikaitsele ja lahkus sealt alles 13. veebruaril 1920 peale seda, kui Asutav Kogu oli Tartu rahulepingu ratifitseerinud. Sellepärast on nii Pärnu kaitsepataljonil ja hilisemal 9. jalaväepolgul märkimisväärne osa selles, et Vabadussõjas võit saavutati. TEEMA PÕHJENDUS Teema valikul lähtusin suuresti ka isiklikust huvist nii Pärnu kaitsepataljoni kui ka 9. jalaväepolgu ajaloo vastu. Seda teemat ajendas edasi uurima koostöö Pärnu Muuseumiga, muuseumi direktori, doktor Aldur Vungi juhtimisel, kes on mulle osutanud igakülgset abi minu teema uurimisel ja kellega mul on olnud väga meeldiv ja konstruktiivne koostöö. 23. veebruarist kuni 19. märtsini 2006 oli Pärnu Muuseumis näitus Pärnumaalased Eesti vabaduse kaitsel. Uus näitus Eesti Vabadussõjast. Minu osa sellel näitusel oli ülevaate andmine Pärnust formeeritud 6. ja 9. jalaväepolgu tegevusest ja lahingutest Vabadussõjas aastal ilmus doktorite Ago Pajuri ja Aldur Vungi koostöös raamat Rahvusriigi sünd Pärnumaal ( ), kus on kasutatud 3 4 Lainevool, K Pärnu Kaitsepataljoni komplekteerimine, formeerimine ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. [Kursusetöö]. Lainevool, K jalaväepolgu formeerimine Pärnu Kaitsepataljoni baasil ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. [Kursusetöö]. 6

7 minu aasta kursusetööd Pärnu Kaitsepataljoni komplekteerimine, formeerimine ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. Pärnu Muuseumiga on mul plaanis kindlasti koostööd jätkata. Pärnus on sõjaväeosa asunud juba väga pikka aega. Minu arvates on Pärnu sõjaväeosa üks Pärnu linna sümboleid ja pärnakatele väga tähtis aasta algusest on Pärnu üksik-jalaväepataljon ümber formeeritud Lääne kaitseringkonna staabiks, et väeosa siiski tegutseb, nimetatakse seda 2. pataljoniks aastal on 2. pataljonis ligi 300 ajateenijat, kelle teenistusaeg lõpeb aasta juuni algul. Pärast seda selguvad täpsemalt Lääne kaitseringkonna edasised ülesanded. Sügisel plaanitakse siinses sõjaväelinnakus suurt reservväelaste õppust. Ajateenijad Pärnusse enam ei tule, sest sisuliselt on sõjaväeosa Pärnust likvideeritud. Endise Pärnu Üksik-jalaväepataljoni, praeguse Lääne kaitseringkonna staabi teabeohvitser kapten Priit Rööp on samuti mulle osutanud igakülgset abi antud teema uurimisel aasta kursusetöös kasutasin ma fotosid 9. jalaväepolgu kohta, mis olid pärit kapten P. Rööp`i erakogust. Tema huviks on 6. jalaväepolgu ajaloo ja tegevuse uurimine. 6. jalaväepolk ja 9. jalaväepolk sõdisid Vabadussõjas külg-külje kõrval ja olid väga tihedalt teineteisega seotud. 21. juulil 1921 liideti 9. jalaväepolk 6. jalaväepolguga ja siit edasi kulges polkude tee rööbiti selle ajani, mil 9. jalaväepolk nimetati ümber 9. Üksik-Jalaväepatajoniks 1. oktoobril Käesoleva lõputöö kirjutamisel on mind aidanud hr Ain Krillo, kellelt olen saanud informatsiooni ja fotosid 9. jalaväepolgu kohta. Ta on mitme Vabadussõjaga seotud raamatu 5 kaasautor. Tema praeguseks tööks on Vabadussõjas langenute üldnimekirja koostamine. Selle tööga alustati juba aastal. Peale A. Krillo tegeleb langenute üldnimekirja koostamisega ka hr Mati Strauss. Hetkel on koos ~7000 Eesti Vabadussõjas langenud, sõjas haavade ja haiguste kätte surnud ja punase terrori ohvriks langenud isiku nimed. Eelpoolnimetatud nimekirjas on ainult eestlased. Lisana kogutakse Eest Vabariigi Vabadussõja-aegsete liitlaste inglaste, soomlaste, rootslaste, taanlaste Eesti Vabadussõjas langenute nimed. Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu Vabadussõjas langenute tabeli koostamisel kasutasin juba kogutud andmeid 5 Strauss, M. Krillo, A. Pihlak, J Eesti Vabaduse Risti kavalerid: register. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Pärnu: Akadeemia Trükk; Strauss, M. Krillo, A. Pihlak, J. Viljat, R Vabadussõja mälestusmärgid. I. Keila: ETPV; Strauss, M jt Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register. Põltsamaa: OÜ Vali Press; Strauss, M jt Vabadussõja mälestusmärgid. II. Keila: Greif. 7

8 (üldnimekirjast), arhiiviallikaid, ajalehtedes ja ajakirjas (Sõdur) avaldatud Vabadussõjas langenud, sõjas haavade ja haiguste kätte surnud isikute nimekirju. Kindlasti ei ole selles lõputöös esitatud langenute nimekiri lõplik, sest üldnimekirja koostamine alles käib. Erinevates arhiiviallikates (langenute nimekirjad) võivad olla ühe ja sama isiku nimi kirjutatud erinevalt. Sellepärast tuleb kindlasti enne kontrollida, kas tegemist on ikka ühe ja sama isikuga. Selle töö jaoks on koostatud nimekiri isikutest, kelle kohta on olemas võimalikult palju andmeid. TÖÖ STRUKTUUR Lõputöö koosneb kuuest peatükist. Esimene peatükk on ülejäänud tööst mõneti eraldiseisev, olles samas vajalik kui põhiosa sissejuhatav komponent. Selles antakse ülevaade olukorrast, mis eelnes Eesti Vabariigi iseseisvumisele 24. veebruaril 1918 ja põhjustest, mis viisid Vabadussõja puhkemiseni. Teine peatükk käsitleb Kaitseliidu organiseerimist Pärnu linnas ja Pärnumaal. Esimeses alapeatükis on vaatluse all Pärnu linna ja Pärnumaa kaitseliitlaste tegevus Lõunarinde parema tiiva kaitsel Heinastest Mõisakülani. Teises alapeatükis on esitatud lühikokkuvõte Kaitseliidu tegevusest aastal. Kolmandas peatükis on vaatluse all Pärnu kaitsepataljoni organisatsiooni tekkimine. Esimene alapeatükk annab ülevaate Pärnu kaitsepataljoni formeerimisest. Teine alapeatükk Pärnu kaitsepataljoni koosseisust ja komplekteerimisest. Alapeatükkides 3-5 antakse ülevaade Pärnu kaitsepataljoni sõjateest Vabadussõjas 16. jaanuarist 17. maini aastal. Neljandas peatükis on vaatluse all Pärnu kaitsepataljoni ümberformeerimine 9. jalaväepolguks. Esimene alapeatükk annab ülevaate 9. jalaväepolgu formeerimist Pärnu kaitsepataljoni baasil. Teises alapeatükis käsitletakse 9. jalaväepolgu isikkoosseisu kujunemist Pärnu kaitsepataljoni baasil. Kolmandas alapeatükis on välja toodud 9. jalaväepolgus juhtivatel kohtadel olnud ohvitseride elu- ja teenistuskäik Vene ja Eesti sõjaväes. Viiendas peatükis antakse ülevaade põhjustest, miks Sõjavägede Ülemjuhataja Johann Laidoner otsustas sõjategevuse Eesti Vabariigi piiridest välja viia ja 9. jalaväepolgu sõjatee väljaspool Eesti Vabariigi piiri. Esimene alapeatükk kirjeldab 9. jalaväepolku lahingus Landeswehr`iga. 8

9 Teises alapeatükis antakse ülevaade 9. jalaväepolgu saatmisest Viru rindele. Kolmandas alapeatükis on kirjeldatud Krasnaja Gorka operatsiooni ja 9. jalaväepolgu osa selles. Neljandas alapeatükis on vaatluse all 9. jalaväepolgu tegevus Narva kaitselahingutes aasta lõpus. Viiendas alapeatükis on välja toodud Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu isikkoosseisu kaotused Vabadussõjas aastal. Kuues peatükk on ülejäänud tööst eraldiseisev, olles samas vajalik uurimistöö lõpetuseks, kuid ei mahu ajaliselt lõputöö pealkirjas etteantud raamidesse. Selles peatükis on vaatluse all Vabadussõjast osavõtnute autasustamine. Esimene alapeatükk annab ülevaate Eesti Vabadusristi tekkimisest ja annetamise korrast. Teises alapeatükis on vaatluse all 9. jalaväepolgust esitatud Vabadusristi kavalerid ja Vabadusristi kavaleriks esitatud 9. jalaväepolgu ülem Johann Schmidt. Kolmandas alapeatükis on käsitletud Vabadussõjas ülesnäidatud vapruse eest autasuks tasuta maa saamise korda ja 9. jalaväepolgu tasuta maasaajaid. Lõputööd ilmestab 19 lisa: Tabelid ja skeemid: Pärnu kaitsepataljoni staap ja allüksuste juhtkond 7. aprillil 1919; 9. jalaväepolgu formeerimise koondtabel 20 maist 17. detsembrini 1919; 9. jalaväepolgu koondtabel auastmete järgi 20 maist 17. detsembrini 1919; Endiste Pärnu kaitsepataljoni ohvitseride ja ametnike määramine 9. jalaväepolku 22. mail 1919; Pärnu kaitsepataljoni roodude ja komandode ümberpaigutamine 9. jalaväepolku: mail 1919; 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavalerid; Vabadussõjas langenud Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu sõdurid aastal; Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu koosseisu muutumine (isikkoosseis, relvastus ja varustus) aastal; Pärnu kaitsepataljoni päevaaruanne 30. aprillil aastal; Skeem 1. Lahingud lõunarinde paremal tiival veebruaris, märtsis ja aprillis 1919; Skeem 2. Meie vägede koondamine Landeswehr`i vastu. Võnnu langemine Landeswehr`i kätte 6. juunil 1919; Skeem 3. Viru rinne 17. detsembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920; 9. jalaväepolgu autasuks tasuta maasaajate nimestik; Fotod: Vabadusristi kavalerid kogunemas Pärnus, 24. veebruar ja Vabadusristi kätteandmine Pärnus, 24. veebruar 1922; Landeswehr`i sõjas langenud sõbrad: junkur Friedrich Reinhold ja lipnik Johann Koger 9. jalaväepolgust; Meie vägede poolt õhitud Jamburgi sillad 9. jalaväepolgu rindelõigus aastal; Meie vägede poolt õhitud Jamburgi sillad 9. jalaväepolgu rindelõigus aastal. (Vaade teise nurga alt); Enamlaste suurtükitules hävinud mets Mustjõe ja Krivasoo vahel detsembris, aastal; Dubrovka küla ja suurtükitules segiküntud pinnas 20. detsembril aastal; 9. jalaväepolgu mehed Narvas oma kasarmu ees Vestervalli tänaval aastal; 9. jalaväepolgu leitnant Paul-August Lilienbladt (Lilleleht), Narvas Vestervalli kasarmute ees aastal. 9

10 TÖÖS KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS 9. jalaväepolgust on kirjutatud üks raamat: Eesti rahvaväe 9. jalaväepolk: 16. jaanuarist jaanuarini jalaväepolgu raamat annab ülevaate Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu formeerimisest, isikkoosseisu kujunemisest ja lahinguteest Vabadussõjas. 9. jalaväepolgu ülemast kolonelleitnant Johann Schmidt`ist ilmus 1937 aastal terviklik teos, 7 mille koostajateks olid seltsi 9. jalaväepolk liikmed. Seltsi asutamiskoosolek toimus 19. oktoobril Seltsi koondati nii Vabadussõjast osavõtnuid kui sõjas mitteosalenud sõjaväelasi. Enamus seltsi liikmetest elas ja töötas Pärnus või Pärnumaal. 9. jalaväepolgu, hilisema 9. Üksik Jalaväerügemendi ohvitserid avaldasid artikleid Vabadussõjast ja polgu tegevusest rahu ajal ajakirjas Sõdur. 9 Pärast 9. jalaväepolgu endise pataljoniülema J. Schmidt`i surma (2. veebruaril 1931), avaldas ajakiri Kasvatus 10 talle järelehüüde. Elektroonilise andmebaasi DEA 11 abil on võimalik otsida erinevaid ajaleheartikleid. Sama autorite kollektiiv (9. jalaväepolgu, hilisema 9. Üksik Jalaväerügemendi ohvitserid) tegid koostööd ka tolleaegsete ( ) Eesti Vabariigis ilmunud suuremate ajalehtedega: Esmaspäev, 12 Kaja, 13 Postimees, 14 Põhja Kodu, 15 Rahvaleht, 16 Tallinna Teataja 17, Uus-Eesti 18 ja Vaba Maa. 19 Ajalehtedes avaldati kirjutisi Vabadussõjast ja nimestik 9. jalaväepolgu võitlejatest, kes langesid lahingutes, said haavata või surid haiguste tagajärjel. Üheks avaldatud kirjutiseks ajalehes (Vaba Maa 1921) oli järjejutt, kus Mart Tuisk kirjutas Landeswehr`i sõjast. Põhilisteks teemadeks nii ajakirjas kui ka ajalehtedes olid veel polgu iga-aastase aastapäeva tähistamine ja spordivõistluste korraldamine. Eelpoolnimetatud ajakirjas ja ajalehtedes avaldas ka Tuisk, M. Tomson, J. Maasik, K Eesti rahvaväe 9. jalaväepolk 16. jaanuarist jaanuarini Tallinn: K. Ü. Kool. Tuisk, M. Taalder, R. Toomsar, J Kolonelleitnant Johan Schmidt: jooni eelust ja tegevusest. Tallinn: Ühiselu. Tuisk, M jt Üksiku Jalaväe pataljoni pidupäev Sõdur nr. 27/28, lk Sõjaasjanduse ajakiri Sõdur ( ), nr ; nr ; nr. 3, 4, 22/23 (1929); nr. 3/4, 30/31/32, 33/34 (1930); nr. 1/2, 3/4 (1931); nr. 1/2, 3/4 (1932); nr. 3/4, 18/19 (1933); nr. 1/2, 10, 23, 33/34 (1934); nr. 7/8, 9, 45/46 (1935); nr. 5, 6/7 (1936); nr. 5, 6/7/8, 9/10, 11/12, 23/24; 36, 38/39 (1937); nr. 1/2, 5 (1938); nr. 3/4 (1939). Kasvatusteadusline ajakiri Kasvatus (Tallinn ) Eesti Õpetajate Liit, nr Digiteeritud eesti ajalehed. Valik ajalehti aastatest < 26. aprill Ajaleht Esmaspäev (Tallinn: ) ajalehe Vaba Maa (Tallinn: ) kaasanne, nr. 25 (1932). Ajaleht Kaja (Tallinn: ), nr. 6, 107, (1920); nr. 14, 18 (1935). Ajaleht Postimees (Pärnu: ), nr Ajaleht Põhja Kodu (Narva: ) nr. 3(1931). Ajaleht Rahvaleht (Tallinn: ), nr. 9 (1935). Ajaleht Tallinna Teataja (Tallinn: ), nr Ajaleht Uus-Eesti (Tallinn: ), nr. 16 (1936); nr. 8 (1937); nr. 7 (1938). Ajaleht Vaba Maa (Tallinn: ), nr. 108 (1920); nr , 269, 273, (1921); nr. 111 (1922); nr. 247 (1931); nr. 14 (1933). 10

11 jalaväepolgu ülem kolonelleitnant J. Schmidt artikleid 9. jalaväepolgu lahinguteest ja polgu aastapäevade korraldamisest Pärnus. Elektrooniline andmebaas Eesti ja välismaiste riiklike teenetemärkidega autasustatud isikute andmekogu 20 oli üheks allikaks 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavaleride tabeli koostamisel. Arhiivimaterjalide otsimiseks Eesti Riigiarhiivi kodulehelt kasutasin Arhiivi Infosüsteemi. 21 Eesti Riigiarhiivis olles kasutasin fondide teatmikku 22 ja arhiivifondide nimistuid. Käesolevas lõputöös on kasutatud Eesti Riigiarhiivi arhiivifonde. Fond sisaldab Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse jm asutuste erinevaid haldusdokumente (protokolle, otsuseid jne). Fond sisaldab Sõjavägede Staabi ülema ja valitsuse ülema erinevaid haldusdokumente; väeosade isikkooseisu nimekirju, autasustamislehti jne. Fond sisaldab käskkirju, operatiivkorraldusi, päevakäskusid ja kirjavahetust. Fond sisaldab ringkirju, käskkirju, kirjavahetust, sõjaväelaste nimekirju ja Garnisoni ülema päevakäskusid. Fond on säilikute kollektsioon, mis on jaotatud kuueks sarjaks. 1. Komitee üldasjaajamise dokumendid; 2. Sõjaväeosade ja -asutuste kirjavahetuse ärakirjad; 3. Eesti Vabariigi tsiviilasutuste dokumentide ärakirjad; 4. Ajakirjandusartiklite ärakirjad; 5. Komitee poolt koostatud käsikirjad ja kokkuvõtted; 6. Komitee poolt kogutud materjalid. Arhiivimaterjali kõrval on käesolevas lõputöös kasutatud ajalooteemalist kirjandust ja teadusartikleid, mis on ilmunud kultuuriajakirjas Akadeemia ja ajalookultuuri ajakirjas Tuna. Lõputöös on kasutatud ka aastal Riigi Teatajates avaldatud õigusakte. Käesoleva lõputöö eesmärgiks on välja selgitada, kuidas toimus Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu formeerimine, isikkoosseisu kujunemine ja sõjatee ja aastal; kes olid 9. jalaväepolgust esitatud Vabadusristi kavalerid (pärit Pärnust ja Pärnumaalt) ja kes olid Vabadussõjas hukkunud sõdurid (Pärnu kaitsepataljonist ja 9. jalaväepolgust) Riigikantselei. Teenetemärgid: Eesti ja välismaiste riiklike teenetemärkidega autasustatud isikute andmekogu. Antud teenetemärgid ennesõjaaegsed kavalerid kuni < >, 26. aprill AIS - Rahvusarhiivi andmebaas, kus on teave arhiivis hoitavate dokumentide kohta. < 22 Eesti Riigiarhiiv Eesti Riigiarhiivi fondide teatmik I osa Tallinn: Ühiselu. 23 ERA. 31. Riigikantselei (Arhiiv). 24 ERA Korraldusvalitsus (Arhiiv). 25 ERA jalaväepolk (Pärnu Kaitsepataljon) ( ). (Arhiiv). 26 ERA Pärnu Garnisoni ülem (Arhiiv). 27 ERA Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjon (Kollektsioon). 11

12 1. EESTI OMARIIKLUSE SÜND JA VABADUSSÕJA PUHKEMINE AASTAL Nikolai II troonist loobumise ja Romanovite monarhia kokkuvarisemise järel 15. märtsil 1917 kuulutas Venemaal moodustatud Ajutine Valitsus välja kursi demokraatliku vabariigi moodustamisele. Määrates Eestimaa kubermangukomissariks Jaan Poska, andis uus keskvalitsus kohaliku administratsiooni üle eesti poliitikutele. Eestlaste autonoomianõudmiste survel andis Ajutine Valitsus 12. aprillil 1917 määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja omavalitsuse ajutise korraldamise kohta. Sellega sai Eestimaast (Põhja- Eesti) ja Põhja-Liivimaast (Lõuna-Eesti) üheks haldusüksuseks liidetud Eesti autonoomia elementidega omavalitsuse. Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsuskoguna Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), esimene üle-eestiline esinduskogu ja selle täidesaatva organina Maavalitsus. 15. novembril 1917 kuulutas Eesti Maapäev end kõrgemaks võimukandjaks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Selle aktiga deklareeriti esmakordselt eestlaste õigust määrata ise oma saatust ja astuti esimene samm omariikluse suunas. 19. veebruaril 1918 otsustas Maanõukogu Vanematekogu Eesti iseseisvuse välja kuulutada. Selleks moodustati erivolitustega Eesti Päästekomitee, millesse kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik aasta veebruaris katkesid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa vahelised rahukõnelused ning pealetungile asunud sakslaste eest taandusid Eestist punaväed. 24. veebruaril 1918 avaldas Päästekomitee sõjalise interregnumi ajal Tallinnas Maanõukogu Vanematekogu Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele 28, millega Eesti kuulutati tema ajaloolistes ja etnilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, mis on Vene-Saksa sõjas neutraalne. Päästekomitee nimetas ametisse Eesti Ajutise Valitsuse K. Päts`i eesistumisel. 25. veebruaril 1918 algas Saksa okupatsioon. Venemaa ja Saksamaa vahelise Brest-Litovski rahulepingu Berliini täienduslepinguga loobus Nõukogude Venemaa oma riiklikust suveräänsusest Eesti üle. Saksa okupatsioonirežiimi langedes alustas 19. novembril 1918 tööd Eesti Ajutine Valitsus. 28. novembril 1918 tungisid Eestisse kohalike enamlaste toetamise ettekäändel Nõukogude Vene väed ning puhkes Eesti Vabadussõda Riigi Teataja. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, nr november 1918, lk 1. Pajur, A Eesti riikluse alusdokumendid Tartu: OÜ Greif, lk

13 2. PÄRNUMAA- JA LINNA KAITSELIITLASED LÕUNARINDE PAREMA TIIVA KAITSEL ENNE PÄRNU KAITSEPATALJONI LOOMIST 2.1. Pärnumaa- ja linna kaitseliitlased Lõunarinde parema tiiva kaitsel Heinastest Mõisakülani Enne Pärnu kaitsepataljoni formeerimist ja tegevuse alustamist kaitsesid Lõunarinde paremat tiiba Pärnumaa ja -linna kaitseliitlased. Hiljem kujunesid Kaitseliidu salkadest Pärnu kaitsepataljoni üksused. Alljärgnevalt läbilõige sellest, kuidas taas-tekkis ning arenes Kaitseliit Pärnumaal ja -linnas ning kuidas toimus Lõunarinde parema tiiva kaitse Heinastest Mõisakülani. Valitsuse esimeseks ülesandeks sai riigis kaitsejõudude organiseerimine ja sellepärast asuti taas Kaitseliitu 30 organiseerima, sest Kaitseliidu tegevus lõppes Saksa okupatsiooniga. Kaitseliidu ülemaks määrati kindralmajor Ernst Põdder. Eesti Kaitse Liit alustas tegevust 11. novembril 1918 Tallinnas ning pidi kuni sõjaväe-, piirivalve-, politsei- jt struktuuride loomiseni täitma nende ülesandeid. Igas maakonnas otsustati luua üks kaitseliidu malev ja seejärel allutada kõik malevad Tallinnas paiknevale keskjuhatusele. Ajutise Valitsuse tegevuse asumise teate levimisel olid 12. novembril 1918 Ajutise Valitsuse Pärnumaa komissari August Jürmann`i (hiljem Jürima) juurde kokku kutsutud poliitiliste parteide ja -organisatsioonide esindajad, et ka Pärnus okupatsioonivõimude vastu seisukohta võtta. Tallinnast jõudis kohale üliõpilane Oskar Kask, kes oli saadetud Pärnus moodustatud parteidevahelise büroo nimel Tallinnasse juhtnööride järele. Kask tõi kaasa juhtnöörid ja teate, et julgeoleku kindlustamiseks tuleb asuda koheselt omakaitse korraldamisele. Paari päeva jooksul koostati Peeter Päts`i juhtimisel Eesti Kaitse Liidu Pärnu maleva põhikiri. Põhikirja järgi tuli kihelkondadele määrata vanemad, valdadele Kaitseliidu ülemad, linn jagada rajoonideks jne. Pärnu maleva tähtsamateks ülesanneteks olid kaitse pakkumine linna ja maakonna elanikele igasuguse vägivalla vastu ja olla abiks valitsuse korralduste täitmise jälgimisel linnas ja maal. Põhikirja järgi nimetati parteidevahelise büroo poolt rida ohvitsere Kaitseliidu korraldamiseks ametikohtadele. 30 Traksmaa, A. Walter, H Eesti Vabadussõda osa. Tallinn: Mats, lk

14 Ülemaalise Kaitseliidu juhi kindralmajor Põdder`i poolt oli Pärnumaa kaitseliidu ülemaks määratud staabikapten Feliks-Johannes Tannebaum, kuid kuna ta viibis väljaspool Pärnut, siis ta ei saanud tööle asuda. Seejärel tegi kohapealne parteidevaheline büroo ettepaneku nimetada Pärnumaa Kaitseliidu ülemaks leitnant Karl-Johann Laurits, kes hakkas täitma ka Pärnu komandandi ülesandeid. Tema abiks määrati leitnant Georg Zimmermann (sündinud Jürri Pusep). Mõlemad mehed kinnitati hiljem Ülemaalise Kaitseliidu juhi poolt kohtadele. Esimestel päevadel koosnes Pärnumaa kaitseliit peamiselt ohvitseridest. 16. novembril 1918 ilmus Eesti Ajutise Valitsuse korraldus Eesti Rahvaväe organiseerimiseks. 31 Ohvitseride sundmobilisatsiooni 32 tõttu lahkusid aga ohvitserid mõne päeva jooksul Kaitseliidust, et astuda kokkukutsutavasse Eesti Rahvaväkke. Pärnumaa Kaitseliitu jäid kohtadele leitnant K-J. Laurits, tema abi leitnant G. Zimmermann, junkrud 33 Friedrich Reinhold ja August Sander. Junkur F. Reinhold määrati kantselei ülemaks ja junkur A. Sander eriülesannete täitjaks. Kuu lõpus asus eriülesannete täitjaks ohvitseri kohale nooremleitnant Johan Vanatoa, sest Sander nimetati uuele ametikohale püssimeistriks. Teistele Kaitseliidu juhtivatele ametikohtadele nimetati eraisikud novembril 1918 jõudis Kaitseliidule Pärnu jaama esimene saadetis vintpüsse ja padruneid. Enne seda olid kaitseliitlaste relvadeks varem ärapeidetud püssid ja sakslaste tulekul Pärnu jõkke uputatud relvad. Pärnu jaamast pidi relvad ära vedama ja Pärnu Majandusühistu keldrisse toimetama junkur A. Sander. See ülesanne läks tal korda ja hiljem jagati relvad ja padrunid kaitseliitlastele välja. Pärast relvade saamist alustas leitnant K-J. Laurits hoogsalt Pärnumaa Kaitseliidu organiseerimist. Selle töö tegi keeruliseks see, et rahvahulkadel puudus esialgu usk iseseisvusvõitlusesse ja lisaks sellele toimus rahva seas kihutustöö enamlaste kasuks. Aeg-ajalt toimusid ka väljaastumised loodava riigikorra vastu ja sellepärast oli ka algul laiemate rahvahulkade osavõtt Kaitseliidu tegevusest tagasihoidlik. Rahvas kartis, et kaitseliidu tegevus ei õnnestu ja sellele järgnevat terrorit Riigi Teataja. Eesti rahvaväe kokkukutsumine, nr november 1918, lk 4-5. Samas, Ohvitseride ja sõjaväeametnike kokkukutse, lk 5. *Märkus: Junkur oli sõjakooli õpilane (kursant) Vene sõjaväes ERA Leht

15 21. novembril 1918 jõuti Pärnumaa kaitseliidu korraldamisega niikaugele, et Pärnus moodustati kaitseliidu jaoskonnad. Linnas moodustati neid kolm: kesklinn koos Merikülaga (eeslinn Karja tänavast mere pool), Riia alev (kesklinnast Alevi kalmistuni) ning Ülejõe (koos Vana-Pärnu ja Räämaga); maakonnas seitse: Audru, Halliste, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori ja Tõstamaa kihelkonnad ning Sauga ja Rääma vald. Veelgi hiljem lisandusid Häädemeeste, Karksi, Sindi ja Vändra jaoskonnad, millega jaoskondade koguarv maakonnas kasvas üheteistkümnele. 35 Samuti jagati kokkutulnud kaitseliitlastele relvad ja peeti meestega sõjalisi õppusi. Sama päeva õhtul (21. november 1918) ilmusid Ülejõe jaoskonnast kaitseliitlaste patrullid tänavatele. Korda peeti koos Saksa patrullidega. Päev hiljem asusid ka kesklinna ja Riia alevi jaoskondade kaitseliitlased patrullidena tänavatele. 22. novembril asutati Kaitseliidu jaoskonnas Pärnu raudteejaama komandantuur, mille peamiseks ülesandeks oli takistada sakslastel relvade, toiduainete, rõivaste ja tehnika väljavedamist Pärnust. Pärnu raudteejaama komandandiks määrati alamleitnant Joosep Mühlbach (Juhan Maisma). 29. novembril 1918 oli okupatsiooniaegne linnavalitsus sunnitud tagasi astuma ja samast ajast läks ka omavalitsuste juhtimine eestlaste kätte. Samal päeval (29. november) avaldati Postimehes (Pärnu) Pärnu Maakonna valitsuse esimehe Theodor Pool`i teadaanne sundmobilisatsioonist detsembril 1918 toimus Kaitseliidu juhtkonna ametikohtadel ümbernimetamisi. Kaitseliidu teenistusse astunud junkur Rudolf Kehkla määrati kantselei ülemaks, junkur Johannes Kiilas ja Hans Viikberg määrati sõjaliste õppuste instruktoriteks. Junkur F. Reinhold nimetati aga majandusülemaks ja üliõpilane Reinhold Lasn sideülemaks. Kaitseliidule olid eriti rasketeks aegadeks aasta detsembri teine pool ja aasta jaanuari algus, mil punavägi võidukalt peale tungis. 17. novembril 1918 alustati Pärnus 6. jalaväepolgu formeerimist ja aasta jaanuari alguseks ei olnud polgu formeerimine lõppenud. Algul oli Kaitseliidust osavõtt vabatahtlik ja sellepärast vähenes selle väike koosseis tõsise hädaohu korral veelgi. Korra hoidmiseks Pärnu linnas võeti kaitseliitu 50 vabatahtlikku maalt ja 30 keskkooliõpilast, kellest loodi 3. jaanuaril 1919 leitnant Peeter Kolts`i juhtimisel iseseisev rühm Pajur, A. Vunk, A Rahvusriigi sünd Pärnumaal ( ). Pärnu: AS Pajo. Lehekülg 79. Pool, Theodor Sundusline mobilisatsion. Esimene mobilisatsioni päev 30. november aasta. - Postimees nr november, lk 1. 15

16 27. detsembril 1918 vallutasid punased Mõisaküla ja olid ka Pärnule ähvardavaks ohuks. 6. jalaväepolk saadeti punaste vastu rindele ja Pärnu linna kaitseks jäid ainult Kaitseliit ja 6. jalaväepolgu 10. kompanii. 30. detsembril 1918 määrati Pärnu kaitse ülemaks garnisoniülema õigustega varustusameti juhataja Peeter Päts, kellel oli ka õigus sundmäärusi väljastada. 31. detsembriks 1918 kavatseti riigivastast väljaastumist, kuid sellele plaanile saadi jälile ja väljaastumise oht likvideeriti. Kaitseliidu kiire ja professionaalne tegutsemine hoidis mässukatse ära aasta alguses alustas Rahvavägi punaste vastu edukat pealetungi ja Mõisaküla vallutati tagasi. Seoses sellega kadus ka ajutiselt väline hädaoht, mis iseseisvuse ajal ei olnud Pärnule enne nii lähedal olnud. *** Ajal, kui Põhja-Eestis leidis aset Rahvaväe taandumisoperatsioon ja Lõuna-Eestis olid vaenlase kätte langenud Võru, Valga, Tartu, Ruhja ja Mõisaküla, valitses Lõunarinde paremal tiival Heinaste, Jäärja, Mõisaküla joonel peaaegu täielik vaikus. Punaväe esimene löök Lõuna-Eesti ja Lõuna-Läti vallutamiseks arenes teatavasti Pihkva, Valga raudteel Tartu, Viljandi ja Riia suundades. Selleks, et tungida otsejoones välja Pärnu-Riia vahelisele rannikule, ei jätkunud punaste nn segadiviisil enam jõudu. Pealegi kaitsesid seda rinde osa aasta lõpuni üle Voltveti Riia peale liikuvad Saksa okupatsiooniväed. Ka ei olnud selle rinde läheduses seesuguseid objekte, millede vallutamine oleks olnud kaaluka tähendusega. Ja sellepärast ei olnud Lõunarinde parem tiib Vabadussõja paaril esimesel kuul operatiivselt tähelepanuväärne tsoon. Kuigi Heinaste-Jäärja-Mõisaküla joonel esialgu sõjategevust ei toimunud, pidid piiriäärsed vallad Läti punaste pealetungi kartuses valvel olema. Pärast Saksa vägede lahkumist said Läti piiriäärsetes valdades võimule enamlased: vallavalitsuste asemele moodustati nõukogud, kes asusid piiriäärse elanikkonnaga sõjajalale. See tingis ka piirikaitse loomise mõtte. Piiriäärsetest valdadest oli kõige ohtlikumas olukorras Orajõe vald. 18. novembril 1918 peeti Orajõe vallamajas Kaitseliidu asutamise koosolek. Orajõe valla Kaitseliidu ülemaks valiti Albert Henning. 16

17 Sõjaline olukord muutus päev-päevalt järjest tõsisemaks. Põhjaarmee nn Pihkva korpus, kes tegutses Lõunarinde vasakul tiival, ei avaldanud punaväele enam vastupanu ja taandus. Punased lähenesid Pärnumaa piirile. 6. jalaväepolgu osad asetsesid Mõisaküla teedesõlme kaitsel. Kõigis Läti piiril olevates Kaitseliidu salkades oli: koos reserviga ainult 150 püssidega relvastatud meest. Selline sõjaline jõud olukorras, kus vaenlane lähenes, oli väga murettekitav. Piirikaitse tugevdamise eesmärgil andis Pärnu Kaitseliidu ülem leitnant K-J. Laurits 20. detsembril 1918 välja korralduse, et kõigil piiriäärsete valdade meeskodanikel, vanuses 18-45, on kaitseliitu astumine kohustuslik ja Kaitseliidu salgad said konkreetsed juhtnöörid piirikaitse korraldamiseks. Organisatsiooniliselt allusid valdades Kaitseliidu salgad valla Kaitseliidu ülemale, kes omakorda allus kihelkonna vanemale. Kihelkonna vanemad allusid maakonna Kaitseliidu ülemale. Nii allutati Orajõe, Laiksaare, Häädemeeste ja Tahkuranna valdade Kaitseliidud Häädemeeste kihelkonna vanemale R. Grand`ile ja Talli, Jäärja, Pati, Kilingi ja Voltveti Kaitseliidud Saarde kihelkonna vanemale Grents`ile; Mõisaküla koos Laatre valla Kaitseliiduga jäeti Mõisaküla Kaitseliidu ülema Glükk`i juhtida. Abja, Vana-Kariste, Kaarli, Kaubi, Pornuse, Penu Kaitseliidu salgad kuulusid Halliste kihelkonna vanema Kuum`i juhtimise alla ja Karksi, Polli, Pöögli ja Nuia Kaitseliitlaste salgad jäid Karksi kihelkonna vanema Pool`i juhtida. Pärast Kaitseliidu sundmobilisatsiooni läbiviimist suurenesid piiriäärsete valdade Kaitseliidu salgad mitmekordseks. Kaitseliidu salkade ja -üksuste juhtideks aga ei jätkunud ohvitsere ja sellepärast pidi Kaitseliit leppima eraisikutest juhtidega. Suur puudus oli Kaitseliidus ka relvastusest. 1918/19. aasta vahetusel oli piiril koos reserviga üle 300 kaitseliitlase. Vastasel oli samal ajal umbes samasugused nõrgad jõud aasta jaanuari algusest kuni 25. jaanuarini jätkas Kaitseliit iseseisvalt piiri kaitsmist ERA Leht

18 2.2. Lühikokkuvõte Kaitseliidu tegevusest aastal aastal oli Eesti Vabariigi Kaitse Liit ainuke reaalne jõud. Kaitse Liitu astumine oli algul vabatahtlik. Hiljem kuulutati välja Kaitse Liidu mobilisatsioon aasta märtsi keskpaigast tegutses Kaitse Liit hästi organiseeritult. Kõigi registreeritud kaitseliitlastega alustati kohtadel võimalusel sõjaväelisi õppusi, sealjuures praagiti kaitseliitlaste seast välja ebausaldusväärsed isikud (riigivastased). Pärast seda, kui asuti Rahvaväge mobiliseerima, jäi Kaitse Liit sõjategevusest vaenlasega järk-järgult kõrvale. Tema põhiliseks ülesandeks oli siseriikliku korra tagamine. Töötades kõrvuti asutatava politseiga, käisid kaitseliitlased patrullis, aitasid tabada kurjategijaid, väejooksikuid, salaviina tegijaid ja -müüjaid. Kaitseliitlased võtsid omale ülesandeks ka vanglate valvamise ja vangide konvoeerimise ja sundmääruste täitmise järelvalve. Kaitse Liidu ülesannete hulka kuulusid ka raudtee, telegraafija telefonivõrgu kaitse. Selleks et Kaitse Liidu salkadesse usaldusväärseid ja aktiivseid kaitseliitlasi koondada, asutati Kaitse Liidu Spordi ja Küti Salku. Spordi salkade asutamise juures peeti eriti silmas, et rahvas oleks terve, tal oleks korporatiivne vaim, kodaniku au ja kohusetunne. Lähtuti põhimõttest Terves kehas terve vaim. Küti Salkade asutamisel peeti peale eelmainitud ülesannete silmas salaküttimise takistamist, püüdes sellega metsloomade hävitamisest lõpetada ja korralikku jahipidamist propageerida aasta novembrist muutus Kaitse Liit sõjaväeliseks asutuseks, püüdes järk-järgult vabaneda teiste riigiasutuste ülesannetest. Sõjaväeosade loomiseks kaitseliitlastest olid kõik registreeritud esimese järgu kaitseliitlased, olenemata meelsusest, kutsutud kaheks nädalaks õppustele. Õppused algasid 5. detsembril 1919 kõigis maakondades korraga, kokku kaks roodu meest. Kohustuslikult Kaitse Liidus olles, jäi võimalus osaleda vabatahtlikult Spordi- ja Küti Salkades ERA Leht

19 3. PÄRNU KAITSEPATALJONI FORMEERIMINE, KOMPLEK- TEERIMINE, KOOSSEIS JA SÕJATEE AASTAL 3.1. Pärnu kaitsepataljoni formeerimine Eesti lõunapiiril, Heinastest Mõisakülani, korraldas Pärnu komandant leitnant Laurits koos Orajõe, Laiksaare ja Jäärja kaitseliitlastega igapäevast valvet tähtsamatel teedel Ikla, Treimani, Teaste, Tuuliku, Puksi ja Kiisa kõrtsi lähistel. Kaitseliitlaste salkadel puudusid aga ohvitserid ja sellepärast juhtis neid Pärnu komandant. Rinnetel võitlevad väeosad vajasid kiiret abi ja toetust aasta lõpus toimunud sundmobilisatsioon ei suutnud seda ülesannet täita. Pärnu kaitsepataljoni formeerimise tingis veel eriti tugev vajadus kaitsta Lõunarinde paremat tiiba Heinastest kuni Mõisakülani. Rinde seda osa valvasid ja kaitsesid Kaitseliidu salgad, mis moodustati Pärnu komandandi korraldusel kohalikest kaitseliitlastest. Pärast Riia vallutamist vastase Läänearmee osade ja vastase segadiviisi poolt, vabanes osa neist jõududest, mis seejärel suunati Lõunarindele, muuseas ka Heinastesse ja Kodjakisse. Peale seda olid ka sellel katmata rinde osal võimalikud tõsisemad aktsioonid, mis oleksid olnud suutelised mõjutama tegevust Eesti Rahvaväe Mõisaküla ja Viljandi grupi vastu, millesse kuulusid 6. jalaväepolk, 3. jalaväepolgu osad, Viljandi kaitsepataljon, Soomusrong ja suurtükivägi. Pärnu kaitsepataljoni formeerimise ajal piiri kaitsnud kaitseliitlaste salgad koondati vastavalt 2. diviisi ülema operatiivkäsule nr jaanuarist 1919 ühtseks Pärnu kaitsepataljoniks. Pärast seda saadeti rindele esimesed mobiliseeritud mehed Pärnu kaitsepataljoni koosseisus ja rinde operatiivne juhtimine läks üle pataljoni ülemale. Kaitseliitlased aga ei vabanenud, vaid arvati pataljoni üksuste rindele asudes järk-järgult pataljoni koosseisu. Üks osa kaitseliitlastest läks kompaniide ja komandode koosseisu. Omaette üksustena jäid Pärnu kaitsepataljoni koosseisus tegutsema Mõisaküla, Kilingi-Nõmme ja Jäärja valla komandandi komandod ja Orajõe kaitseliit. Kaitseliitlaste arv pataljonis oli aasta jaanuaris 52 meest (arvatavasti ei olnud veel kõik kaitseliitlased arvatud pataljoni koosseisu) ja veebruaris 595 meest; märtsis langes meeste arv 477- meheni. Aprillis ja mais oli pataljoni koosseisus veel vaid meest. Sellest nähtub, et pataljoni komplekteerudes mobiliseeritud meestega vabastati kaitseliitlsed teenistusest. 19

20 Pärnu kaitsepataljon formeeriti peastaabi ülema kindralmajor Andres Larka poolt 14. jaanuaril 1919 kinnitatud koosseisu alusel. Koosseisu kuulusid algul ainult staap ja neli kompaniid. Pataljoni staapi kuulusid: pataljoni ülem, adjutant, arst, asjaajaja (ühtlasi laekahoidja), kortermeister (ühtlasi majandusülem), püssimeister, 6 kirjutajat, 3 velskrit, 1 varahoidja ja 2 käskjalga. Kokku 6 ohvitseri, 10 alamohvitseri ja 2 sõdurit. Kompanii jagunes 4 rühmaks, igas neli jagu. Mehi on kompaniis: 3 ohvitseri, 15 alamohvitseri ja 148 sõdurit (tolleaegse nimega reasoldatid). Selline koosseis ei vastanud ei operatiivselt ega administratiivselt nendele nõuetele, mida esitas rindel igapäevaga suurenev lahingutegevus. Pärnu kaitsepataljon formeeriti 16. jaanuaril 1919 päevakäsuga nr. 1 Pärnus. 39 Pataljoni loomisel osalesid leitnant K-J. Laurits, tema abi leitnant G.. Zimmermann ja Garnisoni ülema abi lipnik Peeter Päts. Pataljoni ülemaks ja formeerijaks määrati leitnant G.. Zimmermann. Pataljoniülema esimesed abilised olid junkrud Friedrich Reinhold, August Sander, Rudolf Kehkla ja Hans Viikberg, reamees Reinhold Lasn ja kirjutaja Semper. Pataljoni koosseis hakkas aga vastavalt nõuetele kohe ka täienema: asuti sidekomando, ratsamaakuulajate komando ja töökomando formeerimisele. Ülemate kohuseid täitsid esimesel kahel junkur A. Sander ja töökomandot junkur R. Kehkla. 12. veebruaril lisandusid olemasolevatele komandodele veel kuulipilduri- ja luurekomandod. Töökompaniisse algas sõdurite määramine juba jaanuaris koos rivikompaniide formeerimisega. Esimesed mehed (34) määrati töökompaniisse 21. jaanuaril ja sidekomandosse (21) meest 20. veebruaril Pataljoni koosseisu suurendamine vastavalt reaalsele olukorrale osutus hädavajalikuks. Kõikke seda arvesse võttes koostati pataljoni staabis koosseisude kavand, mille kinnitas 2. brigaadi ülem kolonelleitnant Peeter Kann, alates 27. veebruarist Pärnu kaitsepataljon loeti rindel asuvaks 16. jaanuarist See koosseis nägi ette, lisaks senisele, kuulipildujate-, jalamaakuulajate-, ratsamaakuulajate-, side-, sapööri- ja töökomandod ja orkestri. Kokku pidi pataljonis olema 1014 inimest. Pärnu kaitsepataljoni uued üksused formeeriti pärast märtsi algul toimunud mobilisatsiooni: 39 ERA Leht 1 1p. 20

21 kuulipildurite komandosse (63); jalamaakuulajate komandosse (65); sapöörikomandosse (14) meest. 1. märtsil moodustati Pärnu kaitsepataljonis orkester. Pärnu kaitsepataljon sai lõpliku kuju koosseisuga, mis kinnitati Sõjavägede Ülemjuhataja, kindralmajor Laidoner`i poolt 5. aprillil aasta Üksiku pataljoni ja I järgu kaitsepataljoni nime all. 40 See korraldus hakkas kehtima 3. diviisi ülema käskkirja põhjal 1. aprillist. Selle käskkirja järgi oli ette nähtud: staap; kolm pataljoni (pataljonis 63 tääki 41 ); pataljonis neli roodu (roodus 158 tääki 42 ); õppekomando; kuulipildujate rood; töörood; jalamaakuulajate-, ratsamaakuulajate-, side-, sapööri- ja komandandikomandod; orkester. Kokku pidi pataljonis olema 75 ohvitseri; 4 arsti; 8 ametnikku; 2818 rahvaväelast (alamohvitseri ja sõdurit); 2000 tääki; 38 mõõka 43 ; 12 kuulipildujat ja 18 automaatpüssi. Voor 44 pidi koosnema: 18 välikööki, 12 padrunikaarikut, 93 hobusevankrit ja kaarikut, 52 hobusevankrit ja 325 hobust (258 veo- ja 67 ratsahobust). Tegelikult oli Pärnu kaitsepataljonis 26 ohvitseri; 3 ametnikku; 2 arsti; 951 rahvaväelast (alamohvitseri ja sõdurit); tääke 662. Voor koosnes: 7 välikööki; 4 padrunikaarikut, 48 hobusevankrit ja kaarikut, 19 hobusevankrit ja 144 hobust. Endises koosseisus pataljonil voor puudus. 45 Meeste arv pataljonis oli aga juba märtsi algusest saadik üle kompanii formeerimiseks andis pataljoniülem käsu 10. märtsil, määrates formeerijaks lipnik J. Tomson`i. Kuid mehi määrati 5. kompaniisse juba 7. märtsil (133 meest). 6. kompanii formeerimiseks andis pataljoniülem käsu 10. aprillil. Selle formeeris nooremleitnant P-A. Lilienbladt (hiljem Lilleleht) Tuuliku rajoonis asuvatest 4. kompanii meestest. Pataljonil, hoolimata laiast rindest, puudus suurtükiväe toetus. Tegevuse elavnedes tekkis selleks vajadus. 15. märtsil esitas brigaadiülem kolonelleitnant P. Kann Ülemjuhatajale ettepaneku lubada brigaadi juures formeerida suurtükiväerühm, mis määrataks Heinaste rindele. Suurtükiväerühma formeerimiseks saadeti Ruhjas asuvast 6. jalaväepolgust kaks 57 mm ERA Leht 33-37p. *Märkus: tääkideks nimetati vintpüssiga jalaväelasi. *Märkus: tääkideks ei loetud: veltveebleid, varahoidjaid, kirjutajaid, velskreid, söögikeetjaid, sanitare ja voorimehi. *Märkus: mõõkadeks nimetati mõõgaga ratsaväelasi. ERA Leht 36-37p. ERA Leht 9. 21

22 suurtükki. Neid mindi tooma juba 13. märtsil. Rühm komplekteeriti inimeste, hobuste ja vooriga Pärnus. Rühma ülemaks määrati junkur R. Kehkla ja rindele sõideti 17. märtsil märtsil saadeti brigaadiülema korraldusel Valgast 3. jalaväepolgust kaks Vene aasta kerget suurtükki, mis anti üle Valgas 3. aprillil. Selle rühma ülemaks määrati kapral Pikk. Hobuste, inimeste ja vooriga komplekteeriti see rühm Pärnus. Sellega kujunes pataljoni juurde neljasuurtükiline patarei. Operatiivselt moodustasid Ikla ja Orajõe rajoonis asetsevad üksused Orajõe Garnisoni, mille ülemaks oli 25. jaanuarist kuni 23. märtsini leitnant I. Jahnov Pärnu kaitsepataljoni koosseis ja komplekteerimine Pärnu kaitsepataljoni formeerijaks ja ülemaks määrati 2. diviisi ülema kolonel Viktor Puskar`i poolt seni Pärnu kaitseliidus teeninud leitnant G. Zimmermann. Määramine toimus 11. veebruaril, mis aga oli Pärnu Garnisoni ülema korralduse fikseerimine, sest tema käskkiri avaldati juba 16. jaanuaril Pärnu kaitsepataljon allus 2. diviisi ülemale. Formeerimise ajal allus ta Pärnu Garnisoni ülemale, kes oma käskkirjaga nr jaanuarist 1919 määras pataljoni ülema. 6. jalaväepolgu ülema resolutsiooni põhjal 19. jaanuarist 1919 andis Pärnu kaitsepataljoni ülem välja käskkirja nr jaanuar 1919, milles määrati pataljonis ohvitsere ametikohtadele veebruarist alates kuulus pataljon Viljandi brigaadiülema kolonelleitnant P. Kann`i juhtimise alla, kes oli ühtlasi ka 3. diviisi ülema kohusetäitja. Brigaad kuulus algul 2. diviisi koosseisu, kuid tema ülemal oli pataljoni suhtes diviisiülema õigused. 3. aprillist läks pataljon 3. diviisi koosseisu. 16. aprillil 1919 asus diviisiülema kohuste täitmistele kindralmajor E. Põdder, kuna kolonelleitnant P. Kann jäi diviisiülema abiks. Kogu Lõunarinde juhatajaks oli Soome kindral Martin Wetzer ERA Leht ERA Leht 4. 22

23 Pärnu kaitsepataljoni tuumiku moodustasid Eesti Kaitseliidu Pärnu osakonnast määratud üks ohvitser leitnant G. Zimmermann, neli junkrut R. Kehkla, A. Sander, F. Reinhold ja H. Viikberg ja kaks sõdurit R. Lasn ja J. Semper. Need olid isikud, kellega pataljoniülem alustas Pärnu kaitsepataljoni formeerimist. Neile määras pataljoniülem leitnant G. Zimmermann ülesanneteks: junkur R. Kehkla leida ruumid staabile, kompaniidele ja tallid hobustele; junkur H. Viikberg küsida linnavalitsuselt, 6. jalaväepolgult ja varustusametilt polgule väliköögid ja muud varustust; junkur A. Sander võtta vastu komisjonist saadetud sõdurid, seejärel nad kompaniidesse jaotada ja nendega hiljem õppusi alustada; kirjutaja J. Semper alustada Kaitseliidu ruumides kaitseväeametnike ja alamohvitseride registreerimist; sõdur R. Lasn adjutandi kohusetäitjaks. 20. jaanuarist 10. veebruarini 1919 sai pataljon täiendust Pärnu Kaitseväeteenistuse komisjonist. Need olid senisteste mobilisatsioonidest järele jäänud kodanikud, Pärnu maakonnas aastatel 1899 ja 1900 sündinud mehed, kes mobiliseeriti 2. diviisi korralduse põhjal. Komisjonis vastuvõetud mehed koondati päev pärast vastuvõtmist Pärnusse. Pärnus vaadati mehed arstlikus komisjonis üle, alustati väljaõpet ja jagati roodudesse. Mobiliseeritavad pidid olema täielikult varustatud riiete, jalanõude ja nädalase toidumoonaga. Vastuvõtukomisjon toimus jaanuarini Komisjoni tulejaid oli 2171, vastu võeti 1102 ja Pärnu kaitsepataljon sai oma ridadesse 357 meest. 20. jaanuaril 1919 formeeriti komisjonis vastuvõetud rahvaväelastest Pärnu kaitsepataljoni esimesed kolm roodu. Jaanuari jooksul tulevad pataljoni juurde: 1. Leitnant Ilja Jahnov ohvitseride reservist; 2. Kaitseväeametnik Karl Lüdig Pärnu Kaitseliidust; 3. Lipnik Johannes Koger 4. jalaväepolgust (päras paranemist); aasta jaanuari lõpuks oli Pärnu kaitsepataljonis 3 ohvitseri, 1 kaitseväeametnik ja 4 junkrut. Ohvitseride koosseisu oli raske komplekteerida. Brigaadiülem, kolonelleitnant P. Kann nõudis ohvitsere ohvitseride reservist, kuid sealt tulid mõned üksikud. 2. diviisi ülem oli sunnitud mobiliseerima Pärnumaa õpetajad-ohvitserid, kes Ajutise Valitsuse otsuse põhjal ei 23

24 kuulunud mobilisatsiooni alla. Õpetajad vaidlustasid selle otsuse ja neid toetas Pärnu Maavalitsus. Ajutine Valitsus otsustadki nad 7. veebruaril vabastada. Brigaadiülem palus nende teenistusse edasijätmist, sest pataljoni 19 ohvitserist 14 olid õpetajad. Ilma ohvitserideta ei saanud pataljon eksisteerida. Pärast 24. jaanuari suurenes Pärnu kaitsepataljoni koosseis vähehaaval. Need kaitseliitlased, kes varem juba teenistuses olid, arvati nüüd pataljoni koosseisu. Samal ajal saadeti Pärnu kaitsepataljoni mobiliseeritud mehi 6. jalaväepolgule täienduseks. Seega täitis Pärnu kaitsepataljon ka tagavarapataljoni ülesandeid. Pataljoni koosseis tõusis 6. veebruariks 484 meheni ja langes 10. veebruariks 398 meheni. Langus toimus vaatamata kaitseliitlaste juurdevoolule. Mobilisatsiooni lõppedes, 25. jaanuaril, oli koosseisus 388 meest nendest 31 kaitseliitlast; 10. veebruaril meest, nendest 228 kaitseliitlast, seega mobiliseeriti kõigest 170 meest. Sellest nähtub, et pataljoni üheks tähtsaks ülesandeks oli teiste väeosade komplekteerimine. Piiril täitsid operatiivülesaneid endiselt kaitseliitlased ja seepärast oli Pärnu kaitsepataljon kujunenud tagavarapataljoniks aasta veebruari algul saabusid pataljoni teenima ja määrati kohtadele (vt ka tabel 2) järgmised õpetajad-ohvitserid: 1. Nooremleitnant Ernst Rungi, Uue-Vändra Juurikaru kooli juhataja; 2. Leitnant Peeter Kolts, Pärnu Gümnaasiumi inspektor 2. roodu ülemaks; 3. Leitnant Jaan Kinger, õpetaja Abjast 3. roodu ülemaks; 4. Alamleitnant Arnold Tiss, Uue-Vändra Võiera kooli juhataja 4. roodu ülemaks; 5. Alamleitnant Mart Tuisk, Jakobi kihelkonnakooli juhataja sidemeeskonna ülemaks; 6. Alamleitnant Paul-August Lilienbladt (hiljem eestistatuna Lilleleht), Jakobi kihelkonnakooli õpetaja; 7. Lipnik Karl Talts, õpetaja Lellelt; 8. Lipnik Tõnis Ventsel, Tori kihelkonnakooli õpetaja; 9. Lipnik Peeter Rosenbladt (Nõmm), õpetaja Kilingi-Nõmmelt; 10. Lipnik Johann Tomson, Taali Urumarja kooli juhataja; 11. Lipnik Johannes Allik, õpetaja Laatrest; 12. Lipnik Abram Valgemäe, õpetaja Penujalt; 13. Lipnik Jüri Kibbar, õpetaja Vana-Vändrast Kadaka kooli juhataja kuulipildurite komando ülemaks. 24

25 Tabel 1 Pärnu Kaitsepataljoni juhtivad ohvitserid ja ametnikud 1. veebruarist Pataljoni ülem Leitnant Georg Zimmermann Pataljoni adjutant Ernst Rungi 1 roodu ülem ja kõigi piiril asuvate kaitseliitlaste salkade juhataja Ilja Jahnov 2. roodu ülem Leitnant Peeter Kolts 3. roodu ülem Leitnant Jaan Kinger 4. roodu ülem Alamleitnant Arnold Tiss Sidemeeskonna ülem Alamleitnant Mart Tuisk Kuulipildurite komando ülem Lipnik Jüri Kibbar Jalamaakuulajate komando ülem 4. polgu lipnik Johann Koger Püssimeister Vabatahtlik Christian Komission Majandusosakonna asjaajaja ja laekahoidja Sõjaväeametnik Ernst Grenz Majandusülem ja kortermeister Kaitseväeametnik Karl Lüdig Pataljoni arst Dr. Jaan Kukk 11. veebruarist 6. märtsini 1919 kõikus koosseis 538 ja 718 mehe vahel. Juurdetulijateks olid Kilingi, Pärnu, Jäärja, Häädemeeste, Orajõe, Kilingi-Nõmme, Voltveti ja Mõisaküla kaitseliitlased, keda mobilisatsiooni alla kuuluvatena järk-järgult arvati kaitseväeteenistusse. Maksimaalne arv kaitseliitlasi (595) oli pataljonis veebruari lõpus. Kaitseliitlaste äravool algas märtsi esimeste päevadega. Sellest ajast peale pataljon enam teisi väeosi oma koosseisust ei täiendanud. 27. veebruarist 1919 asus pataljoni ülema kohale kapten Andres Tomingas. Leitnant G.. Zimmermann paigutati ümber 3. polku. Hiljem lisandusid Pärnu kaitsepataljoni koosseisu reservist ja teistest väeosadest: 1. Kaitseväeametnik Ernst Rungi 1. veebruaril; 2. Dr. Jaan Kukk 3. veebruaril; 3. Lipnik Alfons Bergmann 12. veebruaril; 4. Alamleitnant Kristoph Maasik 14. veebruaril (õpetaja, tulnud Saksamaalt vangist); 5. Kapten Andres Tomingas 27. veebruaril (pataljoniülem, 2. jalaväepolgust); 6. Lipnik Johannes Buer 21. märtsil; 7. Lipnik Karl Esche 2. aprillil; 48 ERA Leht

26 8. Alamleitnant Joosep Mühlbach 11. aprillil (Pärnu Kaubanduskooli direktor, senine Pärnu Raudteejaama komandant); 9. Leitnant Karl-Johann Laurits 17. aprillil (õpetaja Tõstamaalt, senine Kaitseliidu Pärnu osakonna ülem); 10. Dr. Johannes Vares 2. mail (kirjaniku nimega Barbarus); 11. Nooremarst David Epstein 12. mail (üliõpilane); 12. Leitnant Mihkel Tammann 16. mail (õpetaja Tori Aesoo`st, 6. jalaväepolgust pärast paranemist). Pataljonist lahkusid samal ajal: 1. Leitnant Georg Zimmermann 6. märtsil, 3. jalaväepolku; 2. Dr. Jaan Kukk 5. mail, Pärnusse linna arstiks; 3. Lipnik Abram Valgemäe 9. mail, Kaitseliitu, olles vabastatud rahvaväest kui õigeusu köster. 7. märtsil pataljoni määratud ligikaudu 1000 meest olid Pärnumaalt mobiliseeritud aastased mehed. Pataljoni koosseis tõusis seeläbi 1577 meheni. Kaitseliitlaste lahkudes küll koosseis vähenes mõnekümne mehe võrra, kuid 16. maiks tõusis juba 1716 meheni. Pärnu kaitsepataljoni ohvitseride koosseis võttis kindla kuju, kui 7. aprillil hakkas kehtima Ülemjuhataja poolt kinnitatud koosseis (vt ka tabel 2). Hiljem toimusid Pärnu kaitsepataljoni ohvitseride koosseisus järgmised muutused: kompanii nooremohvitser 11. aprillist, alamleitnant Joosep Mühlbach; kompanii ülem 17. aprillist, leitnant Karl-Johann Laurits; 3. Töökomando ülem 17. aprillist, leitnant Ilja Jahnov; 4. Laevakomando ajutine ülem 30. aprillist, junkur August Sander; 5. Vanemarst 2. maist, dr. Johannes Vares; 6. Nooremarst 12. maist, üliõpilane David Epstein; 7. Õppekomando ülem 16. maist, leitnant Mihkel Tammann. Pataljoni voor moodustus peaasjalikult maakonna rekvisitsioonikomisjonilt saadud ja vabatahtlikult toodud hobustest. Rekvireeritud hobuseid oli pataljoni lõpupäeviks 54, vabatahtlikult kaasa toodud sõduritelt 31, kingitud 1 ja vaenlaselt võetud 6 hobust. 26

27 Pärnu kaitsepataljoni päevaaruandest 49 (30. aprill 1919) (vt lisa 9 tabel 10) nähtub, et mõni kompanii oli teistega võrreldes väga ebamäärase suurusega. See oli tingitud operatiivsetest ülesannetest ja kohapeal pataljoni koosseisus olevate kaitseliitlaste väiksemast või suuremast arvust. Komandandikomandot ei olnud pataljoni koosseisus olemas, kuid toidul oli selles komandos 311 meest. Nendeks olid kaitseliitlased piirilt: Mõisaküla, Kilingi-Nõmme jne komandandikomandode koosseisudest ja Pärnu linna komandandi komando kaitseliitlased ja sõdurid. Hobused kuulusid ainult töökompanii ja ratsamaakuulajate komando koosseisudesse. Kinnitatud koosseisu järgi ja tegelikult oli neid vastaval arvul kõigis üksustes, nagu patareis, kuulipilduri- ja sidekomandodes ning kompaniides. Koosseis nägi ette 144 hobust kuid tegelikult oli neid 43. Pärnu kaitsepataljonis oli ohvitseride vähesus silmatorkav. Pataljoni kuuluvate nooremate aastakäikude hulgas polnud alamohvitsere ja vanemate aastakäikude mehi oli vähe. Sellest tingituna oli ka alamohvitsere vähe. Alamohvitseride kohti komplekteeriti tublimate sõduritega, keda hiljem ülendati auastmetes Pärnu kaitsepataljoni sõjatee aasta jaanuaris ja veebruaris Nädal aega pärast formeerimise algust, 23. jaanuaril 1919, tegi 2. diviisi ülem oma salajase käskkirjaga nr 8 Pärnu kaitsepataljonile ülesandeks kaitsta Ikla-Tautse-Puksi-Saidometsa joont. Sel ajal oli pataljonis juba u 300 rahvaväelast ja 5 ohvitseri (neist 4 junkrut). Antud ülesande täitmist kergendas vaid see, et kompaniide koosseisu arvati ka kaitseliitlasi rindelt (Orajõe kaitseliidu salgad 1. kompaniisse, Mõisaküla komandandikompanii mehed hiljem 4. kompaniisse jne) või anti kaitseliitlased (vanemad aastakäigud) pataljoni allüksuste käsutusse. 25. jaanuaril asuti ülalnimetatud ülesande täitmisele. Esimese ohvitserina sõitis sel päeval rindele (Orajõele) 1. kompanii ülem leitnant I. Jahnov koos 10 mehega oma kompaniist (ta oli Pärnu kaitsepataljoni 1. rühma ülem) ja 40 mehega 6. jalaväepolgust. Viimaste saatmine Heinaste alla oli tingitud järgmistest asjaoludest. Kuni Pärnu kaitsepataljoni loomiseni vastutas Lõunarinde *Märkus: Antud päevaaruanne on näidisena töösse lisatud sellepärast, et selliseid aruandeid on Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu isikkoosseisu kohta säilikutes väga palju. ERA Leht

28 parema tiiva eest kuni Heinasteni 6. jalaväepolk. 25. jaanuaril, mil kaitsepataljon ei olnud veel piirikaitset Heinaste ruumis tegelikult üle võtnud, algas seal vastase pealetung, mille tagajärjel vallutati Ikla. Selle pealetungi likvideerimiseks määraski 6. jalaväepolgu ülem Pärnus asuvast 11. kompaniist 40 meest leitnant Nikolai Jürgenson`i juhtimisel, kes koos kaitseliidu salkadega vallutasid Ikla tagasi. Mõne päeva pärast anti käsk 6. jalaväepolgu meestele oma polku tagasi pöördumiseks. Pärast seda valitses Lõunarinde paremal tiival umbes kolm nädalat peaaegu täielik vaikus, mis võimaldas Pärnu kaitsepataljonil segamatult organiseerida kaitset umbes 50 km pikkusel rindel; alles 11. veebruaril korraldas vastane esimese pealetungi, seekord Teaste ruumis, kuid rünnak löödi tagasi. 31. jaanuaril saadeti Pärnust Orajõe rindele esimene suurem hulk mehi, nimelt 1 rühm (34 meest) 1. kompaniist. Samal ajal saadeti junkur H. Viikberg 34 mehega Kilingi-Nõmme. Veebruari algul saabus rindele veel teisigi ohvitsere: lipnik P. Rosenbladt (Kilingisse), lipnik J. Tomson (Heinastesse), lipnik A. Valgemäe (Urissaarde) ja lipnik J. Allik (Jäärjasse). 4. veebruaril 1919 allutati Pärnu kaitsepataljon Viljandi brigaadi ülemale kolonel P. Kann`ule, kes omakorda allutas 12. veebruaril Pärnu kaitsepataljoni operatiivselt 6. jalaväepogu ülemale veebruaril käskis Ülemjuhataja sõjalise tegevuse Eesti territooriumilt välja viia. Selleks pidi 2. diviis, kuhu kuulus ka Pärnu kaitsepataljon, vallutama Heinaste-Salatsijõe-Stokelni-Hope- Panikovitši joone ja jõudma oma vasaku tiivaga võimalikult lähedale Velikaja jõeni. (vt skeem 1, lisa 10). 6. jalaväepolgu ülem sõnastas oma käskkirjas 12. veebruarist 1919 selle ülesande järgmiselt: Pärnu kaitsepataljon (ilma Mõisaküla rühmata) koos kolme kuulipildujaga vallutada Heinaste, Tikmatši, Kodjaki jaam, seal kaevuda ja ehitada traattõkked. Edasi anti käskkirjas veel näpunäiteid ülesande täitmise kohta: Tikmatši ja Kodjak vallutada Kilingi-Nõmme kaitsekompaniiga; kompaniiga liikuda üle Talli ja Tuski Kodjakisse, kuhu jätta pool kompaniid ja sealt teine pool kompaniid koos kuulipildujaga saata Tikmatši. Pealetungi ajaks määrati 13. veebruar kell 7.00, kuid hiljem lükati pealetungi algus pataljoni ülema korraldusel 14. veebruarile kella 6.00-ks. 51 ERA Leht

29 14. veebruaril 1919 olid Pärnu kaitsepataljoni tuleristsed. 13. veebruari õhtul kell toodi käsk pealetungiks Heinaste alevile. Leitnant I. Jahnov, Orajõe garnisoni ülem, kutsus üksikute gruppide juhid lipnik J. Tomson (Iklast), lipnik A. Valgemäe (Urisaarest) ja lipnik P. Rosenbladt (?) Treimani külla nõupidamisele. Pärnu kaitsepataljoni staabist oodati käskjalga operatiiv-päevakäsuga. Oli juba kesköö, kuid käskjalg ei olnud veel saabunud. Seejärel asuti iseseisvalt operatiivkava koostamisele. Varsti oli valminud operatiivkava läbi töötaud ja gruppide juhtidele ülesanded välja jagatud. Aga enne, kui jõuti laiali minna, saabus käskjalg Pärnust. Selgus, et kõrgemalt poolt väljatöötatud operatiivkava langes kokku sellega, mille koosolijad olid koha peal koostanud ja gruppide juhid läksid oma sõdurite juurde lahingusse minekuks vajalikke ettevalmistusi tegema. 14. veebruaril 1919 kell asus esimene 15 meheline kaitseliitlaste salk lipnik J. Tomson`i juhtimisel Selgamaa talust teele, et merd mööda Heinaste alevisse jõuda. Kella ks jõudis salk Heinaste taha Plussu (Blusupīte) oja kaldale ja seadis end kahele poole alevikust väljaviivale teele ahelikku. Teine 15-meheline salk, Orajõe Kaitseliidu ülema A. Henningi juhtimisel, läks läbi sügava metsatihniku Pašupes`i kõrtsi juurde välja, lõigates läbi vaenlase telefoniliinid ja kangutades lahti raudteerööpad. Pärast seda jäädi sinna ahelikku. Kolmas 15-meheline salk, kellel oli kuulipilduja ning keda juhtis August Veide, seadis end Heinaste lähedale lahinguvalmis. Umbes 30 meest, keda juhtis leitnant I. Jahnov, jäi Selgamaale reservi. Seega oli enamlaste vastu Heinaste positsioonil umbes 80 meest. Luureandmete põhjal polnud ka punaste jõud Heinastes üle saja partisanisalgad ja üks osa 7. Läti kütipolgust, kahe kuulipildujaga. Suurtükke ei olnud kummalgi poolel. Hommikul, kell 05.30, lasti teisel pool Heinastet rakett õhku. See oli märguandeks teistele salkadele sõjategevuse alustamiseks. Heinaste oli kolmest küljest ägeda tule all. Punaste postid avasid samuti tule nii püssidest kui kuulipildujatest, kuid juba poole tunni pärast saabus vaikus: Pärnu kaitsepataljoni öine pealetung, pealegi veel kolmest küljest, oli vaenlasele ootamatu ja tekitas suurt ärevust. Punakaartlased põgenesid kõike maha jättes ja ainult pimedus päästis nad vangilangemisest. Saadi korralik sõjasaak ja kolm vangi. Samal ajal pealetungiga Heinaste all alustas tegevust Laiksaare-Urisaare salk lipnik A. Valgemäe juhtimisel, puhastades vaenlasest Kiusumetsa küla ja tungis Tikmatšini välja, kuna Jäärja, Talli, Pati ning Nõmme grupid lipnik J. Allik`u juhtimisel koos lipnik P. Rosenbladt`i ja junkur H. Viikberg`iga kahe kuulipildujaga Tikametsa suunas liikusid. Keskööl hakati edasi sõitma 29

30 Tuulikule, Läti piirile, kus asus Pärnu kaitsepataljoni viimane eelpost. Seal lahkus grupist 40- meheline Kilingi-Pati valdade rühm, mis lipnik P. Rosenbladt`i juhtimisel saadeti Muna talu suunas. Ülejäänud grupi osa jätkas teed metsade vahel. Glase talus asus vaenlase valvetõke ja varsti oli karjamõis kolmest küljest sisse piiratud. Pimeduses märkas vaenlane ahelikku alles saja sammu kaugusel ja avas tule. Silmapilguks arenes väike lahing, aga vaenlane õnnestus karjamõisast välja lüüa. Seejärel suunduti Kodjaku mõisa (Rozēnu muiža). A. Veide, kelle garnisoniülem Heinaste komandandiks määras, asus siin puhastustööle ja korra jaluleseadmisele. Kaitsekorraldus ja valvepostidega kindlustamine jäi lipnik J. Tomson`i ülesandeks. Samal päeval üritas vaenlane Heinaste tagasi võtta, kuid see ei õnnestunud. 15. veebruaril 1919 olid punased abiväge saanud. Kell alustasid nad pealetungi Tikmatši silla juures. Vaenlasel oli suur jõuline ülekaal: 150 jalameest 3 kuulipildujaga ja 50 ratsanikku. Peale kahetunnist võitlust taganes Pärnu kaitsepataljoni rühm Teaste suunas. See vaenlase kordaminek võis Heinastele saatuslikuks saada: oli ju Heinaste pika ja kitsa sopina alalises äralõikamise ohus. Kui 16. veebruaril 1919 Pärnust abivägi kohale jõudis, anti alamleitnant K. Maasik`ule käsk minna 20 mehega Tease rühmale appi. Seekord ei suudetud aga Heinastet hoida ja 16. veebruaril 1919 jäeti Heinaste maha Pärnu kaitsepataljoni sõjatee aasta märtsis - Selgamaa lahingud Pärast esimest ebaõnnetunud katset viia kaitsejoon välja Heinaste-Tikmatši-Kodjaki joonele, kestis ka Pärnu kaitsepataljoni jõudude juurdekasv rindel. 17. veebruaril 1919 oli Heinaste- Tikmatši-Kodjaki-Muna joonel 8 ohvitseri, 1 junkur ja 435 sõdurit. Järgmisel päeval (18.02) saabus Treimanni külla veel luurajatekomando, mille koosseisus oli 2 ohvitseri ja 41 sõdurit. Samal päeval läksid Talli ja Pati mehed, kes 15. veebruarist alates olid reservis Teastes (lipnik P. Rosenbladt`i ja junkur H. Viikbergi mehed) Tuubale. Suuremat tähelepanu hakati pöörama ka kaitsekraavidevõrgu täiendamisele ja meeste väljaõppele kohapeal. Luuretegevus muutus intensiivsemaks, sest kardeti, eriti punaste poolt Heinastest, uusi ootamatuid pealetunge. Suuremad tulevahetused leidsid aset 18. ja 19. veebruaril Ikla lähedal, kus vastane 19. veebruaril tulistas esmakordselt ka suurtükkidest. 52 ERA Leht

31 Ka vastane suurendas Heinastes oma jõude. 12. märtsil 1919 kavandasid enamlased Karjamaa talu juurest Ikla salga seljataha tungida ja see teistest rühmadest ära lõigata. Selle eesmärgi saavutamiseks korraldas jalavägi kuulipildujate toetusel Ikla küla all pealetungi, kus neljast suurtükist tulistati vahetpidamata Ikla-Selgamaa talude rajooni. Kolm korda järgemööda proovis vaenlane Selgamaa talu juures 100-mehelise salgaga kahe kuulipilduja toetusel välja tulla, aga alamleitnant K. Maasik`u 25-meheline salk lõi nad iga kord tagasi. Vaenlasel läks aga korda Selgamaa talu juures vahis olnud kaitseliitlased taganema sundida ning Selgamaal ja Iklas asuvate rühmade selja taha pääseda, lõigates eesliini rühmad reservosadest ära. Selgamaa rühmade juht oli junkur F. Reinholdt, kes meeste eesotsas vaenlasele pealetungi korraldas ja nad täägivõitluses taganema sundis. Selles võitluses oli vaenlase poolel kolm korda rohkem mehi kui Pärnu kaitsepataljoni Selgamaa rühmas. Sel ajal, kui Lõunarinde vasak tiib vallutas Petseri, alustas sama rinde parem tiib üldist pealetungi eesmärgiga välja jõuda Indo-Tilleri-Salatsijõe-Muna talu joonele. Poolte jõud olid selleks momendiks ligikaudu võrdsed: vaenlase vägedest oli Heinastest Kodjakuni 7. Läti kütipolgu 3., 6. ja 9. rood, kolm kolmetollist (76 mm) suurtükki ja neli kuulipildujat; Pärnu kaitsepataljoni Kiisa (4.) kompanii vastas asetses üks kompanii koos kahe raskekuulipildujaga Blanka kõrtsis; Pärnu kaitsepataljonil võttis sellest pealetungist osa 1., 2. ja 3. kompanii koos 11 kuulipildujaga, luurajate komando ja "suurtükipatarei". 28. märtsil 1919 algas pealetung Heinastele ja Tikmatšile. Mere äärt mööda Iklast Heinastesse liikus 2. rood leitnant P. Kolts`i juhtimisel koos kahe nooremohvitseri lipnik J. Koger`i ja junkur F. Reinholdt`iga. 2. roodu kõrval tegutses luurajate komando alamleitnant P-A. Lilienbladt`i juhtimisel edasi vasakule poole Tikmatši suunas läks 1. rood alamleitnant K. Maasik`u juhtimisel, koos junkur A. Sander`iga. Hiljem tungisid iseseisvalt läbi metsade Teaste grupid lipnike P. Rosenbladt`i ja A. Valgemäe juhtimisel. Lipnik J. Allik ja junkur H. Viikberg pidid oma salkadega Kodjaku all ühinema. Ehkki Kodjakut vaenlase käest kätte ei saadud, olid päeva tagajärjed siiski rahuldavad. Pärnu kaitsepataljon võttis vaenlase positsioonid Veber-Tiller- Tikmatš-Salatsijõgi-Auknit-Muna liinil. Järgmisel päeval (29.03) korraldas vaenlane luurajate tegevust suurtükitule toetusel. Eriti kippusid vaenlase piilurite kolonnid kallale Heinaste vallamajale, Tikmatši sillale ja Roosna all olevatele salkadele. 30. märtsil 1919 sai vaenlane rohkesti abiväge umbes 400 jalameest (7. Läti kütipolk) ja 100 ratsanikku. Vaenlasel oli käsk iga hinna eest Heinaste tagasi vallutada ja 31

32 Pärnu kaitsepataljoni osad purustada. Kõigest hoolimata suudeti vaenlane Heinastest eemale hoida Pärnu kaitsepataljoni sõjatee aasta aprillis ja mais Aprillikuu esimestel päevadel oli Talli ja Laiksaare valdade piiril 215 meest. 10. aprillil formeeriti Talli ja Laiksaare rühmadest 6. kompanii, kelle ülemaks nimetati senine luurajatekomado ülem alamleitnant P-A. Lilienbladt. Kompanii asukohaks oli: pool kompaniid asus Tuulikul ja teine pool Kaubaarul. Poolkompanii ülemaks Tuulikul jäi lipik J. Allik ja teise poolkompanii ülemaks junkur H. Viikberg. Kompanii staap asus algul Tuulikul, hiljem Rahesaare talus. Pärnu kaitsepataljoni 6. kompanii oli varustatud Jaapani- ja Vene püssidega, kahe kerge- ja ühe Saksa raskekuulipildujaga. 6. kompanii allus operatiivselt endiselt Orajõe Garnisoni ülemale ja kompanii ülesandeks oli piirikaitse. Kompaniil oli oma meheline luurajatekomando, kes teostasid regulaarseid luurekäike kuni Salatsi jõeni. Suurematele luurekäikudele saadeti tihti terved rühmad. Vabal ajal korraldas 6. kompanii oma meestele Tuulikul ja Kaubaarul õppusi, sest mobiliseeritud noored olid ilma sõjaliste oskusteta. Samuti kindlustati kaitsepositsioone. Aprillikuu jooksul ei toimunud tähelepanuväärseid lahinguid, olid vaid üksikud kokkupõrked luurajate vahel. Kompanii tegutses piirikaitsel ja luureteenistuses, valmistudes ühtlasi end ette suuremaks pealetungiks. Kompaniid käis korra üle vaatamas ka Pärnu kaitsepataljoni ülem kapten A. Tomingas. 2. mai varahommikul saatis kompanii 30-mehelise luurepatrulli Kodjakisse. Esimene suurem kokkupõrge oli Glaše talu juures. Vaenlasele tuli Kodjakist umbes 100-meheline abivägi, kes meie luurepatrulli tagasi lõi. 4. mail võeti 6. kompaniilt Saksa kuulipilduja ära ja saadeti kuulipildujakomando ülema käsutusse. Ühtlasi varustati kompanii täielikult Vene püssidega. 11. mail läks meie eelosadel isegi korda vastasele Glaše talud tagasi vallutada. Vägede Ülemjuhataja kindral J. Laidoneri käsul pidi 16. mail algama üldine pealetung kogu rindel. 53 ERA Leht

33 Tähtsaimaks sündmuseks paremal tiival oli see, et Heinaste alla ilmus Eesti sõjalaevastik dessantpataljoniga, aseadmiral Johan Pitka isiklikul juhtimisel. Kuigi laevasuurtükid andsid Heinaste alevikule ja punaste positsioonidele kolm päeva kõva tuld, ebaõnnestus dessandi maalesaatmine. Pärnu kaitsepataljoni roodud püüdsid mitu korda laevastiku ja dessandiga koostöös Heinaste ja Tikmatši positsioonidele peale tungida, kuid vaenlane oli oma positsioonid hästi kindlustanud. Peale selle sai ta abiväge Volmarist. Operatsioon ei õnnestunud ERA Leht 4. 33

34 4. 9. JALAVÄEPOLGU FORMEERIMINE JA ISIKKOOSSEISU KUJUNEMINE PÄRNU KAITSEPATALJONI BAASIL jalaväepolgu formeerimine Pärnu kaitsepataljoni baasil 4. mail 1919 andis Sõjavägede Ülemjuhataja käsu formeerida Pärnu kaitsepataljon ümber 9. jalaväepolguks. 9. jalaväepolgu formeerijaks ja ülemaks nimetati kapten Johann Schmidt 3. jalaväepolgust ja polgu ülema abiks alamkapten Verner Trossi 6. jalaväepolgust. Päevakäsuga nr maist 1919 andis Pärnu Kaitsepataljoni ülem kapten A. Tomingas pataljoni üle kapten J. Schmidt`ile. Kapten J. Schmidt pöördus oma uue formeeritava polgu poole järgmiste sõnadega: Vägede ülemjuhataja käsu peale 4-mast maist s. a peab vahva ennast salgav isamaa vaenlaste vastu võitleja Pärnu Kaitsepataljon 9-ks polguks ümberformeeritud saama. Polgu formeerijaks ja selle ülemaks olen mina, endine 3-da polgu ülem kapten Schmidt oma haavadest paranemise järel 3-da Diviisi ülema ettekirjutuse nr põhjal, 12. maist alates määratud. Seda rasket ja vastutusrikast tööd enese peale võttes kutsun ma kõiki vahvaid Pärnu Kaitse Pataljoni sõdurisi üles mind igatpidi selles töös toetama ja igat ühte oma jõudu selleks ohverdama. Panen kõik lootuse selle peale, et Pärnu Kaitsepataljonis ühtki meest ei oleks, kes sügavalt oma püha kohust isamaa vastu ei tunneks. Olen kindlas arvamises, et meie ühine püüe suudab vägeva ja kangelasmeelse polgu luua, kes esimeses reas Eesti imevahvas Sõjaväes vaenlase ülivõimu vastu meie kallist kodumaad kalju kindlalt kaitsma saab. Ainult kindel ja kõikumatu vaprus suudab meie kodumaad kokku langemise eest alal hoida. Selle ülesande täide viimiseks käsen polgu adjutanti, side komando ülemat, kuulipildurite komando ülemat, laekahoidjat ja kortermeistrit polgu staatide järele oma käsutuse all olevaid osasid ja komandosid formeerida. Nõuan igaühe käest täielist hoolsust ja püüdmist kõigi ettetulevate raskuste kõrvaldamiseks. 55 Polguülem, kapten Schmidt. Polguülema, J. Schmidt`i esimene nõue oli, et operatiivala juhtimine tuli lahutada majandus- ja administratiivalast. Operatiivstaap pidi paiknema eraldi muust pataljoni staabist, et oleks võimalik rahulikult operatiivalal töötada. J. Schmidt kutsus esimesena polku sideülemaks nooremleitnant Mart Tuisu, rõhutades seega side erilist tähtsust sõjategevuses. Seejärel algas ERA Leht 1. 34

35 jalaväepolgu formeerimine. Seda tehti vaenlase tule all, lahingute vaheaegadel. Senise kuue kompanii asemele formeeriti kaks nelja-kompaniilist pataljoni, kuulipildurikomando, töökompanii, jalamaakuulajate komando, sidekomando ja suurtükipatarei. Polguülem pühendas end täielikult 9. jalaväepolgu operatiivsele juhtimisele, jättes majandus-administratiivala juhtimise alamkapten V. Trossi`le. Polguülem kapten J. Schmidt koos operatiivadjutandi, alamleitnant M. Tuisuga, käis läbi terve rinde, vaatas roodud üle ja pidas kõikjal sõduritele julgustavaid kõnesid. 9. jalaväepolk pärandas Pärnu kaitsepataljonilt juba viis kuud funktsioneeriva sõjaväeüksuse. Alus oli rajatud ja 9. jalaväepolgul jäi olemasolevat edasi ehitada ja täiendada. Pärnu kaitsepataljonilt võeti üle 908 tääki, 6 mõõka, 20 kerge- ja 2 raskekuulipildujat ja 4 vana suurtükki. Vastasel seisis samal ajal (17. mai 1919) mererannast kuni Kodjakuni umbes 600 tääki, 200 mõõka, 16 raskekuulipildujat ja 4 suurtükki jalaväepolgu formeerimise koondtabel Pärnu kaitsepataljoni baasil on välja toodud tabelis 3 (vt lisa 2). Pärnu kaitsepataljoni roodude ja komandode ümberpaigutamine 9. jalaväepolku on välja toodud tabelis 6 (vt lisa 5). Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu koosseisude muutumine (isikkoosseis, relvastus ja varustus) kuude lõikes aastal on välja toodud tabelis 9 (vt lisa 8). Tabelist 9 nähtub, et mida aeg edasi, seda paremaks 9. jalaväepolgu koosseisu dokumenteerimine muutus aasta mais, juunis ja juulis oli polgu koosseis väga üldiselt kirja pandud. Järgmistel kuudel (augustist kuni detsembrini 1919) juba näeme, et polgu koosseis on väga üksikasjalikult lahti kirjutatud jalaväepolgu isikkoosseisu kujunemine Pärnu kaitsepataljoni baasil 9. jalaväepolgu isikkoosseisu kujunemisel Pärnu kaitsepataljoni baasil oli põhjapaneva tähtsusega see, et polk pärandas noored, aga juba lahingutes karastatud sõdurid. Nende sõdurite õppeaeg oli kestnud vaevalt kümme päeva. Polgu varustus oli väga algeline, aga sellest hoolimata kaitsesid nad Eesti lõunapiiri 60 km pikkust lõiku väga vapralt vaid paarisaja mehega. Samad mehed pidid viis talve- ja kevadkuud otse vaenlase tule all seisma ja tihti ka aktiivselt lahingus osalema. 56 ERA Leht

36 Ohvitsere oli küll vähe, aga see-eest olid nad vilunud. Ohvitsere jätkus roodu üks, harva kaks. Allohvitsere oli samuti vähe, sest pataljon formeeriti teistest väeosadest hiljem ja allohvitserid olid kõik juba mobiliseeritud. Sellepärast ei jätkunud neid isegi veltveebli kohtadele. Ohvitseridelt nõudis väga suurt energiat, oskust ja kannatlikkust väljaõpetamata kaitseliitlaste või noorte sõdurite roodude juhtimine lahingutes. Aga nad said selle raske ülesandega hästi hakkama ja omandasid seeläbi väärtuslikke kogemusi. Väga oluliseks tuleb pidada ka seda, et nad oskasid roodudes distsipliini hoida. Kindlasti mõjus ka see, et nii ohvitserid kui ka sõdurid olid pärit Pärnust ja Pärnumaalt ja tundsid üksteist juba varem. 9. jalaväepolgu ülem andis 22. mail välja päevakäsu, milles määratakse endise Pärnu kaitsepataljoni ohvitserid ja ametnikud 9. jalaväepolku ametikohtadele. (vt lisa 4, tabel 5). 9. jalaväepolgu ülema poolt välja antud päevakäskude järgi oli võimalik välja selgitada, milliste aukraadidega olid isikud, kes käisid läbi 9. jalaväepolgu üldnimekirjadest ajavahemikul 20. maist 1919 kuni 17. detsembrini Kokkuvõtlik tabel nendest andmetest on välja tabelis 4 (vt lisa 3). Aukraadide tabelis on välja toodud auastmetena jefreitor ja alamjefreitor. Huvitaval kombel ei ole neid auastmeid ei Vene auastmete tabelis (1896. a), ega ka loetelus Maaväeohvitseride auastmed Vabadussõja perioodil. 58 Eelpoolnimetatud auastmed on lõputöösse jäetud sellepärast, et arhiiviallikates olid auastmed nii märgitud aasta uurimistöös 59 oli lähema vaatluse all Eesti ohvitserkonna kujunemine 20. sajandi alguses. Selle teema raames on ka aasta uurimistöös välja toodud tabel, kus on võrreldud Vene maaväe (1896. a), Eesti maaväe (27. märts 1919) ja Eesti kaitseväe (1998. a) ohvitseride auastmeid ERA Leht 1-1p. Pajur, A Kuidas saada kindraliks: ohvitseride auastmed ja nendes kõrgendamise kord aastail I Tuna nr. 1, lk Lainevool, K Pärnu Kaitsepataljoni komplekteerimine, formeerimine ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. [Kursusetöö], lk Sealsamas, lk

37 jalaväepolgu ohvitsere jalaväepolgu formeerija ja ülem alampolkovnik Johann Schmidt Alampolkovnik Johann Hendriku p Schmidt sündis 11. oktoobril 1885 Kaarepere vallas Päi mõisas Tartumaal. Alghariduse omandas Patjala algkoolis, millest tema lõpetamise ajaks (1901) oli saanud Aruküla ministeeriumikool. Õppis seejärel H. Treffneri gümnaasiumis Tartus ja 1904/1905. õppeaastal Tallinnas kooliõpetajate kursustel. Maailmasõtta mobiliseeriti Schmidt juba Saksa-Vene sõja alguspäeval 1. augustil Alustuseks saadeti ta Peterburis asuvasse 1. tagavarapolku ja pärast mitmeid ümberpaigutusi sattus ta 295. Sviri polku, millega osales reamehena lahinguis kuni aasta maini Galiitsia rindel aasta aprillis saadeti reamees Schmidt Peterhofi (praegu Petrodvorets) 3. junkrukooli, mille ta sama aasta 15. augustil lõpetas lipnikuna ja määrati 228. Doni-tagusesse polku, kus ta teenis rooduülemana. Ta ülendati jaanuaris 1916 nooremleitnandiks, mais leitnandiks ja detsembris alamkapteniks. Uute polkude formeerimise ajal 19. veebruaril 1917 määrati Schmidt 768. Grajevi polku, kus ta tõusis pataljoniülemaks. Maailmasõjas oli kapten Schmidt`ile annetatud: Püha Anna II, III ja IV klassi ordenid ja Püha Stanislavi III klassi ordeni aasta oktoobris tuli Schmidt tagasi Eestisse ja astus 19. novembril 3. Eesti jalaväepolku. Seal teenis ta algul roodu-, siis pataljoniülemana, kuni tal 21. jaanuaril 1918 tuli enamlaste survel polgust lahkuda. Kui enamlased sakslaste tulekul kadusid, määrati Schmidt uuesti 3. jalaväepolgu pataljoniülemaks ning 24. märtsil 1918 ülendati ta Eesti diviisi ülema poolt kapteniks. Nagu paljud teised ohvitserid tol ajal, oli ka Schmidt tegev põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimisel. Sakslaste lahkumisel 11. novembril 1918 määrati ta Tallinna Kaitseliidu 3. jaoskonna juhatajaks. 21. novembril määrati ta uuesti 3. jalaväepolku, mis tol ajal asus Võrus. Seal määrati ta I pataljoni ülemaks, mis oli alles formeerimisel ja millega tuli nädal hiljem alanud Vabadussõjas taanduda Viljandini. Alates jaanuarist 1919 osales ta oma pataljoniga meie vägede üldpealetungis, 26. veebruarist aga määrati ta 3. jalaväepolgu ülemaks. 31. jaanuaril 1919 sai ta esimest korda haavata. Teistkordselt sai ta väga raskelt haavata 11. märtsil 1919 Lätis, 37

38 Vizenhofi mõisa juures. Pärast paranemist määrati Schmidt (12. mai 1919) 9. jalaväepolgu formeerijaks ja ülemaks. Kapten Schmidt võttis polguülemana osa kõikidest lahingutest Landeswehr`i vastu, samuti osales ta aasta lõpus rasketes Narva kaitselahingutes. 7. novembril 1919 ülendati kapten Schmidt alampolkovnikuks. Hiljem annetati talle Vabadusristi I liigi 2. järgu, II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu ordenid; Eesti Vabadussõja Mälestusmärk; Läti Karutapja Ordeni 3. järk; Läti Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal jalaväepolgu sidekomando ülem, polgu adjutandi abi ja operatiivadjutant alamleitnant Mart Tuisk Alamleitnant Mart Tuisk sündis 13. detsembril 1889 Pärnumaal, Tori vallas Elbi talus. Ta lõpetas Tori kihelkonnakooli 1905, Sindi pedagoogilise klassi 1906 ja Pärnu linnakooli Töötas õpetajana Pärnumaal ja Otepääl mobiliseeriti Tuisk Maailmasõtta. Ta sõdis sakslaste vastu Põhja-Poolas Augustowi lähistel ja õppis 1915 Odessa lipnikekoolis aastal sõdis Tuisk Galiitsia rindel Austria-Ungari vägede vastu. Seekordsed sõdimised lõpetas Tuisk pataljoniülema kohusetäitjana alamleitnandi auastmes, teenides välja Püha Anna III klassi, Püha Stanslavi III klassi ja Püha Georgi IV klassi ordenid. Kodumaale tulles oli Tuisk aastal koolijuhataja Pärnu-Jaagupis. Kuna Eesti sõjaväe ohvitseride reserv Vabadussõja alguskuudel ammendus, kutsuti Tuisk aasta veebruari algul formeeritava Pärnu Kaitsepataljoni sidekomando ülemaks. Pärnu Kaitsepataljoniga sõdis ta Eesti-Läti piiril ja Põhja-Lätis punalätlastega. Kui sama (1919) aasta maikuus Pärnu kaitsepataljonist formeeriti 9. jalaväepolk, jätkas Tuisk 9. jalaväepolgu sidekomando ülemana, olles ühtlasi ka polgu adjutandi abi, operatiivadjutant ja polgu ajaloo kirjutaja ülendati Tuisk algul leitnandiks ning seejärel alamkapteniks. Tuisk sõdis juunis ja juuli esimestel päevadel Landeswehr`i vastu, juuli lõpul aga veeti laevadel Pärnust Narva, Viru rindele kuhu jäi Vabadussõja lõpuni. Vabadussõja teenete eest sai alamkapten Tuisk Vabadusristi I liigi 3. järgu ja Läti Karutapja Ordeni 3. järgu ERA Leht 16 20p. ERA Leht

39 jalaväepolgu polguülema abi kapten Andres Tomingas Kapten Andres Jaagu p Tomingas sündis 20. detsembril 1893 Pärnu maakonnas Tori vallas. Üldhariduse sai ta Tartu H. Treffneri gümnaasiumis. Sõjaväeteenistusse astus vabatahtlikuna 1914 ja määrati 175. tagavarapataljoni. Samal aastal (1914) astus ta 1. Peterhofi lipnikekooli. Alamohvitseriks ülendati ta märtsis ja lipnikuks mais Seejärel määrati ta Segovski kindluse 174. tagavarapataljoni 2. roodu nooremohvitseriks. Teenistus jätkus 576. Pärnu družiinas (Romanovi polk) 1. roodu nooremohvitserina. Ešeloniülemana sõitis ta rindele juulis I. armee ülemjuhataja käsul määrati ta augustis aastal 302. Sarachki (?) polgu 2. roodu nooremohvitseriks. Septembris 1915 nimetati ta sama polgu 12. roodu, detsembris 11. roodu ja jaanuaris 1916 grenaderiroodu ülemaks. Märtsis 1916 jälle 11. roodu ülemaks ja seejärel jaanuaris aastal 15. roodu ülemaks. Peatselt komandeeriti ta Riiga 747. polgu formeerimise juurde ja nimetati jaanuaris 1917 ratsamaakuulajate salga ülemaks. Sama polgu ajutiseks ülemaks nimetati ta novembris aastal. 2. Eesti polku saabus ta 20. detsembril Ülendati märtsis 1916 alamleitnandiks, juulis leitnandiks, septembris staabikapteniks ja septembris 1917 kapteniks. Maailmasõjas annetati kapten Tomingas`ele Püha Stanislavi II ja III klassi ordenid ja Püha Anna III klassi ordeni. Kapten Tomingas mobiliseeriti 2. jalaväepolku ja polgu juures ratsasalga formeerijaks ja ülemaks 21. novembril Ratsasalgaga sõitis ta detsembris 1918 Tartust Mustvee rindele. Ta võttis osa lahingutest Jõgeval, Tormas ja Aidus 24. detsembrist 1918 kuni 4. jaanuarini 1919, osales Jõgeva, Mustvee ja Tartu tagasivõtmise lahingutes ja Reola lahingus. 1. veebruarist 1919 nimetati ta 2. diviisi juures asutatud mobilisatsioonikomisjoni esimeheks. Pärnu kaitsepataljoni ajutiseks ülemaks nimetati ta 27. veebruaril Pärnu kaitsepataljoni, juba kui 9. jalaväepolgu, andis ta kapten Schmidt`ile üle 7. juunil Seejärel määrati ta alates 17. maist jalaväepolgu ülema abi kohusetäitjaks jalaväepolgu I pataljoni ülem leitnant Jaan Kinger Leitnant Jaan Jaagu p Kinger sündis 21. märtsil 1894 Viljandi maakonnas Tarvastu vallas. Hariduse sai Tartu kooliõpetajate seminaris. Sõjaväes teenis aastal 178. tagavarapataljonis, 63 ERA Leht 16 23p. 39

40 lõpetas õppekomando veebruaris 1916 ja ülendati sama aasta märtsis kapraliks. Õppis 1. maist 1. oktoobrini 1916 Aleksei sõjakoolis, ülendati juulis nooremjunkruks, augustis vanemjunkruks ja oktoobris lipnikuks. Oktoobris 1916 määrati ta 9. Siberi tagavara-kütipolku ja detsembris ülendati sama polgu rooduülemaks. Juulis 1917 suunati ta 166. Rovno polku, kus ta teenis kuni detsembrini Alamleitnandiks ülendati mais ja leitnandiks oktoobris Seejärel vabastati sõjaväest. Leitnant Kinger mobiliseeriti 2. veebruaril 1919 Pärnu Garnisoni ülema käsul kui õpetaja ja ohvitser Pärnu kaitsepataljoni. Seal nimetati ta 4. veebruaril aastal 3. roodu ülemaks ja 23. märtsil 1919 Orajõe garnisoni ülemaks. Talle on teenistuse eest tänu avaldatud Heinaste-Roosna liinil organiseeritud eeskujuliku operatsiooni läbiviimise eest 6. aprillil aastal. 9. jalaväepolgu formeerimisel nimetati ta 17. mail 1919 algul I pataljoni ülemaks ja pärast haavatasaamist Zarnikau (Carnikāva) mõisa all 30. juunil 1919 Landeswehr`i vastu võideldes, määrati ta 9. roodu ülemaks jalaväepolgu II pataljoni ülem leitnant Karl-Johann Laurits Leitnant Karl-Johann Laurits sündis 1. märtsil 1892 Mätta talus Tõstamaa vallas Pärnumaal. Enne Maailmasõda õppis ta Peterburis koduõpetajaks, mobiliseeriti Maailmasõtta ja õppis Põhjarinde lipnikekoolis. Sõdis Lätis Dvinski (praegu Daugavpils) ja Riia lähistel nooremohvitseri, roodu- ja pataljoniülemana aastal oli Laurits tegev 12. armee eesti sõjaväelaste komitees, olles osa aega sama komitee esimeheks. Hiljem oli ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esindajaks Põhjarinde staabis tuli Laurits Eestisse ja määrati 16. novembrist 1918 Pärnu ja Pärnumaa Kaitseliidu ülemaks. Vabadussõja puhkedes saadeti ta aprillis 1919 Pärnu kaitsepataljoni. 9. jalaväepolgus oli leitnant Laurits II pataljoni ülem. Ta võitles rindel nii Läti- kui Vene punastega ja Landeswehr`iga. Vabadussõja teenete eest annetati Lauritsale II klassi 2. järgu ja II klassi 3. järgu Vabadusrist ning Läti Karutapja Ordeni 3. järgu ERA Leht 59-63p. 65 Õun, M. Pihlak, J. Lõhmus, L. Walter, H. Deemant, K. Noormets, T. Aasma, K. Mardna, S. Salo, U II kogumik. Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. Tallinn: Sentinel, lk

41 jalaväepolgu tööroodu ülem leitnant Ilja Jahnov Leitnant Ilja Joosepi p Jahnov sündis 17. juulil 1894 Ussuuris, Tsaari-Venemaal. Sõjalise hariduse sai Habarovski kadettide korpuses ja seejärel astus Orenburgi sõjaväe kooli. Leitnant Jahnov mobiliseeriti Maailmasõtta 1. septembril aastal. Ta sõdis Ussuuri kasakate divisjonis Karpaatides ja Rumeenia sõjaväjadel. Maailmasõjas annetati leitnant Jahnov`ile Püha Anna III klassi ja Püha Stanislavi III klassi ordenid. 23. jaanuaril 1919 tuli leitnant I. Jahnov Eestisse ja 25. jaanuaril 1919 määrati ta Pärnu kaitsepataljoni Orajõe kihelkonnas asuvate kaitseliitlaste salkade juhatajaks. 4. veebruaril 1919 nimetati ta 1. roodu ülemaks ja märtsis pataljoni ülema kohusetäitja. Seejärel nimetati aprillis 5. roodu ülemaks ja pataljoniülema abiks. Peale Pärnu kaitsepataljoni ümberformeerimist 9. jalaväepolguks määrati ta 17. mail 1919 sama polgu tööroodu ülemaks. I. Jahnov sõdis Pärnu kaitsepataljoni päevil nii Läti- kui Vene punastega ja 9. jalaväepolgus olles juunis ja juuli esimestel päevadel Landeswehr`i vastu aasta juuli lõpus suunduti aga laevaga Pärnust Narva, Viru rindele, kuhu jäädi Vabadussõja lõpuni ERA Leht 30-32p. 41

42 5. SÕJATEGEVUSE EESTIST VÄLJAKANDUMINE Olukorras, kus vaenlane oli tõrjutud Eesti Vabariigi piiridest välja oli mõttekas lahingutegevuse üleviimine vaenlase territooriumile. See oli Eestile kasulik nii poliitilisest- kui sõjalisest aspektist. Vastase maa-alal sõjategevuse arendamisel oli suur osa ette nähtud Vene valgete Põhjakorpusele, kes tegutses Eesti ülemjuhatuse alluvuses. Põhjakorpus pidi eesti vägede toetusel alustama aasta mai keskel rünnakut läbi Viru rinde Jamburgi suunal ning liikuma edasi Peterburi peale. 13. mail 1919 alustas Põhjakorpus pealetungi Peterburi suunas. Korpust toetasid Briti laevastik admiral sir Walter Henry Cowani, Eesti laevastik ja meredessantpataljon aseadmiral Johan Pitka juhtimisel ning ingeri vabatahtlike pataljon. Vallutati Jamburg ja Oudova, jõuti Krasnaja Gorkani Soome lahe rannikul ning lõigati läbi Luuga-Pihkva raudtee. Seoses Põhjakorpuse lahingutegevusega väljaspool Eesti piire loobus J. Laidoner Põhjakorpuse ülemjuhatusest. Põhjakorpusest moodustati iseseisev Loodearmee kindral Nikolai Judenitši juhatusel. Lõunarinde seisukohalt oli soovitav vallutada Pihkva kui Eesti piiridele ohtlikult lähedal asuv strateegiline transpordisõlm. 24. mail 1919 alustasid 2. Eesti diviis, soomusrongide divisjon ja Peipsi laevastik Irboska ümbrusesse koondatud löögikoondisega pealetungi Pihkva suunal. Põhjakorpuse üksused kindralmajor Semjon Bulak-Balahhovitši juhtimisel koos Eesti soomusronglaste, Kuperjanovi pataljoni, Scoutspataljoni ja Kaleva Malevaga tungisid juuliks 1919 Porhovi alla. 29. mail 1919 anti Pihkva kaitsmine osaliselt üle Eesti väejuhatuse all tegutsevatele Vene valgete väeosadele. Eesti põhijõud tõmmati tagasi Irboska piirkonda, kus asuti rajama riigipiiri kindlustamiseks fortifikatsioonirajatisi traattõkete, kaevikutesüsteemi ja - varjendite näol aasta sügiseks valminud kaitseliin ei võimaldanud vastasel sellelt suunalt enam Eestisse tungida. Põhjakorpuse kaugem eesmärk oli bolševike purustamine Nõukogude Venemaal ja endise Venemaa taastamine. 42

43 jalaväepolk sõjas Landeswehr`iga aasta juuni esimesel poolel 9. jalaväepolgul Landeswehr`iga suuremaid kokkupõrkeid ei olnud, kui välja arvata luurajate vastastikune tegevus. 3. diviisi ülema käsul tugevdati valvet Riia poole viivatel teedel. 4. juunil võttis leitnant K-J. Laurits II pataljoniga Lemsalu (Limbaži) linna oma valve alla. 5. juuni õhtul andis 3. diviisi ülem kindral Põdder väeosadele käsu valmis olla väljaastumisteks ning juba 6. juuni varahommikul alustasid 3., 6. ja 9. jalaväepolk koos soomusrongidega pealetungi lõuna suunas. Liikumist Võnnu suunas alustasid 6. juuni hommikul ka sealt lõuna pool asuvad Landeswehr`i osad (vt skeem 2, lisa 11). Tekkinud olukorras koondus mõlema poole tähelepanu Ramotskoje jaama ja Valmiera vahel asetsevale tähtsale raudteesõlmele, milleks oli Võnnu linn. Diviisi peajõudude lähenemine Võnnule jätkus 7. juunil. Väekoondise parema tiiva julgestamiseks sai 9. jalaväepolk käsu peatuda ja kindlustada end Lemsalu-Ubenorme piirkonnas. Landeswehr`i juhi major A. Fletcheri ultimatiivne nõudmine katkestas 19. juunil 1919 kell 8.00 vaherahu. Selle päeva hommikul asuski Rauddiviis pealetungile. Tulnud Hinzenbergi (Inčukalns) juures üle Koiva jõe, jätkas Rauddiviis edasitungi Lemsalu ja Roopa (Straupe) suunas. Mõni tund enne seda põrkas Vidriži juures 9. jalaväepolgu 30-meheline luurepatrull kokku sakslastega. Oma juhi, junkur F. Reinhold`i juhtimisel võitles salk sakslastega visalt. 9. jalaväepolgu luurepatrulli toetas Lemsalu kooliõpilaste salk läti mitšmani Gelbe juhtimisel. Alles hilisõhtul loovutas junkur F. Reinhold positsiooni vaenlasele ja taandus peajõudude juurde. (vt ka lisa 15). 20. juunil 1919 toimus Lemsalu lahing. Rauddiviisi külgkaitse vastaseks oli kogu päeva pool 9. jalaväepolgu luurajatekomandost koos Lemsalu kooliõpilastega. Surunud tagasi meie luureosad, jõudis Rauddiviis pärast lõunat Vanküla juures 9. jalaväepolgu eelpostideni, kes sunniti taanduma. Kannustatud esialgsest edust, ründasid sakslased 9. jalaväepolgu II pataljoni kaitsepositsioone veel sama päeva õhtul (20. juuni 1919). Vastase jalaväe kallaletunge toetas äge suurtükituli. Kuna II pataljon asus kaitsel laial rindel, siis oli vaenlase rünnak suunatud tegelikult ainult 9. jalaväepolgu 5. roodu vastu, mis ei suutnud vastu panna vaenlase rõhuvale ülekaalule. Selle tagajärjel murti meie hõre kaitsejoon Ladenhofi (Lade) ümbruses läbi. Niipea, kui oli selgunud, et sakslased tahavad oma peajõududega kallale tungida 5. roodule Vanküla Lemsalu 43

44 tee suunas, käskis II pataljoni ülem leitnant K-J. Laurits, vastavalt polguülema kapten J. Schmidt`i poolt antud korraldustele, 8. roodul alamleitnant A. Tiss`i juhtimisel Landeswehr`ile kallale tungida lääne poolt ja selja tagant ümber Ladenhofi järve, 7. roodul leitnant P. Kolts`i juhtimisel aga ida poolt. 6. rood alamleitnant P-A. Lilienbladt`i juhtimisel ja pool luurajatekomandost tõmmati lähemale. 9. jalaväepolk tahtis end seega kaitsta, olles soodsal hetkel valmis vastulöögiks. See hetk saabus, kui ilmnes sakslaste edu 5. roodu rindel. 5. rood koos luurajatekomandoga sai ülesande sulgeda vastasel igal juhul Ladenhofi Pula Lemsalu tee. Samal ajal sai 6. rood alamleitnant P-A. Lilienbladt`i juhtimisel käsu liikuda Paldaši veskini ja sealt ootamatult rünnata vaenlast külje pealt. Suurte pingutustega läks korda pidurdada vaenlase edu rindel. Varsti järgnes 6. roodu vastulöök. Samal ajal toimus ka 8. roodu löök sakslaste selja taha. 9. jalaväepolgu II pataljoni löökide mõjul põgenes Rauddiviisi pataljon korratult Aijaži mõisa poole, kasutades metsateed. Lemsalu lahing kujunes saatuslikuks ja otsustavaks tervele Landeswehr`i avantüürile. 9. jalaväepolgu võit ja kiire edasitungimine ähvardasid sakslaste taganemisteed algul Roopa all ja hiljem Hinzenbergi juures tervel von Goltzi väel, kes võitles Eesti vägede vastu. 22. juunil 1919 jätkas 9. jalaväepolk edasitungimist lõunasse ning asus jälitama Hinzenbergi suunas põgenevat vaenlast. 6. jalaväepolgu ülema ettepanekul, mida rõhutas omakorda ka diviisi staabi ülem, suunas 9. jalaväepolgu ülem kaks roodu Loddigeri (Lēdurga) juures ida poole, Roopa peale. 9. jalaväepolgu lähenemine Roopale küljelt, pidi Stolbeni (Stalbe) piirkonda kaitsta aitama. 22. juuni õhtuks vallutas 9. jalaväepolk Hinzenbergi suunas Koltzeni (Bīriņi) mõisa. 23. juunil 1919 toimus 9. jalaväepolgu osade äge lahing Rauddiviisiga Engelhardtshofi (arvatavasti Englārta omaaegses Valga maakonnas) juures. Siia oli vaenlane koondanud suured jõud: 5 pataljoni, 5 patareid ja 3 eskadroni. 9. jalaväepolgu kaks roodu alamkapten P. Kolts`i juhtimisel olid pööranud Roopa peale ja seetõttu polgust maha jäänud. Ootamata ära terve väeosa koondumist, otsustas polguülem sama päeva õhtul rünnata viie rooduga Rauddiviisi kindlustatud positsioone Engelhardtshofi juures. Samaaegselt kallaletungiga rindel saatis polguülem 3. roodu alamleitnant J. Tomson`i juhtimisel haarama sakslaste positsioone lääne poolt. 3. roodul õnnestus jõuda sakslaste selja taha. 3. roodu julge pealetung mõjus Rauddiviisile nii põrutavalt, et kõik tema viis pataljoni tõmbusid veel samal ööl tagasi Koiva jõe lõunakaldale. Pärast Engelhardtshofi vallutamist jäi polk mõneks ajaks Koiva jõe paremale kaldale positsioonidele, pooleldi reservi. Vaenlase suuremad jõud olid taganenud üle Koiva jõe. Luurajad 44

45 tegid kindlaks, et sakslased olid üle Koiva jõe Zarnikau (Carnikāva) mõisa läinud, kuna vaenlane ähvardas meie polke, kes Jägeli (Jugla) järve liinil võitlesid, paremalt tiivalt ümber haarata. Selle ärahoidmiseks kästi polgul minna üle Koiva jõe ja Zarnikau mõis endale võtta ja vaenlasele seljatagant peale tungida. 29. juunil 1919 sai 9. jalaväepolk koos 6. jalaväepolgu II pataljoniga ülesande puhastada vaenlase maa-ala raudtee ja mere vahel Väina jõeni. Maaväe tegevust toetas energiliselt laevastik. Alates 23. juunist oli miiniristleja Vambola oma tulega toetanud mereranna piirkonnas 9. jalaväepolgu pealetungi. Paremal tiival, raudtee ja mereranna vahel õnnestus 9. jalaväepolgul 29. juunil ületada Koiva jõgi ja vallutada Zarnikau juulil 1919 vallutas 9. jalaväepolk Alt-Mühlgrabeni (Mīlrgāvis)-Magnusholmi (Mangalsala), asudes ette valmistama eelvägede üleviimist üle Väina jõe ja Kiši järve vahelise kanali eesmärgiga võtta enda kontrolli alla Riia eeslinn Neu-Mühlgraben. Ettepaneku vaherahuks tegid Lätis viibivad liitriikide sõjaväelised esindajad, kes tahtsid ära hoida Riia linna vallutamise Eesti vägede poolt. Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja peamine nõue oli, et sakslased ja Landeswehr peavad Riiast lahkuma. Nendel tingimustel algasid 2. juulil kell Riia lähedal Strasdenhofis (Strazdumuiža) ametlikud läbirääkimised vaherahu üle sakslastega. Liitriikide sõjaväeliste esindajate nõudmisel pidi vaherahu hakkama kehtima 3. juulil 1919 kell Vaherahu tingimused olid järgmised: Saksa väed peavad Lätimaalt lahkuma võimalikult kiiresti, Riiast aga peavad nad 5. juuliks kella ks lahkuma. Landeswehr oli kohustatud samaks ajaks taanduma Väina jõe taha. Eesti ja Läti väed võivad jääda praegustele positsioonidele. Kogu vaherahu ajal pidi 9. jalaväepolk valvel olema ja oma positsioone kindlustama. 4. juulil asusid II pataljoni roodud ja pataljoni staap Mühlgrabenisse. Sinna tulid hiljem järele ka operatiivstaap ja muusikakomando. Ülemjuhataja käsul asus 9. jalaväepolk rahu lõpliku allakirjutamiseni järgmisele liinile: mererannast alates mööda Väina jõe paremat kallast, Mühlgrabeni kanali kaldalt ja Kiši järve äärest kuni Viljendsceri (?) mõisani. 13. juulil marssisid roodud Mühlgrabenist välja. 18. juuliks pidi 9. jalaväepolk sisse võtma järgmised positsioonid: I pataljon Tikmatši, II pataljon Salisburgi (Mazsalaca) ja III pataljon Salismündesse (Salacgrīva). 21. juulil tuli käsk, et 9. jalaväepolk peab terves koosseisus Pärnu minema, et sealt laevadel Narva alla sõita ERA Leht 5 14p. Samas. Leht

46 jalaväepolk Viru rindel Kaitsepositsioonide kindlustamisele Viru rindel asuti kohe pärast Narva linna ja Narva jõe joone vallutamist jaanuaris Kaitstes selle vasakut kallast ühes vähemate platsdarmidega jõe paremal kaldal Krivasoo (Kruiša), Vääska, Narva linna ja Narva-Jõesuu ees, ehitas 1. diviis rööbiti lahingutegevusega ka välikindlustusi patareide positsioone, kaevikuid, kuulipildujapesi, kohati jooksukraave ja, niipalju kui vähegi võimalik, ka traattõkkeid, et sellega soodustada oma kaitsetegevust. Ühtlasi parandati, kus vaja, teid ja sildu, et hõlbustada liiklemist. Tulejoonest eespool tehti purustusi raud- ja maanteedel, et takistada vaenlase soomusosade liikumist jalaväepolgu kiire ja ootamatu ümberpaigutamine Viru väerindele oli ühendatud Loodearmee taganemisega Gatšina alt. 28. juulil 1919 jõudis 9. jalaväepolk aurulaeval Vasa Narva-Jõesuhu ja maabus seal. Polguga koos tegutses välipatarei nr. 16. Polk sai käsu võtta nelja rooduga alamkapten V. Trossi juhtimisel koos tema käsutusse antud Narva kaitsepataljoniga enda alla kogu Narva jõe joon. Ülejäänud kuus 9. jalaväepolgu roodu moodustasid diviisi haru ja asusid Utria-Auvere piirkonnas. 3. augustil 1919 saadeti 5. ja 6. rood Narva-tagusele kontrollpiirile Kulgu ja Popovka vahele, 6. augustil aga läks neile järele III pataljon, asudes Kulgust kuni Omutini 4. jalaväepolgu asemele. 21. augustiks oli polk terves koosseisus Narvas. I ja II pataljon koos maakuulajate komandoga asusid Vestervalli kasarmutes, III pataljon Hermanni kindluses, kuulipildurite-, õppe-, side-, komandandi- ja ratsakomandod erakorterites linnas, polgu staap aga Moonalao tänaval; töörood oli Auvere jaamas. (vt ka lisa 18). Rakverest 1. diviisi tagavarapataljonist sai polk täienduseks 103-meheline roodu; Narva kaitsepataljonist 112 sõdurit. Ülemjuhataja päevakäsu põhjal koondati kooliõpilased linnades eriroodudeks ja pataljonideks, et nad võimaksid oma haridusteed jätkata. Ka augustis tegi vaenlane mitu katset kaitsejoone läbimurdmiseks, mis aga kõik nurjusid. 8. augustil nõuti 4. jalaväepolgule Narvas abiks 9. jalaväepolgu kaks roodu. Saadeti 7. ja 8. rood. Narvas asus roodude etteotsa pataljoniülema kohusetäitja leitnant P-A. Lilienbladt. 7. roodu üks 69 Traksmaa, A Eesti Vabadussõda I1 osa. Tallinn: Mats, lk

47 rühm läks 4. jalaväepolgu I pataljoni polguülema abi kapten Jakob Vende käsutusse. Lahingu ägenedes ja vaenlase survel taandus 4. jalaväepolk Sala joonele. 4. polgu 12. rood oli Verino positsioonilt välja tõrjutud ja laiali aetud. 11. augusti hommikul tegi 4. polgu ülema abi kapten J. Vende 9. jalaväepolgu 7. roodule ülesandeks Verino karjamõisale peale tungida ja see vallutada. Sellele operatsioonile pidi kaasa aitama ka 4. polgu 7. rood. Peale Verino karjamõisa vallutamist koondusid sinna ka 4. jalaväepolgu ülejäänud roodud. Kalmotka ja Verino küla vallutamisele järgnes Aleksandrovskaja Gorka vallutamine. A-Gorka all selgus, et siin oli tegemist vaenlase suuremate jõududega. Tekkis äge tulevahetus. Kaasa aitasid ka meie patareid. Vaenlasest puhastati ka A-Gorka mõis ja raudtee vahimaja nr. 259 joon. Augusti teisel poolel ja septembris 1919 olid 1., 4. ja 9. jalaväepolk, üksteist vahetades, kaitsel vaenlase vastu Ingeri järvede ja Luuga jõe üldjoonel, raudtee ja mere vahel. Rahusobitust Eestiga taotlesid Nõukogude-Venes asuvad eesti enamlased. Sellesisulise ettepaneku tegi Petrogradis elav professor A. Kink. 13. septembril 1919 läks läbi III pataljoni rinde professor A. Kink, kes käis Eesti valitsusega rahuvõimalustest läbi rääkimas. Punastel oli teada, et 15. septembril pidid Petseris rahuläbirääkimised algama ja nad kindlustasid hoolega oma positsioone. Sildu Luuga jõele ei ehitatud, see-eest lõhuti raudteed. Sellest järeldati, et vaenlane ei mõtle peale tungida. 18. septembri varahommikul avasid 9. jalaväepolgu patareid järsku turmtule Jamburgi, Novopjatnitskoje ja teiste vaenlase positsioonide pihta välja tulistati umbes 200 mürsku nii kerge- kui ka raskesuurtükkidest. (vt ka lisa 16). 20. septembril 1919 käis polku kaitseliinil vaatamas Prantsuse sõjaväeline esindaja, kindral Etievant. 22. septembril käisid ajakirjanikud Juhan Luiga ja Georg Vestel, siis veel Rootsi konsul ja Soome ajakirjanikud. 26. septembril käisid rindel siseminister Aleksander Hellat ja välisministri abi Ants Piip. 28. septembril viibis raudtee piirkonnas Inglise ja Vene inseneride salk, kelle ülesandeks oli meie rinde lähedal raudtee platvorm ehitada tankide mahalaadimiseks. Seejärel algas töö ja ettevalmistus Loodearmee pealetungiks Jamburgile. 70 Kaitseliinil viibimise ajal formeeriti kolm kuulipildujaroodu, mille ülemateks määrati kapten Oja (võib olla alamkapten Frits Oja), 71 alamleitnant Rikas ja alamleitnant Voldemar Palitser ERA Leht 23p-31. Ülle Krafti koostatud eesti ohvitseride andmebaas Eesti Sõjamuuseumis kindral Laidoneri Muuseumis. 47

48 Formeeriti 11. rood, mille ülemaks sai leitnant Allik (võib olla Johan Allik) Krasnaja Gorka operatsioon Loodearmee pealetungi toetati mere poolt, seda teostasid ülemjuhataja korraldusel Eesti sõjalaevastik, Ingeri polk, Kuperjanovi partisanide pataljon, Scoutspataljon ja soomusrongi nr 3 löögiosa. Operatsiooni üldjuhiks määrati merejõudude juhataja aseadmiral J. Pitka. Maaväeosade tegevust juhtis Soomusrongide diviisi ülem alampolkovnik Karl Parts. Kuna oli karta, et Loodearmee, vallutanud Petrogradi, pöörab oma relvad Eesti vastu, siis otsustas ülemjuhataja vallutada Krasnaja Gorka fordi sel juhul, kui Loodearmee vallutab Petrogradi. Silmas pidades kevadise pealetungi kogemusi lootis aseadmiral J. Pitka, et kindlustatud fort suudetakse vallutada kiire ja ootamatu kallaletungiga. Eesti pealetungi Krasnaja Gorkale nõustus merelt toetama Inglise sõjalaevastik admiral Cowani juhatusel, kes pidi Loodearmee Petrogradi jõudes võtma enda võimusesse Kroonlinna kindluse koos Nõukogude-Vene Läänemere laevastikuga. Krasnaja Gorka fort ühes Kroonlinna ja Läänemere laevastikuga oli mõeldud tagatiseks Loodearmee vastu juhul, kui see osutuks ohtlikuks meie iseseisvusele aasta oktoobri alguses pommitas vaenlane iga päev 9. jalaväepolgu positsioone A-Gorka mõisa ümbruses ja raudtee piirkonda. Selline olukord kestis nädalapäevad. Seejärel tegeles vaenlane jälle rohkem luurelkäimisega. 9. oktoobri seisuga on vastasoleva vaenlase jõud järgmised: 1) 46. kütipolk 1400 tääki, 10 kuulipildujat, 115 mõõka ja 7 suurtükki; 2) Kursantide salk 10 suurtükki ja 2 kolmetollist suurtükki (muu varustus teadmata); 3) 48. kütipolk 1500 tääki, 12 kuulipildujat ja 6 suurtükki; 4) 153. ja 156. kütipolgud reservis. Loodearmee sügisese pealetungi toetamisel oli meie 1. diviisi esialgne ülesanne aidata vallutada Jamburg. 11. oktoobril 1919 andis kindral A. Tõnisson käsu Jamburgi sisse marssida. Selleks valiti välja 9. jalaväepolgu II pataljon. II pataljon sai ülesandeks vallutada Lutski ja Jurkino küla Ülle Krafti koostatud eesti ohvitseride andmebaas Eesti Sõjamuuseumis kindral Laidoneri Muuseumis. Traksmaa, A jt Eesti Vabadussõda I1 osa. Tallinn: Mats, lk

49 Raudtee ja maantee piirkonnas tungis peale Loodearmee jalavägi suurtükkide ja tankide toetusel. 9. jalaväepolgu patareid toetasid neid ettevalmistuse ajal. Pataljoni kasutada olid kolm kuulupildujat ja üheksa automaatpüssi. 12. oktoobril tungis 9. jalaväepolgu II pataljon Lutski küla peale ja vallutas selle. 12. oktoobril oli 9. jalaväepolgu ettenähtud koosseis järgmine: staap; kolm pataljoni (pataljonis 63 tääki); pataljonis neli roodu (roodus 158 tääki 75 ); õppekomando; kuulipildujate rood; töörood; jalamaakuulajate-, ratsamaakuulajate-, side-, sapööri-, pommipildujate- ja komandandikomandod; orkester. Kokku pidi pataljonis olema 81 ohvitseri; 4 arsti; 8 ametnikku; 3186 rahvaväelast (alamohvitseri ja sõdurit); 2000 tääki; 38 mõõka; 24 kuulipildujat ja 24 automaatpüssi; 6 pommipildujat; 4 miinipildujat ja 2 granaadipildujat. Voor 76 pidi koosnema: 20 välikööki, 12 padrunikaarikut, 140 hobusevankrit ja kaarikut, 54 hobusevankrit ja 387 hobust (313 veo- ja 74 ratsahobust). Tegelikult oli 9. jalaväepolgus 47 ohvitseri; 3 ametnikku; 2 arsti; 2691 rahvaväelast (alamohvitseri ja sõdurit); tääke 1215; 28 mõõka; 10 kuulipildujat; 19 automaatpüssi; 19 suurtükki ja 209 hobust oktoobril käis diviisiülem kindral A. Tõnisson 9. jalaväepolgu roode vaatamas ja talle jäi selles käigust hea mulje. Eriti paistsid silma 3. ja 6. rood, eesotsas rooduülemate alamleitnant Männi ja leitnant P-A. Lilienblad`tiga. 78 (vt lisa 19). 1. novembril 1919 asus 9. jalaväepolgu I pataljon Narva puhkusele. II ja III pataljon jäid aga Luuga äärde edasi, sest Loodearmee oli Petrogradi all suurtes raskustes ja sellepärast ei julgetud tervet 9. jalaväepolku liinilt ära tuua. 13. novembril 1919 asus 9. jalaväepolk Annenskaja Dubrovska Šabino joonele. 14. novembril jätsid venelased Jamburgi maha. Peale selle, kui Loodearmeega oli läbi räägitud ja positsioonide kohta kokkulepped saavutatud, võtsid 9. jalaväepolgu I ja II pataljon 15. novembril eesliini üle, vabastades venelased. 9. jalaväepolku toetas tugev suurtükiväekoondis järgmises koosseisus: kindluspatareid nr. 6, 7 ja 9, välipatareid nr. 2 ja 3 ning Balti patarei, kõik 1. suurtükiväepolgu ülema kapten Hugo Kauleri juhtimisel, kes allus vahetult 9. jalaväepolgu ülemale ning asus oma ERA Leht *Märkus: tääkideks ei loetud: veltveebleid, varahoidjaid, kirjutajaid, velskreid, söögikeetjaid, sanitare ja voorimehi. ERA Leht 49-50p. ERA Leht 32. Samas. Leht 32-35p. 49

50 operatiivstaabiga Komarovkas. Raudteel oli 9. jalaväepolgu ülema käsutuses üks soomusrong. Teine soomusrong seisis Narva jaamas ja kuulus diviisiülema käsutusse. Vaenlase suured jõud olid koondunud Lutskisse ja Padogasse. Vangidelt saadud teadete kohaselt olid seal järgmised vaenlase üksused: 7., 161., 630., ja 8. kütipolk. Igas polgus oli kolm pataljoni, igas pataljonis aga kolm roodu. Roodudes oli keskeltläbi tääki. Osa polkudest oli saabunud Põhja rindelt. 9. jalaväepolgu naabriteks olid Uralski polk ja Mannovkas Balti pataljon. 17. novembril 1919 pommitas vaenlane terve päeva A-Gorkat, Kalmotkat, Šabinot ja raudtee piirkonda suurtükkidest. 9. jalaväepolgu I pataljon lõi aga raudtee vahimaja nr. 258 ees, raudtee ja kivitee vahel vaenlase pealetungi tagasi. Vaenlase poolt toodi järjest juurde uusi jõude Soome- ja Põhja rindelt, peale selle veel rohkearvulised täiendused. 9. jalaväepolgu vastas olid järgmised vaenlase polgud: 7., 8., 12., 12., 630., 161., 14., 15., 16., 17., 18. ja 1. Moskva polk. 22. novembril 1919 toimunud lahing kulges väga raskelt ja 9. jalaväepolk oli sunnitud taganema. I pataljoni roodud taganesid osalt maanteed mööda, aga suurem osa roodudest Verino ja maantee vahelise lagendiku kaudu. 23. novembril avas vaenlane Dubrovka peale tule neljast kergest- ja kahest raskest suurtükist. Suurtükitulele järgnes jalaväe pealetungimine kahe 13. ja 14. kütipolguga. Samal päeval jätsid 8. jalaväepolgu roodud Dubrovka maha. Polguülema käsul läksid 9. jalaväepolgu 2. ja 3. rood alampolkovnik V. Trossi juhtimisel vastu-pealetungi korraldama. 9. jalaväepolgu roodude toetusel vallutati Dubrovka uuesti. 2. ja 3. rood jäid julgeoleku kindlustamiseks Dubrovka teisele liinile, kuna 4. rood Komarovkasse puhkusele saadeti jalaväepolk Narva kaitselahingutes aasta lõpus Purustatud Loodearmee kannul lähenes Punaarmee taas Eesti piiridele, hõivates Jamburgi ja rünnates Eesti vägesid Ingeri järvede ääres ja Luuga jõel. Detsembri alguseks taandusid Eesti väeosad rinde põhjalõigus Narva-eelsetele positsioonidele, lõunalõigus aga Narva jõe läänekaldale. Punaarmee eesmärgiks sai Narva vallutamine. Selleks koondati kaks armeed koos 79 ERA Leht 36-49p. 50

51 vajaliku lahingutehnikaga ning saavutati taas mitmekordne ülekaal linna kaitsjate suhtes. Rahvaväe ainsaks eeliseks olid suve jooksul hoolikalt rajatud välikindlused. Otsustavad kaitselahingud toimusid aasta detsembri esimesel poolel Narva-eelsetel kaitseliinidel, kus Punaarmee püüdis otserünnakuga linna vallutada. Erinevalt ülejäänud Vabadussõjast toimus Narva all tõeline positsioonisõda. Vaatamata vastase arvulisele ülekaalule ja hoolimata suurtest kaotustest jäi eestlaste kaitse püsima. Nähes otserünnakute viljatust, püüdis Punaarmee detsembri keskel saavutada edu Narvast lõuna pool, lootes pääseda linna kaitsjate selja taha. Punaväelastel õnnestus Krivasoo ja Vääska piirkonnas ületada Narva jõgi ning läheneda ohtlikult Narva-Tallinna raudteele. Raudtee langemine enamlaste kätte toonuks kaasa kogu Narva rinde äralõikamise. Kuid eestlastel läks korda needki läbimurded riivistada ja sissetungijad tagasi lüüa. Detsembri teisel poolel katkestas hingetõmbepausi vajav Punaarmee ajutiselt pealetungi. Rahvavägi kasutas vaheaega purustatud kaitseehitiste taastamiseks ja reservide juurdeveoks aasta lõpuks oli elavjõu ja lahingutehnika konsentratsioon Narva all kogu Vabadussõja suurim aasta detsembri viimastel päevadel tegi Punaarmee veel ühe meeleheitliku pingutuse Narva vallutamiseks, rünnates linna otselöögiga piki raud- ja maanteed. Pealetungi juhatas sisse kolm ja pool tundi kestnud ettevalmistustuli kahesajast suurtükist, seejärel saadeti rünnakule mitu tuhat jalaväelast. Läbimurre aga ebaõnnestus ning verest tühjaks jooksnud punased polgud olid sunnitud rünnakud lõpetama. 80 Vabadussõja viimased lahingud Viru rindel võib nende arenemise tõttu rööbiti rahuläbirääkimistega täie õigusega nimetada võitluseks rahu eest. Lüües raskete kaotustega tagasi vaenlase relvastatud kallaletungid, sunniti Nõukogude-Venemaa Eestiga rahu sõlmima tingimustel, mis tagasid Eesti rahvusliku ja riikliku sõltumatuse ja julgeoleku. 81 Detsembri alguses oli Dubrovkas harv suurtükitulevahetus. Diviisiülem oli teada saanud, et Dubrovka kõrts ja endised 9. polgu blindaažid Dubrovka lähedal olid enamlaste käes ja käskis I Pajur, A jt Eesti ajalugu VI Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, lk Traksmaa, A Eesti Vabadussõda I1 osa. Tallinn: Mats, lk

52 pataljoni ülemal leitnant K. Maasik`ul blindaažid ära põletada ja kõrts vallutada. Seda tegidki 9. polgu 3. ja 4. rood. 3. detsembril vahetas 8. polgu I pataljon Sala karjamõisa liinil välja 9. polgu II pataljoni ja 1. polgu 11. roodu. Roodud viidi mõneks päevaks Narva puhkusele. 8. detsembri hommikul avas vaenlane ägeda suurtükitule nii raske- kui ka kergesuurtükkidest kogu 9. jalaväepolgu rinde ulatuses. Tänu sellele pidi II pataljon enneaegselt puhkuselt tagasi tulema. Vaenlane tungis tihedas ahelikus lõuna- ja põhja poolt mööda Narva maanteed kahe soomusauto toetusel Dubrovka küla poole, kus asus 9. jalaväepolgu I pataljon. Lahingus osalesid kõik I pataljoni roodud ja vaenlane löödi tagasi. 9. jalaväepolgu II pataljon vahetas Dubrovkas välja liinil olnud I pataljoni. 9. detsembril toimus vaenlase pealetung 9. jalaväepolgu rindel, raudtee ja maantee vahel, mis löödi tagasi. 4. detsembrist kuni 20 detsembrini 1919 toimus vaenlase pealetung Sala külale ja mõisale, Koškino ja Dubrovka küladele, mis kulges vahelduva eduga. 20. detsembril lõid 9. jalaväepolgu roodud vaenlase pealetungi Sala küla juures ja põhja pool asuvas Marienhofi mõisas edukalt tagasi.(vt skeem 3, lisa 12). (vt lisa 17). 21. detsembri keskööl käisid peaminister Jaan Tõnisson ja diviisiülem 7. roodu positsioone Dubrovka all vaatamas. 28. detsembrist kuni 30. detsembrini 1919 toimusid pealetungid 9. jalaväepolgu roodude positsioonidele Sala külas ja Marienhofi mõisas. Vaenlane suudeti lõpuks tagasi lüüa ja 30. detsembri lahing jäi 9. jalaväepolgu viimaseks lahinguks enne vaherahu sõlmimist. 82 Kogu Vabadussõja kestel käisid Pärnu kaitsepataljonist ja 9. jalaväepolgust läbi: 82 ohvitseri, 8 arsti, 11 sõjaväeametnikku ja 5215 reameest jaanuaril 1920, pärast vaherahu, tuli 9. jalaväepolk rindelt ja asus pärast neljakuulist kaevikutes viibimist Narva kasarmutesse. 6. veebruaril 1920 vabastas polk oma endistelt positsioonidelt 8. jalaväepolgu ja viibis seal kuni lõpliku rahu jõustumiseni 12. veebruaril veebruaril 1920 ratifitseeris Asutav Kogu Tartu rahulepingu. Pärast seda lahkus polk jäädavalt rindelt, jättes piirivalveks ainult ühe roodu ERA Leht 52-67p. Tuisk, M jalaväerügemendi 10. aastapäevaks. Sõdur 3, lk

53 5.5. Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu isikkoosseisu kaotused Vabadussõjas aastal Sõja vältimatuks osaks on inimkaotused isikkoosseisus. Pärnu kaitsepataljon ja 9. jalaväepolk kaotasid palju vapraid ja tublisid sõjamehi. Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu isikkoosseisu kaotused on kokku võetud Vabadussõjas langenute tabelis 8 (lisa 7). See tabel sisaldab isikud, kes langesid või surid (haavadesse; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 1. veebruarist 1919 kuni 4. veebruarini Pärnu Kaitsepataljoni kaotused isikkoosseisus (langenud või surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 1. veebruarist kuni 1. maini 1919 Lõunarinde parema tiiva kaitsel, olid: 41 meest langes lahingutes; 3 surid haiglas haavatasaamise tagajärjel; 3 meest surid kopsupõletikku ja 1 düsenteeriasse. (vt lisa 7, tabel 8). 9. jalaväepolgu kaotused isikkoosseisus (langenud või surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 19. maist kuni 30. juulini 1919, sh kaotused sõjas Landeswehr`iga, olid: 24 meest langes lahingutes; 9 surid haiglas haavatasaamise tagajärjel; 2 meest surid düsenteeriasse; 3 meest uppus Salatsi- ja 4 meest Koiva jõkke; 3 meest said õnnetuse tagajärjel surma. (vt lisa 7, tabel 8). 9. jalaväepolgu kaotused isikkoosseisus (langenud või surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 1. augustist kuni 14. oktoobrini 1919, sh kaotused Krasnaja Gorka operatsiooni läbiviimisega, olid: 1 mees langes lahingutes; 3 surid haiglas haavatasaamise tagajärjel; 2 mees surid kopsupõletikku, 14 düsenteeriasse, 1 rõugedesse, 4 tüüfusesse, 1 ajupõletikku. (vt lisa 7, tabel 8). 9. jalaväepolgu kaotused isikkoosseisus (langenud või surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 6. novembrist kuni 2. veebruarini 1920, sh kaotused Narva kaitselahingutes aasta lõpus, olid: 57 meest langes lahingutes; 20 surid haiglas haavatasaamise tagajärjel; 10 meest surid kopsupõletikku, 3 düsenteeriasse, 11 tüüfusesse, 3 rõugetesse; 1 mees sai õnnetuse tagajärjel surma (vt lisa 7, tabel 8). 53

54 9. jalaväepolgu võitlejad, kes surid pärast Vabadussõja lõppu (surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 3. veebruarist 1920 kuni 4. veebruarini 1923, olid: 13 meest surid haavatasaamise tagajärjel; 27 meest surid tüüfusesse, 2 kopsupõletikku, 2 tuberkuloosi, 1 ajupõletikku, 1 haigusesse ( haigus teadmata); 1 uppus Narva jõkke; 1 mees sai õnnetuse tagajärjel surma.(vt lisa 7, tabel 8). Pärnu kaitsepataljon ja 9. jalaväepolk kaotasid Vabadussõja kestel langenutena 13 ohvitseri ja 264 sõdurit. See arv ei ole kindlasti lõplik, sest nagu sissejuhatuses sai täheldatud, Vabadussõjas langenute registri koostamine alles kestab ja sellesse töösse on võetud nende isikute nimed, kelle kohta on olemas kindlad andmed. Käesolevas töös ei ole uuritud kui palju oli neid isikuid kes said Vabadussõjas haavata ja põrutada ning jäid haigeks. 9. jalaväepolk 84 avaldab oma kaotused Vabadussõja kestel järmiselt: 5 ohvitseri ja 168 sõdurit surnutena; 16 ohvitseri ja 317 sõdurit haavatutena; 6 ohvitseri ja 64 sõdurit põrutatutena ja 1512 haigetena. Sellest nähtub, et 9. jalaväepolgu juhtkond ei loe Vabadussõjas langenuteks neid võitlejaid, kes surid peale Vabadussõja lõppu, st alates 3. veebruarist Tabelis 8 (lisa 7) on välja toodud need 9. jalaväepolgu võitlejad, kes surid peale Vabadussõja lõppu kas haavadesse või haigustesse, mille nad olid saanud Vabadussõjas. Sellepärast on ka need isikud loetud Vabadussõjas langenute hulka. 84 Tuisk, M Üksik Jalaväepataljon 20. aastane. Sõdur 3/4, lk

55 6. VABADUSSÕJAST OSAVÕTNUD VÕITLEJATE AUTASUS- TAMINE VABADUSRISTI JA TASUTA MAAGA 6.1. Eesti Vabadusrist Vajadus sõjaliste aumärkide järgi tekkis seoses 28. novembril 1918 alanud Eesti Vabadussõjaga. Esimene sellesisuline ametlik dokument oli sõjavägede Ülemjuhataja aasta 21. jaanuari päevakäsk nr. 31 Ajutise Valitsuse 3. märtsil 1919 vastuvõetud otsuses märgiti: Asutada Eesti Vabaduse Rist iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks. Vabaduse Risti põhimääruse väljatöötamine anda komisjoni, millest võtavad osa sõja-, sise- ja kohtuministrid. Ajutine Valitsus võttis 16. aprillil 1919 vastu Seaduse Eesti Vabaduse Risti asutamise asjus. Seadus sätestas, et Vabadusristil on kolm järku. Autasustamise tegelikuks käivitamiseks oli aga vaja koostada ka aumärgi üksikasjalik põhikiri. Selle ülesande sai sõjaminister aasta 13. ja 19. jaanuari istungitel kinnitas Vabariigi Valitsus sõjaministri esitatud Vabaduse Risti põhikirja. 85 Vastavalt sellele oli Vabadusristi I liik mõeldud autasuks sõjaliste teenete eest, II liik isikliku vapruse eest Vabadussõjas ja III liik vabadusvõitluses ülesnäidatud tsiviilteenuste eest. Igal liigil oli kolm järku, mis erinesid üksteisest risti suuruse ja värvi, lindi laiuse ja värvuse ning kandmisviisi poolest juunil 1925 lõpetas Riigikogu oma seadusega Vabadusristi väljaandmise, lugedes omariikluse rajamisel silma paistnud isikute teened hinnatuks. Asutava Kogu poolt 15. juulil 1920 vastu võetud põhiseadus keelas kodanike autasustamise rahu ajal, polnud Eestil pärast aastat pikka aega enam ühtegi riiklikku teenetemärki. Vabadusrist kujunes ennesõjaaegses Eestis kõige austusväärsemaks teenetemärgiks, sest selle annetamisel olid olnud ranged reeglid. Hilisemas teenetemärkide kandmise juhendis öeldi, et Vabadusrist tuleb asetada kõigist teistest teenetemärkidest ettepoole, olenemata selle klassist. Vabadusristi nimetuse ja kujutise tarvitamise kord sätestati õigusaktidega 1930-tel aastatel Riigi Teataja. Vabaduse Risti põhikiri. Nr 20/21-11.veebruar 1920, lk Walter, H Eesti teenetemärgid. Tallinn: Miniplast-Pluss, TAHVEL I Vabadusrist. Walter, H. Luhtein, P. Rebane, I-M Eeesti Riiklikud teenetemärgid. Tallinn: Eesti Vabariigi Riigikantselei, lk

56 jalaväepolgu Vabadusristi kavalerid Peale Vabadussõja lõppu kerkis ka 9. jalaväepolgus päevakorda Vabaduse Risti ja autasuks tasuta maa saamise küsimus. Sellekohaseid ettepanekuid hakati tegema alles sõja lõppedes aasta kevadel. 9. jalaväepolgus oli kangelasi palju, aga kõiki ei saanud esitada Vabadusristi saamiseks. Seepärast tuli polguülemal teha valik väga paljude vaprate meeste seast. 9. jalaväepolgu ülem, kolonelleitnant J. Schmidt, esitas Vabaduse Risti saamiseks 25 ohvitseri ja 135 sõdurit. See arv tundus Vabadusristi Komisjonile nähtavasti liiga suurena, sest komisjon tunnistas Vabaduse Risti vääriliseks 5 ohvitseri ja 49 sõdurit. Pärast selgus, et dokumendid Vabaduse Risti saamiseks ei olnud küllalt korrektselt vormistatud. 9. jalaväepolk võitles väga vapralt ja tuli võitjana välja kõige raskematest lahingutest, mis Vabadussõjas üldse peeti: Narva kaitselahingutes aasta lõpus Dubrovka ja Sala külade pärast. Seal olid 9. jalaväepolgu osad 6 nädalat vaenlase suurtükitule all. Sellepärast ei olnud 9. jalaväepolgu ohvitserkond sellise otsusega nõus ja tõstis protesti. Ohvitseride kogu valis endi seast kolmeliikmelise komisjoni, kes ettepanekud uuesti läbi vaatas, dokumente vajadusel täiendas ja seejärel saatis polguülem need avaldused uuesti Vabaduse Risti Komisjonile läbivaatamiseks. 9. jalaväepolgu kolmeliikmelisse komisjoni kuulusid alamkapten P-A. Lilienbladt, alamkapten J. Tomson ja alamleitnant L. Karjel. Sellel tööl olid ka tulemused, sest Vabaduse Rist annetati veel 6 ohvitserile ja 28 sõdurile.(vt lisa 6, tabel 7 ja lisa 14). 1. diviisi ülem kindralmajor A. Tõnisson tegi ettepaneku kolonelleitnant J. Schmidt`ile Vabadusristi I liigi 2. järgu annetamise kohta ja põhjendab (vahvuse kirjeldus) juunil 1920 seda järgmiselt: Kolonelleitnant Schmidt ilmus Narva väerindele oma noore rügemendiga 1919 a juulikuul, kus parajasti Põhja-Lääne armee taganemise tõttu olid käimas suuremad lahingud enamlastega. Kuu aega hiljem anti kolonelleitnant Schmidt`ile raske ülesanne, võitluses väsinud 4. rügemendi asemel Jamburgi alusele liinile asuda. Karta oli, et noor rügement, kes lahingutes vähe vilunud, sellel raskel seisukohal vastu ei jõua panna. Kuid juba esimesed lahingud näitasid kolonelleitnant Schmidt`i suurt sõjalist andi ja oskust rügemendi juhtimisel. Noor rügement tema juhatusel näitas, et tema sugugi halvem ei ole diviisi vanematest lahingutest sündinud 88 *Märkus: vahvuse kirjeldus on näidisena töösse lisatud sellepärast, et sellised kirjeldused olid koostatud kõikide Vabadusristi kavaleriks esitatud võitlejate kohta. 56

57 rügementidest. Kuid kolonelleitnant Schmidt`i suur isiklik vahvus, sõjaline and ja piiramatu energia tulid tõsiselt ilmsiks alles läinud aasta novembri- ja detsembrikuus, kus kolonelleitnant Schmidt`ile äärmiselt raske ülesanne anti kaitsta Narvat enamlaste jalaväe laviinide vastu Sala, Dubrovka, Annenskaja joonel. Kuna pealetungiv vaenlane oli arvu poolest mitukümmend korda tugevam, tema suurtükivägi selle joone vastu üle viiekümne suurtüki, siis näis alguses Narva kaitsmine nende äärmiselt suurte vaenlase jõudude vastu võimatu olevat. Kuid kolonelleitnant Schmidt leidis siin täiesti uue lahingutaktika punaste hulkade vastu võideldes, taktika, mis niivõrd osav ja anderikas, et punaste hulgad kahekuiste vahetpidamata tormijooksude järele siin sammugi edasi ei saanud. Narva kaitsmises kahtlemata kolonelleitnant Schmidt`il kõige suuremad teened, mis eest kolonelleitnant Schmidt`i e s i m e s e l i i g i t e i s e j ä r g u V a b a d u s e r i s t i l e esitan.. 89 Vabadusristi II liigi 3. järgule teeb ettepaneku 3. diviisi ülem kindralmajor E. Põdder 4. märtsil 1920 aastal. Põhjenduseks tõi Põdder Schmidt`i teened võitluses Landeswehr`iga. Iseloomustava hinnanagu kolonelleitnant Schmidt`i isikust ja tegevust 9. jalaväepolgu ülemana sõjaajal annab tema selleaegne otsene ülemus, 1. diviisi ülem kindralmajor A. Tõnisson: Kolonelleitnant Schmidt`il on kindel ja välja kujunenud iseloom. Kohusetunne on äärmiselt suur. Vilumuset on temal rügemendiülema ametikohal sõja tingimustes väga palju, algatust lõpmata palju, energiat haruldases külluses ja vahvust piiramata külluses. Distsipliini, nii-ütelda mõistlikku distsipliini, armastab ja peab. Ümberkäimine rahvaväelastega mõistlikult nõudlik ja vahekord nendega isalik. Ausus ääretu. Ümberkäimine riigivarandusega isiklikult kõige ausam, kuid riikliku mõtte tähtsamaid ülesandeid täites vilistab igasuguste vormide peensuste peale. Tema sõjategevuse ala on sedavõrd lai ja rikkalik, et tema üle suuri raamatuid võib kirjutada ja kirjutama peab. Üldse on kolonelleitnant Schmidt kõige suurema kiituse vääriline. Vabadussõjast osavõtnud sõjaväelaste autasu seaduse põhjal Sõjaministri käskkirjaga 7. märtsist aastal nr. 98 määras komisjon oma istungil 12. märtsil 1923 Sõjaministeri kindralmajor J. Soots`i juhtimisel autasu saajate nimekirja kolonelleitnant J. Schmidt`i marga raha ja normaaltalu määramiseks Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest. Kolonelleitnant J. Schmidt oli üks vähestest meestest, kellele annetati kolm Vabadusristi: Vabadusristi I liigi 2. järgu, II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu ordenid. Kaks Vabadusristi annetati Vabadussõja teenete K-J Laurits`ale: II klassi 2. järgu ja II klassi 3. järgu Vabadusrist. Ülejäänud 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavaleridele annetati üks Vabadusrist: II klassi 3. liik (vt lisa 6 tabel 7). 89 ERA Leheküljed pagineerimata. 57

58 6.3. Tasuta maa autasuks Vabadussõjas ülesnäidatud vapruse eest 9. jalaväepolgu võitlejatele Eesti omariikluse rajamisel oli maareformil täita üsnagi suur roll. Vabadussõjas võitlevatele meestele oli vaja kindlustunnet, et väljakuulutatud riik on see, mida oodatud ja mille eest tasub eluga riskida. Selleks otsustas riik lõhkuda senise suurmaapidamise ja jagada mõisad taludena põlisrahvale. Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist (24. veebruar 1918) lubas Ajutine Valitsus rahvale maad. 90 Antud lubaduse täitmiseks tuli alustada mõisamaade riigistamisega. Mõisamaade riigistamise eeltööd alustati juba Vabadussõja alguspäevil, Maaseadus 91 võeti aga vastu 10. oktoobril Mõisamaade riigistamist alustati mõisate riikliku kontrolli alla võtmisega. Maanõukogu võttis 27. novembril 1918 vastu sellekohased määrused. Maaküsimuse lõplik lahendamine pidi jääma Asutava Kogu tööks. 23. aprillil 1919 toimus Estonia teatri kontserdisaalis Asutava Kogu avakoosolek. Juhatajaks valitud August Rei rõhutas oma kõnes maaseaduse vajalikkust, unustamata seejuures tähtsaimat Vabadussõda ning selle võimalikuks teinud mehi: Eestist peab sama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks ja suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine. Kui see terav küsimus saab ära otsustatud suurmaaomanduse lõpetamise, riigi omanduseks võtmise ja maa rahvale tarvitada andmise teel, ainult siis kaob igasugune vabariigivastaline kihutustöö. Maaküsimust lahendades peame meeles pidama esimeses reas seda, et meie vahvad sõjamehed, kes iseseisvuse ja maa puutumatuse eest verd on valanud, et neil esimeses reas õigus on maast osa saada. Maaküsimuse tegelik korraldamine algas kohe pärast Saksa okupatsiooni, kui selle kohta anti välja rida seadusakte ja korraldusi. 20. detsembril 1918 anti välja määrus, mis lubas maad Vabadussõjas osalenud sõduritele ning sõjas langenute perekondadele. Maasaamise eesõigus oli Vabadussõjas silma paistnud sõdurite, haavata saanud sõduritel või langenud sõdurite Riigi Teataja. Ajutise Valitsuse määrus 17. detsembrist 1918, nr detsember 1918, lk 1. Riigi Teataja. Maaseadus, nr. 79/ oktoober 1919, lk

59 perekondadel. Maa taotlemine käis elukoha järgi, ainult Vabadussõja veteranidel oli õigus valida, kuhu nad maad saada soovisid. Tasuta ja põliseks kasutamiseks anti maad üksnes neile, kellel seda ei olnud või oli vähem kui 50 ha. Rindel silmapaistnud vahvuse eest tasuta maa saanule kehtisid kõik Maaseaduses ettenähtud nõuded, välja arvatud rendimaksmise kohustus, st maa jäi küll endiselt riigile, kuid erinevalt tavapärastel alustel maasaajast, kes pidi selle eest renti maksma, oli autasumaa saajal õigus kasutada seda tasuta. Selleks tuli pöörduda sooviavalduse ja maasaamisõigust tõendavate dokumentidega 92 põllutööministeeriumi poole. Erilist vahvust üles näidanud sõduritele tasuta maa andmine sõjaväelise ülema ettepanekul lõpetati Vabariigi Valitsuse 22. augustil aasta määrusega, edaspidi hakati seda andma Vabadussõjast osavõtnud sõjaväelaste autasuseaduses 93 määratud korras Vabaduse Risti alusel. Vabadussõjast osavõtnud sõjaväelaste autasuseaduse alusel kuulutati autasu vääriliseks I ja II liigi Vabaduse Ristiga hinnatud või Vabariigi Valitsuse poolt I ja II liigi Vabaduse Risti vääriliseks tunnustatud Vabadussõja veteranid ning langenute perekonnad. Sõjaväelastele, kes olid Vabadussõjast osa võttes olnud vastutavatel kohtadel (alates üksikpataljoni ülemast) vähemalt kuue kuu jooksul, määrati autasuks normaaltalu ja ühekordne toetusraha või ainult toetusraha, arvestades autasusaaja teeneid jalaväepolgu tasuta maasaajate kohta õnnestus kindlaks teha, et tasuta maad said 20 ohvitseri ja 125 sõdurit jalaväepolgu tasuta autasumasaajate nimekiri on esitatud tabelis 11. (vt lisa 13). Tabelis on ära märgitud ka need 9. jalaväepolgu võitlejad, kes peale tasuta maa said Vabadusristi. Arhiivimaterjalides oli kirjas 9. jalaväepolgu võitleja nimi ja auaste. Puudusid andmed tasuta maa asukoha ja suuruse kohta. Märgitud ei olnud ka isikute päritolu. Saadud maa asukoht ja suurus on kindlasti võimalik välja selgitada, kuid see ei kuulu selle lõputöö uurimisküsimuste hulka Riigi Teataja. Määrus tasuta maasaamise kohta autasuks sõduritele, kes Vabadussõjas iseäralist vahvust üles näidanud, vigastatud sõduritele ja langenud sõdurite perekondadele, nr. 79/80-2. juuni 1920, lk Riigi Teataja. Vabadussõjast osavõtnud sõjaväelast autasu seadus, nr. 52/ aprill 1923, lk 453. Pilve, Eli Maa, vabaduse eest. - Akadeemia nr. 2, lk ERA Leht 9p. 59

60 KOKKUVÕTE Välispoliitilised tegurid novembris 1918 kujunesid eestlastele soodsaks selles mõttes, et nende kaasabil kõrvaldati viimane suur takistus eestlaste iseseisvuse teel Saksa okupatsioonivõim Baltikumis. Saksa sõjalise võimu langemisega tekkis aga ajutiselt olukord, kus eestlaste teine ajalooline vaenlane Vene imperialism, kommunistliku Venemaa näol võis üritada meie äsjaloodud noort riiki sõjaliselt vallutada. Võitluses Nõukogude Venemaaga oli meile suureks kergenduseks Venemaa kodusõda, mis nõrgendas tunduvalt enamlaste sõjalist jõudu. Noore Eesti Vabariigi kaitsmine oli poliitlises ning ajaloolises tähenduses võit, mida on võimatu üle tähtsustada. Eesti oli esimene riik, kes lõi võidukalt tagasi Nõukogude Venemaa rünnakulaine. Eesti Rahvaväe võitlejate julge ja ennastsalgav tegevus rindel tõstis tunduvalt eesti rahva eneseteadvust, kadus kõhklev ja passiivne meeleolu. See äratas Lääne-Euroopas erakordset tähelepanu, tänu millele süvenes usaldus Eesti kui riigi vastu ning suurenes toetus edaspidiseks demokraatliku riigikorra ülesehitamiseks. Eesti vägede edu pandiks oli sõjategevuse ja diplomaatia ühtepõimimine, õnnestunud strateegia valik, samuti julged otsused ning kiired rünnakud vastase tagalasse. Kuid tõeline edu tugines kogu rahva kaasamisele Vabadussõtta. Nõukogude Venemaa lüüasaamise üheks peamisteks põhjusteks olid äärmiselt nigelalt töötav luure ning ebaõnnestunud operatiivkavad. Venemaa oli poliitilises isolatsioonis ja nende strateegiline luure väga algeline. 60

61 11. novembrist 1918 kuni 16. jaanuarini 1919 valvasid riigipiiri Liivi lahest kuni Mõisakülani Pärnu linna ja -maakonna kaitseliitlased, kes moodustasid umbes rühma (34 meest) suurused valvepostid Iklas, Treimanis, Teastes, Tuulikul, Pupsil ja Jäärja-Kiisal. Alles 1919 aasta jaanuari teisel poolel läks Lõunarinde parema tiiva kaitsmine iseseisva väeosa Pärnu kaitsepataljoni kätte, kelle ülemaks määrati leitnant G. Zimmermann. Pärnu kaitsepataljoni esialgseteks ülesanneteks olid: teostada piirikaitset; teostada sisekaitset Pärnu linnas; täita tagavarapataljoni ülesandeid. 27. veebruaril toimus Pärnu kaitsepataljoni ülema vahetus leitnant G. Zimmermann lahkus ja tema asemele määrati 2. diviisi staabi kapten A. Tomingas. Pärnu kaitsepataljon täitis oma otsese ülesande sulgeda Heinaste, Jäärja joonel riigi piir sissetungivate enamlaste vastu edukalt. Aktiivne kaitsetegevus Lõunarinde paremal tiival oli salkadele heaks lahingukooliks enne tõsisemaid lahinguid Landeswehr`iga ja enamlaste suuremate jõududega Narva all Vabadussõja teisel poolel. 4. mail 1919 andis Sõjavägede Ülemjuhataja käsu Pärnu kaitsepataljon ümber formeerida 9. jalaväepolguks, mille formeerijaks ja ülemaks nimetati kapten J. Schmidt. 9. jalaväepolk päris Pärnu kaitsepataljonilt 908 tääki, 6 mõõka, 20 kergekuulipildujat, 2 raskekuulipildujat ja 4 vana suurtükki. 17. mail 1919, sai polk käsu oma senistelt positsioonilt: Ikla-Lepin-Purma-Glaase-Muna- Saklaur-Zeipe liinilt edasi tungida ja asuda Salatsijõe liinile. 9. jalaväepolk võitles edukalt Tikmatši ja Heinaste alevi joonel. 9. jalaväepolgu katsed 17. ja 19. mail edasi tungida kogu rinde ulatuses ei andnud tulemusi, kuid 25. mail alustatud pealetung tähistas juba Lõunarinde üldise likvideerimise algust. Vastaselt tõsisemat vastupanu leidmata jõudis 9. jalaväepolk 31. maiks 1919 Salismünde-Vana-Salatsi-Kuiküla- Eraküla-Sepaküla joonele. Vaevalt olid lahingud 1919 aasta mais punastega Lätimaal lõppenud, kui Riia poolt hakkasid tulema ärevad teated Landeswehr`ist. 19. juunil lõppes vaherahu ja samal päeval asuski Rauddiviis pealetungile; nii sai alguse Võnnu lahing. Kahel esimesel päeval kandus võitluste põhirõhk Võnnust läände. Rauddiviis pidas lahinguid Lemsalu, Roopa ja Stolben`i all. 20. juunil toimus Lemsalu lahing kus 9. jalaväepolgu II pataljon purustas Rauddiviisi külgkaitse Ladenhofi 61

62 juures. 22. juunil jätkas 9. jalaväepolk pealetungimist Loddigeri ja Kolzeni joonel. 23. juunil toimus 9. jalaväepolgu äge lahing Rauddiviisiga Engelhardtshofi mõisa juures. Seejärel otsustas kindral Goltz, et pealetung on läbi kukkunud ning andis korralduse taanduda Riia-eelsetele positsioonidele. 21. juulil 1919 tuli käsk, et 9. jalaväepolk peab terves koosseisus Pärnu minema, et sealt laevadega edasi Narva poole purjetada. 28. juulil 1919 jõudis 9. jalaväepolk aurulaeval Vasal Narva-Jõesuhu. 3. augusist teostasid 9. jalaväepolgu osad piirikaitset Narva-tagusel kontrollpiiril Kulga-Popovka-Omuti, asudes 4. jalaväepolgu asemele. 9. augustil asus kogu 9. jalaväepolk Narva. 9. septembril asus 9. jalaväepolk Jamburg i sihis kaitseliinile, vahetades välja 4. jalaväepolgu. Loodearmee alustas 28. septembril pealetungi Jamburg i ruumis. 11. oktoobril andis kindral A. Tõnisson käsu Jamburgi sisse marssida. 9. jalaväepolgu II pataljon sai ülesandeks vallutada Lutski küla. 9. novembriks asuti uuesti kaitsele Ingeri järvede ja Luuga jõe joonel. 13. novembril asus 9. jalaväepolk Annenskaja-Dubrovka-Šabino joonele. 14. novembril jätsid venelased Jamburgi maha. Seejärel võtsid 9. jalaväepolgu I ja II pataljon 15. novembril eelliini enda kontrolli alla. Vabadussõja viimaseid lahinguid Viru rindel võib täie õigusega nimetada võitluseks rahu eest. Oma iseloomult olid need kaitselahingud, mida soodustasid kindlustatud kaitsepositsioonid. Punaarmee eesmärgiks sai Narva vallutamine ja otsustavad kaitselahingud toimusid detsembri esimesel poolel Narva-eelsetel kaitseliinidel, kus Punaarmee kasutas otserünnakt linna vallutamiseks. Alates 12. detsembrist toimusid kogu 9. jalaväepolgu rindel ägedad lahingud, kus 9. jalaväepolgu III pataljoni positsioone Koškinot, Marienhofi, Sala karjamõisa ja Sala ning Dubrovka küla, pommitati nii kerge- kui raskerelvadest. Vaenlase pealetungid jätkusid kuni 21. detsembrini. 28. detsembrist 30. detsembrini üritas Punaarmee veel pealetungida 9. jalaväepolgu positsioonidele Sala külas ja Mariehofi mõisas, kuid edutult. 3. jaanuaril 1920 tuli 9. jalaväepolk rindelt ja asus Narva kasarmutesse. Sõja vältimatuks osaks on inimkaotused isikkoosseisus. Alljärgnevalt on operatsioonide toimumise aja järgi järjestatud Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu kaotused isikkooseisus Vabadussõjas. 62

63 Pärnu Kaitsepataljoni kaotused isikkoosseisus (langenud või surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 1. veebruarist kuni 1. maini 1919, Lõunarinde parema tiiva kaitsel, olid 48 meest. 9. jalaväepolgu kaotused isikkoosseisus (langenud või surnud haavatasaamise tagajärjel; haigustesse; õnnetuse tagajärjel; uppusid jõkke) ajavahemikul 19. maist kuni 30. juulini 1919, sh sõjas Landeswehr`iga, olid: 46 meest; ajavahemikul 1. augustist kuni 14. oktoobrini 1919, sh Gorka operatsiooni läbiviimisega, olid: 27 meest; ajavahemikul 6. novembrist kuni 2. veebruarini 1920, sh Narva kaitselahingutes aasta lõpus, olid: 108 meest; ajavahemikul 3. veebruarist 1920 kuni 4. veebruarini 1923, olid: 48 meest. Uurimistöö tulemusena selgus, et Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu kaotused Vabadussõja kestel ( ) olid 13 ohvitseri ja 264 sõdurit. Arhiivimaterjale, Internetis olevat elektroonilist andmebaasi teenetemärkidest ja Vabadusristi kavaleride registrit kasutades oli võimalik välja selgitada, kes olid Pärnust ja Pärnumaalt pärit Vabadusristi kavalerid. Erandina on 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavaleride tabelisse lisatud 9. jalaväepolgu ülem, kolonelleitnant Johann Schmidt, kes oli pärit Tartumaalt. Seega oli Pärnust ja Pärnumaalt pärit Vabadusristi kavalere (koos eelpoolnimetatud erandiga) 67 meest. 13 nendest soovis võtta ka autasuks tasuta maad. Käesoleva lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas toimus Pärnu Kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu formeerimine, isikkoosseisu kujunemine ja sõjatee ja aastal; kes olid 9. jalaväepolgust esitatud Vabadusristi kavalerid (pärit Pärnust ja Pärnumaalt); kes olid Vabadussõjas hukkunud sõdurid (Pärnu kaitsepataljonist ja 9. jalaväepolgust). Kasutades oma lõputöös nii ajalooraamatuid, Internetis olevaid andmebaase ja Eesti Riigiarhiivi fonde, arvan, et täitsin püstitatud uurimiseesmärgid. 63

64 KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS Arhiiviallikad Eesti Riigiarhiiv, fond 31, Riigikantselei ( ) Eesti Riigiarhiiv, fond 497, Korraldusvalitsus ( ) Eesti Riigiarhiiv, fond 552, 9. jalaväepolk (Pärnu kaitsepataljon) ( ) Eesti Riigiarhiiv, fond 2083, Pärnu Garnisoni Ülem ( ) Eesti Riigiarhiiv, fond 2124, Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjon ( ) Raamatud ja artiklid Kasekamp, A Eesti ajalugu VI Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa. Korraldanud komisjon alamkapten Tuisk, alamkapten Tomson ja alamkapten Maasik Eesti rahvaväe 9. jalaväepolk 16. jaanuarist jaanuarini Tallinn: K.- Ü. Kool. Kraft, Ülle koostatud eesti ohvitseride andmebaas Eesti Sõjamuuseumis kindral Laidoneri Muuseumis. Pajur, A Kuidas saada kindraliks: ohvitseride auastmed ja nendes kõrgendamise kord aastail I Tuna nr. 1. Pajur, A Eesti riikluse alusdokumendid Tartu: OÜ Greif. Pajur, A. Tannberg, T. Vahtre, L. Ant, J. Laar, M. Jaanson, K. Nutt, M. Raag, R. Vahtre, S & Vahtre & A. Kasekamp Eesti ajalugu VI Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa. 64

65 Pajur, A. Vunk, A Rahvusriigi sünd Pärnumaal ( ). Pärnu: AS Pajo. Pilve, Eli Maa vabaduse eest. - Akadeemia nr. 2. Strauss, M. Pihlak, J. Krillo, A Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register. Põltsamaa: OÜ Vali Press. Traksmaa, A. Walter, H Eesti Vabadussõda osa. Tallinn: Mats. Traksmaa, A. Walter, H Eesti Vabadussõda I1 osa. Tallinn: Mats. Tuisk, M jalaväerügemendi 10. aastapäevaks. Sõdur nr. 3. Tuisk, M Üksik Jalaväepataljon 20. aastapäevaks. Sõdur nr. 3/4. Walter, H Eesti teenetemärgid. Tallinn: Miniplast-Pluss. Walter, H. Luhtein, P. Rebane, I-M Eesti Riiklikud teenetemärgid. Tallinn: Eesti Vabariigi Riigikantselei. Kursusetööd Lainevool, K Pärnu Kaitsepataljoni komplekteerimine, formeerimine ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. [Kursusetöö]. Lainevool, K jalaväepolgu formeerimine Pärnu Kaitsepataljoni baasil ja lahingutegevus Vabadussõjas aastal. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. [Kursusetöö]. 65

66 Õigusaktid Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, Riigi Teataja, nr november Eesti Rahvaväe kokkukutsumine, Riigi Teataja, nr november Ohvitseride ja sõjaväeametnike kokkukutse, Riigi Teataja, nr november Ajutise Valitsuse määrus 17. detsembrist 1918, Riigi Teataja, nr detsember Eesti Vabariigi Valitsuse poolt 12. mail aastal vastuvõetud määrus mobilisatsiooni asjus, Riigi Teataja, nr. 30/ mai1919. Eesti Vabariigi Valitsuse poolt 20. mail aastal vastuvõetud määrus mobilisatsiooni asjus, Riigi Teataja, nr mai Maaseadus, Riigi Teataja, nr. 79/ oktoober Vabaduse Risti põhikiri (13. ja 19. jaanuar 1920), Riigi Teataja, nr. 20/21-11 veebruar Määrus tasuta maasaamise kohta autasuks sõduritele, kes Vabadussõjas iseäralist vahvust üles näidanud, vigastatud sõduritele ja langenud sõdurite perekondadele, Riigi Teataja, nr. 79/80-2. juuni Vabadussõjast osavõtnud sõjaväelaste autasuseadus, Riigi Teataja, nr. 52/ aprill

67 Internetiallikad Pool, T Sundusline mobilisatsion. Esimene mobilisatsioni päev 30. november aasta. < - Postimees nr november, lk 1, 26. aprill jalaväepolgu sõdurid ja ohvitserid Lahingutes langenuid, haigemajades haavadesse ja haiguse läbi surnud kangelasi mälestab aastapäeval 17. mail sügavas leinas 9-as jalaväepolk: [langenute nimekiri]. < - Postimees nr mai, lk 1, 26. aprill Riigikantselei. Teenetemärgid: Eesti ja välismaiste riiklike teenetemärkidega autasustatud isikute andmekogu. Antud teenetemärgid ennesõjaaaegsed kavalerid kuni < >, 26. aprill Fotod Ain Krillo erakogu. Kapten Priit Rööp`i erakogu. 67

68 LISAD Lisa 1 Tabel 2 Pärnu Kaitsepataljoni staap ja allüksuste juhtkond 7. aprillil Pataljoni adjutant Ernst Rungi Pataljoni vanemarst Dr. Jaan Kukk Majandusülem Kaitseväeametnik Karl Lüdig Kortermeister ja laekahoidja Sõjaväeametnik Ernst Grenz Püssimeister Vabatahtlik Christian Komission 1. kompanii ülem Alamleitnant Kristoph Maasik 2. kompanii ülem Leitnant Peeter Kolts 3. kompanii ülem Leitnant Jaan Kinger 4. kompanii ülem Alamleitnant Arnold Tiss 5. kompanii ülem Leitnant Ilja Jahnov 6. kompanii ülem Alamleitnant Paul Lilienbladt Kuulipildurite komando ülem Lipnik Jüri Kibbar Jalamaakuulajate komando Lipnik Johann Koger ülem Sidemeeskonna ülem Alamleitnant Mart Tuisk Töökomando ülem Alamohvitser Tamm Patareiülem Junkur Rudolf Kehkla Sapöörikomando ülem Lipnik Peeter Rosenbladt 1. kompanii nooremohvitser Lipnik Karl Talts 1. kompanii nooremohvitser Junkur August Sander 2. kompanii nooremohvitser Lipnik Abram Valgemäe 2. kompanii nooremohvitser Junkur Friedrich Reinhold 3. kompanii nooremohvitser Lipnik Johannes Buer 3. kompanii nooremohvitser Lipnik Johann Tomson 4. kompanii nooremohvitser Lipnik Tõnis Ventsel 4. kompanii nooremohvitser Lipnik Karl Esche 5. kompanii nooremohvitser Lipnik Alfons Bergmann 6. kompanii nooremohvitser Lipnik Johannes Allik 6. kompanii nooremohvitser Junkur Hans Viikberg Orkestri juht Alamohvitser Kask 96 ERA Leht

69 LISA 2 Tabel 3 9. jalaväepolgu formeerimise koondtabel 20. maist 17. detsembrini I rood 681 II rood 165 III rood 293 IV rood 230 V rood 175 VI rood 128 VII rood 207 VIII rood 193 IX rood 124 X rood 129 XI rood 28 Jalamaakuulajate komando 149 Komandandikomando 32 Kuulipildujate rood 141 Laeva komando 28 Muusikakomando 65 Mõisaküla komandandi komando 31 Ratsamaakuulajate komando 34 Ruhja alevi komandandi komando 35 Sapöörikomando 19 Sidekomando 58 Suurtükipatarei 53 Töörood 129 Õppekomando Märkus: aluseks on võetud 9. jalaväepolgu päevakäskudes olevad üldnimekirjad 20. maist 17. detsembrini Arvandmed ei kajasta roodude ja komandode isikkoosseisu koguarvu ühel või teisel ajahetkel, vaid näitavad roodude ja komandode nimekirjadest läbikäinud meeste arvu nimetatud ajavahemikul. 69

70 LISA 3 Tabel 4 9. jalaväepolgu sõjaväelaste koondtabel auastmete järgi 20. maist 17. detsembrini Kuuluvus Aukraad Arv Kuulusid pataljoni koossseisu Veltveebel 7 Kapral 132 Jefreitor 1 Alamjefreitor 2 Vanemallohvitser 52 Nooremallohvitser 61 Reamees 2884 Ilma aukraadita 2 Kaitseliitlased 16 Auriku WALTER kapten 2 Kuulusid spetsteenistuse koosseisu Kapteni abi 2 Masinist 2 Velsker 3 Sanitar 10 Kirjutaja 2 Nooremkirjutaja 5 Varahoidja 2 Toitlustaja 1 Kokk 1 Püssimeister 1 Muusikud 35 Kokku Märkus: Aluseks on võetud 9. jalaväepolgu päevakäskudes olevad üldnimekirjad 20. maist 17. detsembrini

71 LISA 4 Tabel 5 Endiste Pärnu kaitsepataljoni ohvitseride ja ametnike määramine 9. jalaväepolku 22. mail Teenistuskoht Auaste, nimi Staap Polguülema abi Polgu adjutant Sidekomando ülem, adjutandi abi ja operatiivadjutant I pataljoni ülem kapten Andreas Tomingas alamleitnant Ernst Rungi alamleitnant Mart Tuisk leitnant Jaan Kinger 1. roodu ülem alamleitnant Kristov Maasik 2. roodu ülem alamleitnant Joosep Mühlbach 3. roodu ülem lipnik Johann Tomson 4. roodu ülem lipnik Peeter Rosenbladt II pataljoni ülem leitnant Karl-Johann Laurits 5. roodu ülem lipnik Tõnis Ventsel 6. roodu ülem alamleitnant Paul-August Lilienbladt 7. roodu ülem leitnant Peeter Kolts 8. roodu ülem alamleitnant Arnold Tiss Kuulipildurite roodu ülem Õpperoodu ülem Jalamaakuulajate komando ülem Tööroodu ülem Suurtükipatarei ülem Polgu majandusülem Asjaajaja Laekahoidja Kortermeister Orkestrijuht Polgu vanemarst Kohtu asjaajaja Nooremohvitserid lipnik Jüri Kibbar leitnant Mihkel Tammann junkur Friedrich Reinhold leitnant Ilja Jahnov junkur Rudolf Kehkla sõjaväeametnik Karl Lüdig Anton Adamson Reinhold Lasn Johann Paulus Johann Kask Dr. Johannes Vares Artur Õis (üliõpilane) 1. rood lipnik Karl Talts 2. rood lipnik Johann Koger 3. rood Junkur Sander 4. rood Junkur Viikberg 3. rood junkur August Sander 4. rood junkur Hans Viikberg 5. rood lipnik Johannes Buer 6. rood lipnik Johannnes Allik 7. rood ohvitseri kt Sihk 8. rood lipnik Karl Esche 99 ERA Leht 1 1p. 71

72 LISA 5 Tabel 6 Pärnu kaitsepataljoni roodude ja komandode ümberpaigutamine 9. jalaväepolku maini Pärnu Kaitsepataljon 9. jalaväepolk Muusikakomando Muusikakomando Sidekomando Sidekomando I rood I rood III rood III rood I, II, III rood IV rood Kuulipildurite komando Kuulipildurite komando Komandandikomando Komandandikomando Sapöörikomando Sapöörikomando IV, V, VI rood V rood Suurtükipatarei Suurtükipatarei I, II rood II rood Jalamaakuulajate komando Jalamaakuulajate komando II rood VI rood IV rood VIII rood Laevakomando Laevakomando Töörood Töörood 100 ERA Leht 12 13p, 14p 16, 17p 18, 28 28p, 29 30,

73 LISA 6 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavalerid. 101 * Tabel 7 Nr Perekonna- ja eesnimi Liik ja järk Auaste Sünniaeg Elukoht 1 **AARNA, Hans e.abram II/3 ohvitseri asetäitja Polli vald 2 AAVASALU, Andres e.avikson II/3 reamees Jäärja vald 3 AHTMANN, Jüri (Georgi) II/3 nooremseersant Võlla vald 4 **ALLIK, Jaan e.a...johannes (Ivan) II/3 major Polli vald 5 **BAUER, Mihkel II/3 reamees Uulu vald 6 EESKIVI, Arnu e.ehrstein, Arnold- II/3 seersant Pärnu Villibald 7 EKBAUM, August II/3 nooremallohvitser Voltveti vald 8 HANSON, (HANSSON), Jaan II/3 kapral Halinga vald 9 HEINMAA, Juhan (Johannes) II/3 kapral Vana-Vändra vald e.eskusson 10 HOL(T)SMANN, Johan II/3 ohvitseri asetäitja Pärnu 11 **ILVES, Aleksander II/3 reamees Voltveti vald 12 JAKOBSON, Karl II/3 nooremseersant Jäärja vald 13 JENSEN, August II/3 reamees Uue-Vändra vald 14 JÕÕKS, Hans II/3 kapral Kilingi vald 15 KADARIK, Peeter e.leesment II/3 reamees Jäärja vald 16 KALDE, Jakob e.jakobi II/3 nooremveebel Taali vald 17 KALLO, Hans e.strömberg II/3 seersant Talli vald 18 **KAPSI, Anton II/3 kapral Vana-Vändra vald 19 **KARJEL, Lembit II/3 major Tõstamaa vald 20 KASK, August II/3 kapral Reiu vald 21 KESKÜLA, Aleksander e. Grant II/3 nooremallohvitser Orajõe vald 22 KIRSCHBAUM, Richard-Johann II/3 vanemallohvitser Taali vald 23 KIVIVÄLI, Johannes e.jakobson II/3 nooremseersant Audru vald 24 KOGER, Juhan/KOGGER, Johann II/3 lipnik Sauga vald 25 KOIDU, Jaan e.klein II/3 nooremallohvitser Halinga vald 26 KOLLE, Andres/Andrei e.kaupmann II/3 seersant Reiu vald 27 KOSE, Anton II/3 nooremallohvitser Tõstamaa vald 28 KOSK, Mihkel II/3 veltveebel Tori vald 29 KURM, Jakob II/3 reamees Laiksaare vald 30 **KÄIGE, Herbert II/3 veltveebel Taali vald 31 KÄÄR, Jaan II/3 kapral Audru vald 32 **LARM, August II/3 ohvitseri asetäitja Pöögle vald 33 **LAURITS, Karl-Johann II/2, kolonel Tõstamaa vald II/3 34 LAURITS, Paul/Pavel II/3 kapral Taali vald 35 LEPPMETS, Hans e.scheffer II/3 vanemallohvitser Halinga vald 101 Strauss, M. Pihlak, J. Krillo, A Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register. Põltsamaa: Oü Vali Press, lk 15 61; ERA Leht 17; Riigikantselei. Teenetemärgid: Eesti ja välismaiste riiklike teenetemärkidega autasustatud isikute andmekogu. Antud teenetemärgid ennesõjaaegsed kavalerid kuni < >, 26. aprill

74 36 **LILLELEHT, Paul-August e. II/3 major Jäärja vald Lilienbladt 37 LIPMANN, Johan II/3 seersant Pärnu 38 **LUIK, Aleksander II/3 nooremallohvitser Pärnu 39 LÕHMUS, Karl II/3 nooremseersant Laiksaare vald 40 MALKEN, Jaan II/3 seersant Taali vald 41 MERIS, Mihkel (Mihail) e.mats II/3 nooremseersant Jõõpre vald 42 MÄGI, August-Johannes II/3 kapral Jäärja vald 43 **MÄNNIK, Otto II/3 nooremseersant Vana-Vändra vald 44 **NÄRIPEA, Aleksander II/3 nooremleitnant Kilingi vald 45 ORUMETS, Märt-Vil.-Hendr. E.Oinas II/3 kapral Abja vald 46 PORGAND, Anton II/3 nooremallohvitser Jõõpre vald 47 PÄRTELS, Aleksander II/3 nooremallohvitser Pärnu 48 **RAHUMAA, Mart e.reimann II/3 nooremleitnant Vana-Vändra vald 49 RAKKU (RAKO), Jaan II/3 reamees Audru vald 50 RUUSMANN, Peet (Peeter) II/3 reamees Talli vald 51 SAUGA, Andres II/3 kapral Pati vald 52 ***SCHMIDT, Johann I/2,II/2 alampolkovnik Kaarepere vald,ii/3 53 TAMPU(U), Martin II/3 vanemallohvitser Tori vald 54 TAMSON, Aleksander II/3 seersant Voltveti vald 55 TEEARU, Osvald-Julius II/3 nooremallohvitser Jäärja vald 56 TIIT, August-Jaan-Martin II/3 veltveebel Vana-Kariste vald 57 TOOMSAR, Juhan e.tomson II/3 kolonelleitnant Taali vald 58 TORMA, Jaan e.tomson II/3 reamees Sauga vald 59 TRUMM (RUMM), Aleksei II/3 kapral Polli vald 60 TUISK, Mart I/3 kolonel Tori vald 61 TUISK, Mihkel e.tuulimann II/3 nooremallohvitser Võlla vald 62 TURI, Nikolai II/3 nooremseersant Karksi vald 63 TÜRK, Jakob II/3 reamees Kihnu vald 64 UDIKAS, Oskar II/3 reamees Pärnu 65 UULIMAA, Mihail e.martinson II/3 reamees Suigu vald 66 VAHER, Jaan II/3 kapral Abja vald 67 **ÕUNAPUU, Karl II/3 seersant Kaubi vald Märkus: 1. * 9. jalaväepolgu Vabadusristi kavalerid, kes olid pärit Pärnust või Pärnumaalt; 2. ** Vabadusristi kavalerid, kes võtsid vastu tasuta maa; 3. *** Erandina on tabelis välja toodud 9. jalaväepolgu ülem kolonelleitnant J. Schmidt, kes oli pärit Tartumaalt Kaarepere vallast. Alampolkovnik J. Schmidt`ile annetati ka tasuta maa ja autasuraha. 74

75 LISA 7 Vabadussõjas langenud Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu sõdurid aastal. 102 Tabel 8 Vabadussõjas langenud Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu sõdurid Nr Väeosa, allüksus Auaste Perekonna-, ees- ja isanimi Surma aeg Surma põhjus Hukkumise/ suremise koht PÄRNU KAITSEPATALJON Langenud/surnud ( ) Lõunarinde parema tiiva kaitsel Heinastest Mõisakülani 1 1. rood rms LEINASAAR, Jakob Karl lahing Heinaste juures 2 2. rood rms SAMUEL, Johan Andres lahing Salatsi juures 3 2. rood rms TÕNISSON, Mart Mart lahing Heinaste juures 4 6. rood rms TALTS, Aleksander Johan lahing Heinaste juures 5 1. rood rms RAST, Aleksander Mats lahing Heinaste juures 6 1. rood rms KOKS, Martin Mihkel lahing Heinaste juures 7 Pärnu KP rms JUHANSON, Kristjan Jüri lahing Salatsi juures 8 Pärnu KP rms MÄNGEL, Martin Jüri lahing Salatsi juures 9 1. rood rms JAAKSON, Johannes Jaan lahing Heinaste juures rood rms HANSON, Jüri Juhan lahing Heinaste juures rood rms TALTS, Jaan Hendrik lahing Heinaste juures rood rms LOORENTS, Jaak-Jakob Jaan lahing Heinaste juures rood rms MASS, Jaan Johan lahing Heinaste juures 14 Pärnu KP rms JOOST, Kristjan Mats lahing Heinaste juures rood rms GRENTS, Kristjan Peeter lahing Heinaste juures rood rms KUKK, Mihkel Jaak lahing Ikla juures rood rms DREIMANN, Mihkel Jüri lahing Ikla juures 18 klp-komando rms KAINTS, Jakob Jakob lahing Heinaste juures rood rms PÕDER, Jakob Hendrik lahing Ikla juures rood rms VELTMANN, Jaan Ado lahing Ikla juures 21 klp-komando rms MÄNNE, Martin Jüri lahing Ikla juures 22 maak. kom rms TIIDE, Johannes Jakob haavadesse 1. diviisi haigla 23 Pärnu KP rms NEIDLICH, Anton Jaan lahing Ikla juures 24 maak kom rms MILVEK, Johannes Jüri lahing Ikla juures 25 maak kom rms JÜRGENSON, Oskar Mihkel lahing Ikla juures 26 maak kom rms KIISK, Johannes Karl lahing Heinaste 27 Pärnu KP rms MILBECK, Johan Jüri lahing Ikla juures 28 Pärnu KP rms BLAUBERG, Aleksander Jakob lahing Ikla juures 29 maak kom rms TOMBERG, Anton Jakob haavadesse Pärnu PR haigla 30 maak kom rms HOLM, Hendrik Hendrik lahing Heinaste juures 31 maak kom rms MEYER, Johan Jüri lahing Heinaste juures NORENBERG, Raimund rood rms Liborius lahing Heinaste juures 33 maak kom rms EBERHARD, Mart Kaarel lahing Heinaste juures 102 Lahingutes langenuid, haigemajades haavadesse ja haiguse läbi surnud kangelasi mälestab aastapäeval 17. mail sügavas leinas 9-as jalaväepolk: [langenute nimekiri]. < - Postimees mai, lk 1; ERA Leht 1-16; ERA Leht

76 34 maak kom rms REISKO, Herman Juhan lahing Heinaste juures rood rms VICHTERSTEIN, Anton Tõnis lahing Heinaste juures rood rms ASAVI, Juhan Jaan lahing Heinaste juures rood rms TIMBERMANN, Peeter Hans lahing Heinaste juures rood rms JEEGER, Kristjan Jüri lahing Heinaste juures rood rms LOND, Peeter Karl lahing Heinaste juures rood rms TILK, Gustav Jaan lahing Heinaste juures 41 klp-komando rms KOODI, Jüri Jüri lahing Heinaste juures rood rms PETERSON, Juhan Jaan kopsupõletik Pärnu PR haigla rood rms SAARMANN, Martin Karl kopsupõletik Pärnu PR haigla rood rms REIMANN, Georg Jaan haavadesse Pärnu PR haigla rood rms BAUM, Eduard Jaan düsenteeria rood n.ao TISCHLER, Johannes Jüri lahing Heinaste juures rood rms KARO, Gustav Mart kopsupõletik Heinaste haigla rood rms PALU, Herman Jaan lahing Heinaste juures 9. JALAVÄEPOLK Langenud/surnud ( ), sh kaotused lahingutes Landeswehr`iga rood rms TÕNISSON, August Liisu uppus Salatsi jõkke rood rms PÜTT, Anton Ado uppus Salatsi jõkke 51 9 JP rms TAMM, Jüri Jaan uppus Salatsi jõkke rood rms KOGER, Jakob Jakob lahing Heinaste juures rood rms LENSMENT, Villem Andres haavadesse Pärnu PR haigla rood rms POPP, Jaan Jaan õnnetus kaassõduri püss rood rms ADAMSON, Mart Mart haavadesse Pärnu PR haigla 56 töörood rms PENDER, Karl-August Ado haavadesse Pärnu PR haigla 57 klp-komando rms KIRKMANN, Otto Tõnis õnnetus Nabbeni m j rood rms VECKRAM, Georg Paul lahing Kolzeni 103 m j rood lpn KOGGER, Johan Juhan lahing Kolzeni m j rood rms VERBAK, August Juhan lahing Engelhardshofi 104 m j rood kpr MITT, Peeter Aado lahing Engelhardshofi m j rood rms LILIENTHAL, Aleksei Mihkel lahing Engelhardshofi j 63 maak kom lpn REINHOLDT, Friedrich Karl haavadesse Tartu svh rood rms POOT, Heinrich Tõnis lahing Engelhardshofi m j 65 klp-komando rms TÕKKE, Johann August lahing Engelhardshofi m j rood rms ENN, Mihkel Tõnis lahing Engelhardshofi m j rood rms TAMM, Aleksander Villem lahing Engelhardshofi m j 68 maak kom rms NANELSON, Hendrik Hendrik lahing Engelhardshofi j rood rms VEEBER, Aleksander Peet lahing Engelhardshofi m j rood rms KILLING, Kristjan-Vold. August lahing Engelhardshofi m j rood rms KULBOCK, Hans Kaarel lahing Engelhardshofi j 72 klp-komando kpr LIND, Jaan Gustav lahing Engelhardshofi j rood rms JÜRGENSON, Adrian Jüri lahing Engelhardshofi j rood rms JUURIKAS, Harald Jaan lahing Engelhardshofi j rood rms LENSMENT, Peet Peet õnnetus Engelhardshof SCHVALBE, Aleksander rood rms Vilhelm lahing Engelhardshofi m j rood rms PIKKUR, Juhan Märt lahing Zarnikau 105 m j 103 *Märkus: Tänapäeva kaartidel Bīriņi. 104 *Märkus: Tänapäeva kaartidel Englārte. 105 *Märkus: Tänapäeva kaartidel - Carnikāva. 76

77 78 3. rood rms JOONAS, Hans Hans uppus Koiva jõkke rood rms NIGUSSON, Martin Jaan uppus Koiva jõkke rood rms MATSON, Tõnis August lahing Zarnikau juures rood n.ao TOMINGAS, Martin Jüri uppus Koiva jõkke rood rms KASK, Johannes Mart lahing Zarnikau juures rood rms SAUL, Aleksander Jakob lahing Zarnikau m j rood a.lt TISS, Arnold-Alex Jaak lahing Zarnikau m j rood rms NUUT, Georg Julius haavadesse Valga PR h rood rms SAAGIM, Kristjan Karp haavadesse Tartu 2. svh rood rms PETERSON, August Peeter uppus Koiva jõkke rood rms LENSMENT, Aleksander Jaan lahing Riia linna juures 89 klp-komando kpr POPP, Martin Jakob haavadesse Tallinna 2. svh rood rms MIIL, Martin Martin haavadesse Valga svh 91 töörood rms TOMSON, Jüri Jüri düsenteeria Viljandi PR haigla rood rms JAKOBSON, Ilmar Jaan düsenteeria Pärnu PR haigla rood rms ASU, Andres August haavadesse Pärnu PR haigla Langenud/surnud ( ), sh kaotused,mis olid seotud Krasnaja Gorka operatsiooni läbiviimisega 94 maak kom rms KASK, Jaan Jaan kopsupõletik Pärnu PR haigla 95 sidekomado rms TOMSON, Johannes Heinrich haavadesse Tallinna 1. svh rood rms BERGMANN, Jaan Ado rõuged Narva 1. svh rood rms STERNFELDT, Johannes Johan düsenteeria 1. diviisi haigla rood n.ao PÄRTELS, Aleksander Georg lahing Verino kirikum j 99 klp-komando rms KULL, Jaan Jüri kopsupõletik kodus, puhkusel 100 töörood rms RABANIK, Oskar Peeter tüüfus 1. diviisi haigla rood rms LAUR, Johannes Jaan tüüfus 1. diviisi haigla rood rms PETERSON, Jaan Peeter düsenteeria 1. diviisi haigla rood rms MIIL, Johannes Jaan düsenteeria Narva svh 104 töörood rms JANSEN, Jaan Mart ajupõletik Tartu 1. svh JP rms KLEEMANN, Johannes Gustav haavadesse 1. diviisi haigla rood rms KONTSON, Aleksander Tõnis düsenteeria 1. diviisi haigla rood rms KURVITS, August Hendrik tüüfus 1. diviisi haigla rood rms LEEBAS, Juhan Aado düsenteeria 1. diviisi haigla 109 töörood rms TÕNSING, Kristjan Kristjan düsenteeria 1. diviisi haigla 110 töörood rms MIHKELSON, Arnold Jaan düsenteeria 1. diviisi haigla 111 maak kom rms LAAS, Mihkel Mihkel düsenteeria kodus, puhkusel rood rms PIISKOP, Hans Jaan düsenteeria 1. diviisi haigla 113 klp-komando rms ENN, Julius Jaan düsenteeria 1. diviisi haigla JP rms KODAR, Theodor Juhan haavadesse 1. diviisi haigla rood rms JÕGI, Vasili Mihkel düsenteeria 1. diviisi haigla rood rms RUUL, Heinrich Jaan tüüfus Pärnu PR haigla 117 Klp-komando rms VICHTERSTEIN, Juhan Mart düsenteeria 1. diviisi haigla rood rms BÄÄR, Aleksander Emil p düsenteeria 1. diviisi haigla rood rms ARR, Jüri Kristjan düsenteeria 1. diviisi haigla Langenud/surnud ( ), sh kaotused Narva kaitselahingutes 1919 aasta lõpus rood rms LAAS, Johannes Ado rõuged 1.diviisi haigla JP rms KÄPP, Karl Johan lahing Aleksandrovskaja- Gorka juures PUUSIKK, Johan-Friedrich rood rms Peeter lahing Jamburgi juures rood rms ORAV, Jakob Jakob rõuged 1. diviisi haigla 77

78 rood rms KALA, Osvald Madis lahing Novo- Pjatnitnitskoje j rood n.ao SAI, Kristjan Riina lahing Dubrovka k juures rood rms PÄRTEL, August Jaan lahing Jamburgi juures rood rms ALLE, Johannes Jaan lahing Aleksandrovskaja- Gorka juures Aleksandrovskaja rood v.ao EINMANN, Jakob-Oskar Jüri lahing Gorka juures Aleksandrovskaja rood rms PREISMANN, Juhan Mihkel lahing Gorka juures rood rms ALU, Johannes Jaan lahing Aleksandrovskaja- Gorka juures rood rms PÄRN, Jaan Liisa haavadesse Tallinna 1. svh rood rms SARAPUU, Mihkel Mats lahing Dubrovka k juures rood rms PINTSEL, August Karl lahing Jamburgi juures rood rms ALLIKAS, Nikolai Otto lahing Dubrovka k juures rood rms SALKOVSKY, Alex Ivan lahing Kalmotka küla j rood vls MITTER, Oskar Hendrik lahing Dubrovka k juures rood rms NAARIS, Martin Mihkel lahing Novo-Pjatnitskoje j rood rms FEODOROV, Filip Aleksander lahing Aleksandrovskaja- Gorka m. j rood n.ao EKBAUM, August Tõnis lahing Kalmotka k j rood rms ROOSMANN, Jaan Juhan lahing Kalmotka k j rood rms VALSINER, Aleksander Gustav lahing Kalmotka k j rood rms BLOCKMANN, Jaan Jüri haavadesse Tallinna svh rood rms LIIV, Anton Mihkel haavadesse Tallinna 2. svh 144 töörood rms BAUER, Heinrich Jaan kopsupõletik Tartu 2. svh rood rms BORMANN, Aleksander Jüri lahing Koškino k juures rood rms ANDRESSON, Vladimir Tõnis lahing 1. diviisi haigla rood rms SOOSAAR, August Jakob haavadesse Tallinna 1. svh rood rms MASS, Aleksander Jüri haavadesse Tallinna svh rood rms RUBACH, August Villem lahing Kirikova k juures 150 staabi kom vls MARTERER, Georg Frants kopsupõletik Kopli svh JP n.ao MUST, Johan Marie düsenteeria Tartu 3.svh rood rms NUUT, Johan Mart haavadesse Tartu 3.svh rood kpr KÄÄR, Jaan Hendrik lahing Kalmotka k.juures rood rms OJA, Jakob Maali kopsupõletik Kopli svh rood rms VEHLMANN, Heinrich Jaan kopsupõletik Tallinna 2. svh rood rms MATS, Hans Hans lahing Sala mõisa juures rood rms JÜRGENSON, Kristjan Jüri tüüfus 1. diviisi haigla 158 sidekomado tlf ILD, Aleksander Andrei õnnetus Komarovka juures rood rms NEITO, August Jaan lahing Dubrovka k juures komandandi 160 komando rms TOHV, Jaan Aado rõuged 1. diviisi haigla rood rms JAKOBSON, Jüri Hans kopsupõletik Tallinna 1. svh rood rms PAHK, Jaan Märt lahing Dubrovka k juures rood rms NURMBERG, Hendrik Tõnis lahing Dubrovka k juures rood rms PIKKUR, Jaan Jaan lahing Dubrovka k juures 165 klp-komando rms ROSENBERG, Julius Mihkel kopsupõletik Tartu 2. svh rood rms ADAMSON, Tõnis-Ernst Juhan haavadesse Tallinna 1. svh rood rms VIDINEJEV, Maksim Ivan lahing Koškino juures rood rms LAMBERG, Jakob Theodor lahing Koškino k juures rood kpr JOORITS, Martin Hans lahing Koškino k juures 78

79 rood rms SAAT, Jaan Jaan kopsupõletik 1. diviisi haigla 171 klp-komando rms BUTKIN, Voldemar Mihkel kopsupõletik Tartu svh rood rms TALTS, Hendrik Andres rõuged kodus rood rms ROOSMANN, Aleksander Jaan haavadesse 1. diviisi haigla 174 klp-komando rms EGEDER, Johannes Kaarel lahing Sala mõisa juures 175 maak kom rms AVENT, Jakob Juhan lahing Sala küla juures rood rms PEKK, Kristjan Kristjan lahing Sala küla juures rood rms RENNIT, Johann Peeter lahing Sala küla uures rood rms TRUUBERG, Karl Jaan lahing Sala küla juures rood rms PÄRN, Karl Andres lahing Sala küla juures rood kpr KELLER, Hans Hans lahing Sala küla juures rood rms JÜRGENSON, Oskar Johan lahing Koškino k juures 182 töörood rms TÕNISSON, Theodor Jüri kopsupõletik EDERBERG, Ludvig-Bernh rood rms Juh lahing Marienhofi m j rood rms HELDEMEEL, Eduard Priit haavadesse 1. diviisi haigla rood rms PIHLAK, August Jaak haavadesse 1. diviisi haigla rood rms SIEBERG, August-Michail Peet haavadesse Tallinna 1. svh rood rms BUTKIN, Voldemar Jaan haavadesse 1. diviisi haigla rood rms FLINTMANN, August Jüri haavadesse 1. diviisi haigla rood rms LOND, Karl Mart lahing Marienhofi m j rood rms KARU, Richard Mart lahing Sala küla juures rood rms TREIMANN, Johann Jakob lahing Sala küla juures 192 klp-komando rms ALT, Johann Gustav lahing 1. diviisi haigla rood rms VELTMANN, Johan Tõnis lahing Sala küla juures rood rms SOOSAAR, Johannes Jaan lahing Sala küla juures 195 maak kom. rms TILK, Aleksander Tõnis lahing Dubrovka küla j rood rms PETERS, Jüri Jüri lahing Sala küla juures rood rms BLUMFELDT, Aleksander Andres lahing Sala küla juures rood rms MOISSAR, Leonid Hans lahing Marienhofi m j rood rms MITT, Johan Mihkel lahing Marienhofi m j rood lpn MASING, Peeter Hans lahing Sala mõisa juures rood rms VOLL, Kristjan Mart lahing Sala küla juures rood rms KLAAS, Aleksander Jaan haavadesse 1. diviisi haigla rood rms SUMIL, Rudolf Jaan lahing Sala küla juures rood rms TRUMBERG, Jüri Jüri lahing Sala küla juures rood rms MIKK, August Jaan lahing Sala küla juures rood rms HANSON, Hans Jaan lahing Marienhofi m j rood rms SCHMIDT, Rudolf Jaan lahing Sala küla juures rood rms MANGUSSON, Artur Peeter kopsupõletik 1. diviisi haigla rood rms SCHEIN, Jüri Jaan haavadesse 1. diviisi haigla rood rms PAJUSSON, Herman Hans kopsupõletik Tartu 3. svh rood rms BLUMTHAL, Albert Nigulas tüüfus Tartu 3. svh 212 klp-komando rms LAUR, Ado Ado haavadesse Narva haigla 213 maak kom. rms KÜNNAPAS, Voldemar Kristjan tüüfus Tartu 3. svh rood rms KODAR, Aleksander Hendrik tüüfus 1. diviisi haigla rood rms TÕNTSON, August Villem haavadesse Tartu 3. svh rood rms HENDRIKSON, Jaan Jüri haavadesse 1. diviisi haigla rood rms STERN, Andrei Jüri haavadesse Tallinna 1. svh 79

80 218 maak kom rms BAMBERG, Jaan Eva tüüfus Vaivara 1. svh rood rms HANSBERG, Anton Karl tüüfus Tartu 3. svh rood rms PELAPSON, August Ado haavadesse Kreenholmi h rood rms KARLSBACH, Johan Jaan tüüfus 1. diviisi haigla rood rms TEDER, August Jaak tüüfus Tartu 3. svh rood rms PINSEL, Jaan Kusta tüüfus Pärnu PR haigla rood rms PÄLLO, Otto Jaan tüüfus Tallinna svh 225 sidekomado rms OSTROV, Jaak Jaak tüüfus Tallinna 1. svh JP san OBERSCHNEIDER, Friedrich-Jul. R tüüfus Tallinna 1. svh rood rms BERGMANN, Ado Hans tüüfus 1. diviisi haigla rood rms SIITAN, Karl-Laos Hendrik tüüfus 1. diviisi haigla Surnud ( ) pärast Vabadussõja lõppu haavadesse või haigustesse rood rms SOOPER, Anton Mihkel tüüfus Tartu 1. svh 230 sidekomado rms PALU, August tüüfus 1. diviisi haigla rood rms MEIMER, Martin Mart sarlakid 1. diviisi haigla rood rms SAAR, Johan Pärtel tüüfus Tartu 2. svh rood rms ISAKOV, Vassili tüüfus 1. diviisi haigla rood rms TOMSON, Martin Karl kopsupõletik Tallinna 1. svh rood rms LENTER, Hendrik Tiina tüüfus Tallinna 1. svh 236 töörood rms TETLAUS, Karl Otto haavadesse Tartu 1. svh rood vlv SINIKAS, Jakob Priidik haavadesse Tallinna svh rood rms SANDER, Gustav Jaan tüüfus 1.diviisi haigla rood kpr LEERIMAA, Nikolai Mart tüüfus Tallinna 1.svh rood rms KONT, Ernst Ado haavadesse Tallinna 1.svh 241 maak kom rms BAUERMANN, Jaan Gustav haigus kodus rood rms PARROL, Mart Jaan tüüfus Tartu 3. svh rood rms VEKRAUD, Heinrich Jaan tüüfus Tallinna 1. svh rood v.ao SCHÖN, Boris Juhan tüüfus Pärnu PR haigla rood rms PIKNER, Adu Adu haavadesse 1. diviisi haigla 246 töörood rms NUUT, Jaan Toomas haavadesse Tartu 1. svh rood n.ao OTTIN, Aleksander Jaan tüüfus Pärnu PR haigla rood kpr REBANE, Martin Hans tüüfus Tartu 1. svh rood rms KULL, Johan Hendrik tüüfus Tartu 3. svh rood rms MITT, August Leena tüüfus 1. diviisi haigla rood rms KUMM, August Kaarel tüüfus Pärnu PR haigla rood n.ao NÄREP, August Johan haavadesse Tartu 1. svh JP rms REINEBERG, Jüri-Albert Andres tüüfus 1. diviisi haigla rood rms OLTERMANN, Mihkel Jaan haavadesse Viljandi svh rood n.ao LASN, Madis Madis tüüfus Tallinna 1. svh 256 klp-komando rms OLLINO, August Jaan haavadesse 1. diviisi haigla 257 klp-komando kpr PÄRTSON, Mihail Hans tüüfus 1. diviisi haigla 258 klp-komando rms ESPOCK, Erich Madis tüüfus 1. diviisi haigla rood rms SOPAAUK, Mihkel Jüri tüüfus Pärnu PR haigla rood rms MIHKELMANN, Tõnis Tõnis haavadesse 1. diviisi haigla rood rms KOPPEL, August Peeter tüüfus 1. diviisi haigla rood rms PAKS, Aleksander Kaarel haavadesse Tartu 2. svh 263 klp-komando rms KRIKMANN, Arnold Jaan haavadesse Tartu 3. svh rood rms LEITSMANN, Al-der Joosep haavadesse 1. diviisi haigla rood rms JAKOBSON, August Johan tüüfus Tallinna 1. svh 266 klp-komando rms VUNK, Arnold Jaan tüüfus Tartu 1. svh 80

81 rood kpr TAU, Johan Jaan kopsupõletik Pärnu PR haigla rood n.ao POOL, Karl August tüüfus Pärnu PR haigla rood rms GORNOV, Arseni Nikolai tüüfus polgu haigla 270 klp-komando n.ao HENDRIKSON, Jaan Jaan uppus Narva jõkke rood rms VINTER, Johan Mihkel tüüfus Pärnu PR haigla 272 klp-komando rms LIPMANN, August-Fried. Abram tüüfus 1. diviisi haigla rood rms KOOT, Peeter Jaan tuberkuloos Tallinna 1. svh rood rms ANDRESEPP, Rudolf Juula tuberkuloos Tallinna 1. svh rood rms PRIHVK, Karl Jaan ajupõletik 1. diviisi haigla rood rms BLANDE, Jaan Mart haavadesse Dubrovka k juures rood kpr LIBA, Oskar Jaan haavadesse kodus *Märkus: langenute tabelis kasutatud lühendid. 9 JP 9. jalaväepolk al-ltn alamleitnant m mõis j juures k küla klp-komando kuulipildujate komando svh sõjaväehaigla kpr kapral h haigla lpn lipnik maak komando maakuulajate komando n-allohv nooremalamohvitser KP kaitsepataljon PR Punane Rist rms reamees san sanitar staabi kom staabikomando tlf telefonist v-allohv vanemalamohvitser kirikum kirikumõis vls velsker vlv veltveebel 81

82 LISA 8 Tabel 9 Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu koosseisu muutumine (isikkoosseis, relvastus ja varustus) aastal KOOSSEISUS Ohvitsere Ohvitseri kt Arste Arsti asetäitjaid 1 Junkruid Ametnikke Ametniku asetäitjaid Velskreid Veltveebleid Vanemallohvitsere Nooremallohvitsere Kapraleid Reamehi Tääke Rivituid ERA Leht 2, 5, 23, 23p, 27, 32, 36, 52; ERA Leht *Märkus: rivituteks loeti neid, kes ei kandnud tääke: veltveebleid, varahoidjaid, kirjutajaid, velskreid, söögikeetjaid, sanitare ja voorimehi. 82

83 Haigeid: haiglates Ohvitsere Ohvitseri kt 1 1 Vanemallohvitsere Nooremallohvitsere Arste 1 Velskreid Kapraleid Reamehi Polgu haiglas: Ohvitsere Vanemallohvitsere 2 Nooremallohvitsere Kapraleid 2 Reamehi Komandeeritud: Ohvitsere Ohvitseri kt 1 1 Ametniku asetäitjaid 1 Vanemallohvitsere Nooremallohvitsere Arste 1 Velskreid

84 Kapraleid 2 1 Reamehi Puhkusel: Ohvitsere Ohvitseri kt 1 Arste Velskreid Ametnikke Ametniku asetäitjaid 1 Veltveebleid Vanemallohvitsere Nooremallohvitsere Kapraleid Reamehi Jooksus: Kapraleid Reamehi Noorem-allohvitsere Arreteeritud: Reamehi KOHAL Ohvitsere Ohvitseri kt Arste Arsti asetäitjaid 1 84

85 Junkruid 4 4 Ametnikke Ametniku asetäitjaid Velskreid Veltveebleid Vanem-allohvitsere Noorem-allohvitsere Kapraleid Reamehi Ratsamehi 6 6 Tääke Rivituid Automaatpüsse Kuulipildujaid Suurtükke Mõõku Pommipildujaid 7 Hobuseid: Ratsahobuseid Veohobuseid

86 LISA 9. Pärnu kaitsepataljoni päevaaruanne 30. aprillil aastal 108 Nimekirjas Pataljonist ära Pataljonis kohal Söögil Allüksused Ohvitserohvitsere Alam- Sõdureid Hobuseid Ohvit- Alam- Sõdureid Hobuseid Ohvit Alam- Sõdureid Hobuseid sere ohvitsere -sere ohvitsere 1. kompanii kompanii kompanii kompanii kompanii kompanii Töökompanii Komandandikomando Maakuulajate komando Kuulipildujate komando Sapöörikomando Sidekomando Suurtüki patarei Laevakomando Orkester Staabis Kokku Tabel ERA Leht

87 LISA 10. Skeem 1. Lahingud lõunarinde paremal tiival veebruaris, märtsis ja aprillis Traksmaa, A Eesti Vabadussõda osa. Tallinn: Mats, lk

88 LISA 11. Skeem 2. Meie vägede koondamine Landesweh`ri vastu. Võnnu langemine Landesweh`ri kätte 6. juunil Traksmaa, A Eesti Vabadussõda II. osa. Tallinn: Mats, lk

89 LISA 12. Skeem 3. Viru rinne 17. detsembrist 1919 kuni 3. jaanuarini Traksmaa, A Eesti Vabadussõda I 1. osa. Tallinn: Mats, lk

90 LISA 13 Tabel jalaväepolgu autasuks tasuta maasaajate nimestik JALAVÄEPOLGU TASUTA MAASAAJATE NIMESTIK* Nr Perekonna- ja eesnimi Auaste 1 AALI, August kapral 2 AITMAN, Eduard kapral 3 ALBERG, August reamees 4 ALEV, Ferdinand alamleitnant 5 ALLIK, Jaan e.a...johannes(ivan)* major 6 ARAK, Aleksander kapral 7 ARRO, Karl reamees 8 BAUER, Mihkel* reamees 9 BEERENT, Osvald reamees 10 BERGMANN, Mihkel reamees 11 ESKUSSON, Johannes kapral 12 FERSCHEL, Voldemar veltveebel 13 FREIBUCK, Jakob reamees 14 GOLDING, Anton reamees 15 GRENTS, Jaan reamees 16 GROSS, Johann reamees 17 GROSSENSTEIN, Vladimir reamees 18 HERMANN, August kapral 19 HERMANN, Johannes reamees 20 HERMANN, Kristjan kapral 21 HUNT, Mihkel kapral 22 JAAGO, Eduard noorem alamohvitser 23 JAKOBSON, Johannes noorem alamohvitser 24 JAKOVI, Jakob noorem alamohvitser 25 JANSEN, Arnord noorem alamohvitser 26 JÜRGENSTEIN, Gustav reamees 27 ILVES, Aleksander* reamees 28 JASSIK, Jaan reamees 29 JOHANSON, Georg vanemkirjutaja 30 KABUL, Ernst reamees 31 KAFFER, Rudolf reamees 32 KAIL, Albert reamees 33 KANGUR, Johann reamees 34 KAPSI, Anton* kapral 35 KARJEL, Lembit* major 36 KASEKAMP, August alamkapten 37 KASK, Aleksander telefonist 38 KAUPMAN, Andrei noorem alamohvitser 39 KAUS, Jaan vanem alamohvitser 40 KESA, Voldemar reamees 41 KIRSCHMANN, August kapral 42 KLAASEN, Herman vanem alamohvitser 112 ERA Leht

91 43 KOIKSON, Mihkel reamees 44 KOKKOV, August noorem alamohvitser 45 KOLTS, Peeter alampolkovnik 46 KORKMAN, August alamkapten 47 KUKK, Johannes reamees 48 KULDKEPP, Karl kapral 49 KURNAU, Voldemar reamees 50 KUULBUSCH, Ernst reamees 51 KÕRNAS, Voldemar noorem alamohvitser 52 KÄIGE, Herbert* veltveebel 53 LAAS, Arnold noorem telefonist 54 LAATSARUS, Karl noorem alamohvitser 55 LARM, August* ohvitseri asetäitja 56 LAURITS, Karl-Johann* kolonel 57 LEESMENT, Johannes reamees 58 LEMBRA, Georg reamees 59 LILLELEHT, Paul-August e.lilienblatt* major 60 LINEMANN, Martin noorem alamohvitser 61 LUIK, Aleksander* noorem alamohvitser 62 MAASIK, Kristoph alamkapten 63 MADDISSON, Voldemar noorem alamohvitser 64 MADISSON, Kristjan vanem alamohvitser 65 MARKS, August reamees 66 MIKMANN, Johannes reamees 67 MILLER, Mihkel telefonist 68 MURIK, Alfred reamees 69 MÄNNIK, Otto* nooremseersant 70 NEIMAN, Aleksander noorem alamohvitser 71 NIHVES, Karl kapral 72 NOOR, Hans reamees 73 NUHT, Mihkel reamees 74 NÄRIPEA, Aleksander* nooremleitnant 75 PENTLE, Jüri reamees 76 PÕLDRE, Jüri reamees 77 PÕLTSAM, Jaan kirjutaja 78 PÄRN, Andres reamees 79 PÄRNA, Hans reamees 80 PÄRNPUU, Andres reamees 81 RAAMAT, Karla leitnant 82 RANG, Friedrich kapral 83 REA, Johan vanem alamohvitser 84 REA, Nikolai alamleitnant 85 REIKOP, Mihkel reamees 86 REIMANN, August reamees 87 REINAUS, Martin kapral 88 RUUS, Jaan reamees 89 RUUSMANN, Aleksander reamees 90 RÕUK, Johannes kapral 91 RÄÄSTAS, Jüri reamees 92 SAALOM, Jaan reamees 93 SANDER, Karl kapral 94 SAULEPP, Aleksander kapral 91

92 95 SCHIFFER, Aleksander leitnant 96 SCHÖN, Mihkel kapral 97 SCHMIDT, Johann* alampolkovnik 98 SIMSON, Martin kapral 99 SITS, Joosep reamees 100 SOOLO, Friedrich reamees 101 SOOVIK, Johan reamees 102 TAALDER, Oskar leitnant 103 TALTS, Johann reamees 104 TALTS, Karl leitnant 105 TAMM, Aleksander reamees 106 TAMM, Johannes kapral 107 TASS, August leitnant 108 TIITS, August vanem alamohvitser 109 TISCH, Jaan vanem alamohvitser 110 TOHV, Jüri reamees 111 TOHV, Karl reamees 112 TOLBAST, Voldemar leitnant 113 TOMINGAS, Eduard vanem alamohvitser 114 TOMSON, Juhan leitnant 115 TRASS, Hartmuth kapral 116 TRUUS, Mihkel kapral 117 TUISK, Martin reamees 118 TÕLLASEPP, Tõnis reamees 119 VENE, Aleksei kapral 120 VIIDIKAS, Voldemar reamees 121 VILDEMAN, August kapral 122 VOLT, Eduard alamkapten 123 VUNK, Martin reamees 124 VÕISTER, Johannes reamees 125 ÕUNAPUU, Karl* seersant Märkus: *on märgitud need autasuks tasuta maasaajad, kellele annetati ka Vabadusrist. 92

93 LISA Vabadusristi kavaleride kogunemine Pärnus, (endise Endla teatri ees, praeguse hotell Pärnu esisel väljakul Aia tänaval) 24. veebruaril aastal. (A. Krillo erakogu). 2. Vabadusristide kätteandmine Pärnus, (praegusel Pargi tänaval (Esplanaadi platsil) näoga Vabaduse pargi poole) 24. veebruaril aastal. (A. Krillo erakogu). 93

94 LISA Landeswehr`i sõjas langenud sõbrad: junkur Friedrich Reinhold ja lipnik Johann Koger 9. jalaväepolgust. (Priit Rööp`i erakogu). 94

95 LISA Meie vägede poolt õhitud Jamburgi sillad 9. jalaväepolgu rindelõigus aastal. (Priit Rööp`i erakogu). 5. Meie vägede poolt õhitud Jamburgi sillad 9. jalaväepolgu rindelõigus aastal. (vaade teise nurga alt). (Priit Rööp`i erakogu). 95

96 Lisa Enamlaste suurtükitules hävinud mets Mustjõe ja Krivasoo vahel detsembris, aastal. (Priit Rööp`i erakogu). 7. Dubrovka küla ja suurtükitules segiküntud pinnas 20. detsembril aastal. (Priit Rööp`i erakogu). 96

97 Lisa jalaväepolgu mehed Narvas oma kasarmu ees Vestervalli tänaval aastal. (Priit Rööp`i erakogu). 97

98 Lisa jalaväepolgu leitnant Paul-August Lilienbladt (Lilleleht), Narvas Vestervalli kasarmute ees aastal. (Priit Rööp`i erakogu). 98