Ernest Hemingway VANAMEES JA MERI

Transcription

1

2 Ernest Hemingway VANAMEES JA MERI Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar TALLINN KIRJASTUS «EESTI RAAMAT» 1985

3 T (Ameerika) H4S Originaali tiitel: Ernest Hemingway THE OLD MAN AND THE SEA Charles Scribner's Sons New York (1952) Kujundanud B. Vasserman 1952, by Ernest Hemingway Tõlge eesti keelde. Kirjastus «Eesti Raamat», 1985

4 Charlie Scribnerile ja Max Perkinsile T a oli vana mees, kes püüdis üksinda oma väikese paadiga Golfi hoovuses kala, ja ta oli nüüd kaheksakümmend neli päeva merel käinud, ilma et oleks ainustki kala kätte saanud. Esimesel neljakümnel päeval oli tal poiss kaasas olnud. Aga pärast neljakümmend kalata päeva olid poisi vanemad öelnud, et vanamees on nüüd täiesti ja lõplikult salao ehk hädavares selle sõna kõige halvemas mõttes, ja poiss oli nende käsul läinud teise paati, kus esimesel nädalal püüti kolm korralikku kala. Poisil oli kurb vaadata, kuidas vanamees tuli päevast päeva tühja paadiga randa, ja ta läks talle iga kord vastu ja aitas kanda kas soritud liine või kongitsat ja harpuuni ja purje, mis oli masti ümber keeratud. Puri oli jahukottidega paigatud ja meenutas rulli keeratuna püsiva alistumise plagu. Vanamees oli kõhn ja kuivetu ja tal olid kukla all kaelal sügavad kurrud. Healoomulise nahakasvaja pruunid laigud, mida tekitab troopikamerelt tagasipeegelduv päike, katsid põski. Laigud ulatusid kaelani välja ja käed olid sügavaid arme täis, lõhutud nööridest, mille otsas olid olnud rasked kalad. Aga ükski arm ei olnud värske. Need olid vanad nagu lõhed kaladeta kõrbes. Kõik tema juures oli vana, kõik peale silmade, ja silmad olid merevärvi ja. nende pilk oli rõõmus ning alistamatu. «Santiago,» ütles poiss talle, kui nad maale tõmmatud vene juurest kaldajärsakust üles ronisid. «Ma võiksin jälle sinuga tulla. Me teenisime natukese raha.» 3

5 Vanamees oli poisi kala püüdma õpetanud ja poiss armastas teda. «Ei,» ütles vanamees. «Sa oled nende paadis, kellel veab. Jää sinna edasi.» «Aga kas sul on meeles, kuidas sa käisid kaheksakümmend seitse päeva merel ja ei saanud ühtegi kala ja siis me püüdsime kolm nädalat iga päev ainult suuri.» «On küll meeles,» ütles vanamees. «Ma tean, sa ei läinud minu juurest seepärast ära, et sa oleksid lootuse kaotanud.» «Papa sundis mind teise paati minema. Ma olen alles väike ja pean tema sõna kuulama.» «Ma tean,» ütles vanamees. «Nõnda on ikka olnud.» «Temal küll suurt usku pole.» «Ei ole,» ütles vanamees. «Aga meil on. Eks ju?» «Jah on,» ütles poiss. «Kas ma tohin sulle Terrassil üle õlle välja teha ja siis viime kraami koos koju.» «Miks mitte?» vastas vanamees. «Kalamehed omavahel.» Nad istusid Terrassil ja paljud kalurid tegid vanamehe kulul nalja, aga tema ei pannud lõõpimist meestele pahaks. Teised, vanemad kalurid vaatasid teda ja olid kurvad. Aga nad ei näidanud seda välja ja rääkisid viisakalt hoovusest ja sellest, mis nad olid näinud ja kui sügaval oli keegi oma liinidel triivida lasknud ja et ilusat ilma peab veel edasi. Selle päeva edukad kalurid olid merelt juba tagasi jõudnud ja oma marliinid lahti lõiganud ning täispikkuses kahele plangule laotanud ja saagi, kaks meest tuigerdamas plangu otstes, kalahoonesse kandnud, kus nad ootasid külmutusautot, mis marliinid Havanna turule viiks. Need, kes olid hai kätte saanud, olid oma saagi viinud abaja teisel kaldal asuvasse haivabrikusse, kus iga kala ploki ja tali abil rippu tõmmati, et maks välja võtta, uimed maha lõigata, nahk nülgida ja liha soolamiseks ribadeks lõigata. Kui tuul idast puhus, mattis haivabrikust tulev hais 4

6 kogu sadama, aga täna oli üksnes nõrka lõhna tunda, sest tuul oli põhja pööranud ja seejärel vaibunud ja Terrassil oli mõnus ning päikesepaisteline. «Santiago,» ütles poiss. «Jah,» vastas vanamees. Tal oli klaas käes ja ta mõtles ammumöödunud aegadele. «Kas ma tohin minna ja sulle homseks sardiine püüda?» «Ei. Mine ja mängi pesapalli. Ma jaksan küll veel sõuda ja Rogelio heidab noota.» «Ma läheksin hea meelega. Ma ei saa sinuga kalal käia, aga teeksin hea meelega midagi sinu heaks.» «Sa ostsid mulle õlut,» ütles vanamees. «Sa oled juba mees.» «Kui vana ma olin, kui sa mind esimest korda merele kaasa võtsid?» «Viis aastat ja sa oleksid äärepealt surma saanud, sest ma tõmbasin liiga ergu kala sisse ja see tahtis paadi pihuks ja põrmuks teha. Kas on veel meeles?» «Mul on meeles, kuidas saba laksus ja peksis ja pink katki raksatas ja nui muudkui käis. Mul on meeles, et sa lükkasid minu ninasse, kus olid märjad soritud liinid, ja kogu paat võbises ja sa tagusid teda nuiaga, nagu oleks kirves vastu puutüve lajatanud, ja igal pool minu ümber oli magusat verelõhna.» «Kas sa tõepoolest mäletad või olen ma sulle seda hiljem jutustanud?» «Ma mäletan kõike sellest esimesest korrast, kui me kahekesi merel käisime.» Vanamees vaatas teda päikeses põlenud silmade usaldusliku hella pilguga. «Kui sa minu poeg oleksid, võtaksin sinu kaasa ja läheksin riski peale välja,» ütles ta. «Aga sa oled oma isa ja oma ema poeg ja sa oled nende paadis, kellel veab.» 5

7 «Tohib sulle sardiine tuua? Ma tean samuti, kust saaks neli sööta.» «Mul on tänased alles. Panin nad kasti soola sisse.» «Luba ma toon sulle neli värsket.» «Ühe,» ütles vanamees. Ta ei olnud lootust ning eneseusaldust ealeski kaotanud. Aga nüüd said need otsekui värskest tuulepuhangust uut jõudu. «Kaks,» ütles poiss. «Kaks,» nõustus vanamees. «Ega sa neid ei varastanud?» «Varastaksin, kui vaja,» ütles poiss. «Aga need ma ostsin.» «Aitüma,» ütles vanamees. Ta oli liiga lihtne inimene, et endalt küsida, millal ta oli alandlikuks muutunud. Aga alandlikuks oli ta muutunud, ja ta teadis, et alandlikkus ei ole häbiks ega riisu temalt tõelist uhkust. «Kui hoovus ei muuda, tuleb homme ilus ilm,» ütles ta. «Kuhu sa homme lähed?» küsis poiss. «Kaugemale. Nii kaugele, et tagasi saab alles siis, kui tuul pöörab. Ma tahan enne valget merele jõuda.» «Ma katsun nii teha, et ka tema kaugemale läheks,» ütles poiss. «Ja kui sa siis mõne tõeliselt suure haagid, võime sulle appi tulla.» «Ta ei armasta kaugemal käia.» «Ei armasta,» ütles poiss. «Aga küll ma näen midagi, mida tema ei näe, olgu lindu, kes kalu jahib, või lasen teda kuldmakrelliparve järele sõuda.» «Kas silmad on tal nõnda sandid?» «Ta on peaaegu pime.» «Imelik küll,» ütles vanamees, «sest tema pole kunagi kilpkonni püüdmas käinud. See rikub silmad ära.» «Aga sina käisid palju aastaid Moskiitoranniku lähistel kilpkonni püüdmas ja sinu silmad on head.» «Ma olen üks imelik vana mees.» 6

8 «Aga kas sa jaksad ikka tõeliselt suure kalaga toime tulla?» «Tahaks loota. Ja eks siin aita ka omad nõksud ja kavalused.» «Viime kraami koju,» ütles poiss. «Siis jõuan veel viskenooda võtta ja sardiine püüdma minna». Nad võtsid paadist toodud riistad. Vanamees kandis õlal masti ja poiss kandis käe otsas puust kasti, kuhu olid soritud tugevaks punutud pruunid liinid, ja kongitsat ja varrega harpuuni. Söödakast ja nui, millega löödi parda äärde veetud suur kala uimaseks, jäid ahtripingi alla. Keegi ei oleks vanamehelt varastanud, aga mõistlikum oli puri ning jämedad nöörid koju viia, sest kaste mõjus neile halvasti, ja kuigi vanamees oli kindel, et kohalikud inimesed temalt ei varasta, pidas ta kongitsa ning harpuuni paati jätmist asjatuks kiusatuseks. Nad läksid kahekesi mööda teed vanamehe osmiku juurde ja astusid selle avatud uksest sisse. Vanamees toetas masti, mille ümber oli puri keeratud, seina vastu ja poiss pani kasti ning muud riistad masti kõrvale. Mast oli peaaegu niisama pikk kui vanamehe eluaseme ainus ruum. Ehitusmaterjalina oli kasutatud guano'ks kutsutud kuningpalmi sitkeid pungasoomuseid, ja osmikus olid voodi, laud, üks tool ning nurgas muldpõrandal kolle, kus sai puusöega süüa teha. Pruunidel seintel, mida katsid tugeva soonise guano lamedaks kuivatatud, ülestikku asetatud lehed, olid värvipilt Jeesuse Pühast Südamest ja veel üks pilt Virgen de Cobre'st. Need olid mälestused tema naisest. Varem oli seinal rippunud ka naise värvitud foto, aga selle nägemine oli olemise liiga üksildaseks teinud ja vanamees oli foto maha võtnud ja nurgas seisvale riiulile oma puhta särgi alla pannud. «Mis sul süüa on?» küsis poiss. «Potitäis kollast riisi kalaga. Tahad kah proovida?» «Ei. Ma söön kodus. Tahad ma teen koldesse tule?» 7

9 «Ei. Küll ma ise hiljem teen. Pealegi kõlbab riisi ka külmalt süüa» «Kas ma tohin sinu viskenooda võtta?» «Aga loomulikult.» Vanamehel ei olnud viskenoota ja poiss mäletas väga hästi, millal nad olid nooda maha müünud. Aga seda väljamõeldist kordasid nad iga päev. Vanamehel ei olnud potis kollast riisi ega kala ja poiss teadis ka seda. «Kaheksakümmend viis on õnnearv,» ütles vanamees. «Kuidas sulle meeldiks, kui ma ühe säärasega randa tuleksin, mis roogitud peast kaalub üle tuhande naela?» «Ma toon viskenooda ja lähen sardiine püüdma. Sa võiksid ukse ette päikese kätte istuda.» «Jah. Mul on eilne ajaleht ja ma loen pesapalliuudiseid.» Poiss ei teadnud, kas ka eilne ajaleht on väljamõeldis. Aga vanamees võttis voodi alt ajalehe. «Perico andis mulle bodega's *,» seletas ta. «Ma tulen tagasi, kui sardiinid on käes. Jätan sinu omad ja minu omad ööseks jää peale, eks siis hommikul jagame. Kui ma tagasi tulen, räägi mulle pesapallist.» «Jänkid ei saa kaotada.» «Aga ma kardan Clevelandi Indiaanlasi.» «Usu Jänkidesse, mu poeg. Ära unusta nende suurt DiMaggiot.» «Ma kardan kahte meeskonda. Detroiti Tiigreid ja Clevelandi Indiaanlasi.» «Vaata ette või muidu hakkad veel Cincinnati Punanahku ja Chicago Valgesokke kartma.» «Uuri asja ja räägi mulle, kui ma tagasi tulen.» «Mis sa arvad, kas me ei peaks kaheksakümne viiega loteriipileti ostma? Homme on kaheksakümne viies päev.» * bodega kõrts, trahter (hisp. k.). Märkused siin ja edaspidi on tõlkijalt. 8

10 «Võime küll osta,» ütles poiss. «Aga kas kaheksakümmend seitse poleks õigem? Ikkagi sinu suur rekord?» «Kaks korda ühteviisi ei tule. Mis sa arvad, kas leiad ühe kaheksakümne viiega?» «Ma võin tellida.» «Üks pilet. See teeb kaks ja pool dollarit. Kelle käest laenata?» «Tühiasi. Kaks ja pool dollarit annab mulle igaüks laenuks.» «Ma arvan, et mulle kah vist. Aga ma katsun laenu mitte teha. Enne laenad. Sus kerjad.» «Vaata, et sa ei külmeta, vana,» ütles poiss. «Ära unusta, et september on juba käes.» «See kuu, kus tulevad suured kalad,» ütles vanamees. «Mis viga mais kalameest mängida.» Kui poiss tagasi tuli, magas vanamees toolil ja päike oli loojas. Poiss võttis voodilt vana sõjaväeteki ja laotas selle üle toolikorju ja üle vanamehe õlgade. Need olid imelikud õlad, endiselt vägevad, kuigi väga vanad, ja ka kael oli endiselt tugev, ja kuna vanamehe pea oli magades rinnale vajunud, ei paistnud kaela kurrud eriti välja. Särki oli nagu purjegi palju kordi paigatud ja päike oli paigad eri varjunditesse pleegitanud. Vanamehe pea oli väga vana ja nüüd, kus silmad olid kinni, puudus näos elu. Käsivarre raskus hoidis õhtutuules lipendavat ajalehte põlvel. Vanamees oli paljajalu. Poiss jättis ta toolile istuma, aga kui ta tagasi tuli, magas vanamees ikka veel. «Ärka üles, vana,» ütles poiss ja pani oma käe vanamehe ühele põlvele. Vanamees tegi silmad lahti ja kulus mõni hetk, enne kui ta kusagilt väga kaugelt tagasi jõudis. Siis ta naeratas. «Mis sa said?» küsis vanamees. «Tõin sulle süüa,» ütles poiss. «Nüüd hakkame õhtust sööma.» «Mu kõht polegi suurt tühi.» 9

11 «Ole nüüd ikka ja söö. Söömata ei saa kalal käia.» «Mina olen käinud,» ütles vanamees püsti tõustes ja põlvelt võetud ajalehte kokku murdes. Seejärel hakkas ta tekki kokku panema. «Jäta tekk endale ümber,» ütles poiss. «Niikaua kui mina elan, ei lähe sa söömata kalale.» «Siis ela kaua ja hoia ennast,» ütles vanamees. «Mida meile pakutakse?» «Mustad oad ja riis, küpsetatud banaanid ja natuke hautatud liha.» Poiss oli toidu Terrassilt kahekordses metallnõus toonud. Kahed noad ja kahvlid ja lusikad olid tal taskus, kummagi komplekti ümber paberist salvrätik. «Kust sa selle kõik said?» «Martini käest. Terrassi peremehe käest.» «Ma pean teda tänama.» «Ma tänasin juba,» ütles poiss. «Sul ei pruugi enam tänada.» «Ma annan talle ühe suure kala kõhuliha,» ütles vanamees. «Kas ta on meile varem kah süüa saatnud?» «Küllap vist.» «Siis peab talle midagi rohkem andma kui ainult kõhuliha. Ta on meie eest palju hoolitsenud.» «Ta saatis kaks õlut.» «Mulle maitseb kõige rohkem purgiõlu.» «Ma tean. Aga see on pudelites, Hatuey õlu, ja ma pean pudelid tagasi viima» «Sa oled tõesti kena poiss,» ütles vanamees. «Kas hakkame sööma?» «Ma olen sind mitu korda palunud,» ütles poiss talle lahke häälega. «Ei tahtnud ainult nõud enne lahti teha, kui sa valmis oled.» «Nüüd olen valmis,» ütles vanamees. «Pesemine võttis aega.» Ja kus sa oleksidki pesta saanud? mõtles poiss. Küla 10

12 kaev asus kaks tänavavahet mööda teed tagasi minna. Ma pean talle siia vett tooma, mõtles poiss, ja tüki seepi ja korraliku käterätiku. Miks ma pole selle peale varem mõelnud? Ja veel pean talle uue särgi muretsema ja talveks jaki ja mingisugused jalavarjud ja teise teki. «See sinu liha viib keele alla,» ütles vanamees. «Räägi mulle pesapallist,» palus poiss. «Ameerika liigas teevad Jänkid ilma, nagu ma ütlesin,» seletas vanamees õnnelikuna. «Täna nad kaotasid,» vastas poiss. «See ei tähenda midagi. Suur DiMaggio on jälle vormis.» «Meeskond ei koosne ainult temast.» «Loomulikult. Aga tema annab kaalu. Teises liigas on kaks kindlat, Brooklyn ja Philadelphia, kellest mina eelistan Brooklyni. Aga siis tuleb mulle Dick Sisler meelde ja need välkkiired kodujooksud, mis sai vanas pargis nähtud.» «Jooksus ei saanud talle keegi vastu. Ja mina küll pole näinud, et kusagil oleks temast pikemat palli löödud.» «Mäletad, kui ta vanasti ikka Terrassil käis? Ma tahtsin teda kalale kaasa võtta, aga ei julgenud kutsuda. Siis palusin sind, aga sina kah ei julgenud minna ja kutsuda.» «Ma tean. See oli suur viga. Arvatavasti oleks ta meiega tulnud. Ja seda oleks elulõpuni andnud meelde tuletada.» «Ma võtaksin hea meelega suure DiMaggio kalale kaasa,» ütles vanamees. «Räägitakse, et tema isa olnud kalur. Võib-olla oli ta sama vaene, kui oleme meie, ja ta saaks aru.» «Suure Sisleri isa pole küll kunagi vaene olnud. Kui suur Sisler minuvanune oli, mängis tema isa suurliigades.» «Kui mina sinuvanune olin, sõitsin jungana ühes raa- 11

13 laevas, mis käis Aafrikas, ja olin siis juba näinud lõvisid õhtul mererannal.» «Ma tean. Sa oled jutustanud.» «Kas räägime Aafrikast või räägime pesapallist?» «Pesapallist parem,» ütles poiss. «Jutusta mulle suurest John J. McGraw'st.» Ta hääldas J-i jota'na *. «Ka tema käis vanal ajal mõnikord Terrassil. Aga kui ta joonud oli, siis muutus jõhkraks ja oli valju sõnaga ja raske iseloomuga mees. Tal olid kaks asja kogu aeg meeles: hobused ja pesapall. Igatahes olid tal hobuste nimekirjad alati taskus ja tihtipeale luges ta telefonisse hobuste nimesid.» «Ta oli suur treener,» ütles poiss. «Minu isa meelest pole ühelgi meeskonnal olnud paremat peatreenerit.» «Sellepärast, et just tema kõik need aastad siin käis,» ütles vanamees. «Oleks Durocher kah iga aasta siin käima hakanud, oleks Durocher sinu isa meelest kõige parem peatreener.» «Aga kes on tegelikult kõige parem pesapallitreener? Luque või Mike Gonzalez?» «Minu meelest on nad võrdsed.» «Ja kõige parem kalur oled sina.» «EL Ma tean teisi paremaid.» «Que va **,» ütles poiss. «Häid kalureid on palju ja mõned kalurid on suured. Aga ilmas on üksainus sina.» «Aitüma. Sa teed mu õnnelikuks. Tahaks loota, et ükski tulevane kala pole nii suur ja vägev, et ta meie sõnad valeks tunnistab.» «Kui sa oled endiselt tugev, nagu sa ütled, siis pole säärast kala olemas.» «Võib-olla pole ma nii tugev, nagu ise arvan,» ütles vanamees. «Aga ma tean igasugu nõkse ja kavalusi ja * jota j-tähe nimetus hispaania keeles. Siin: poiss hääldas McGraw ( ), tolle omaaegse pesapallitähe, -treeneri ja -popularisaatori eesnimesid hispaaniapäraselt. ** Que va umbes: mis sa nüüd! (Hisp. k.). 12

14 mul on kindlat meelt.» «Sa peaksid nüüd magama minema, et oleksid hommikul värske. Ma viin söögiriistad Terrassile tagasi.» «Head ööd siis. Ma ajan su hommikul üles.» «Sa oled minu äratuskell,» ütles poiss. «Minu äratuskell on minu iga,» ütles vanamees. «Miks vanad inimesed nii vara üles ärkavad? Et päev oleks pikem?» «Ma ei tea,» vastas poiss. «Tean ainult seda, et noored poisid magavad kaua ja raskesti.» «Mäletan minagi seda aega,» ütles vanamees. «Ma ajan su õigel ajal üles.» «Ma ei taha, et tema tuleb mind üles ajama. Siin on, nagu oleksin mina temast viletsam.» «Ma mõistan.» «Maga hästi, vana.» Poiss läks minema. Nad olid laua ääres ilma tuleta söönud ja vanamees võttis nüüd püksid jalast ning läks pimedas voodi juurde. Ta keeras püksid ajalehe ümber padjaks rulli. Siis keeras enda teki sisse ja magas teiste vanade ajalehtede peal, mis katsid voodi vedrusid. Ta jäi kiiresti magama ja nägi unes poisipõlve Aafrikat ja pikki kuldseid mererandu ja valgeid mererandu, nii valgeid, et silmadel hakkas valus, ja kõrgeid maaninasid ja suuri pruune mägesid. Ta elas nüüd igal öösel seal rannikul ja kuulis unes murdlainete mürinat ja nägi pärismaalaste paate murdlainest läbi sõitmas. Ta tundis magades laevateki tõrva- ja takulõhna ja tundis Aafrika lõhna, mida hommikul tõi maatuul. Kui ta maatuult haistma hakkas, ärkas ta tavaliselt ja pani enda riidesse ja läks poissi üles ajama. Aga täna öösel tuli maatuulelõhn väga vara ja ta teadis magades, et aeg on veel liiga varane, ja magas edasi ja nägi merest tõusvate Kanaari saarte valgeid tippe ja siis Kanaari saarte erinevaid sadamaid ning reidisid. Ta ei näinud enam unes ei torme ega naisi ega suuri 13

15 sündmusi ega suuri kalu ega kaklusi ega jõukatsumisi ega oma naist. Nüüd nägi ta unes üksnes kaugeid paiku ja lõvisid mererannal. Lõvid hullasid kassipoegadena videvikus ja ta armastas neid, nagu ta armastas poissi. Poiss ei ilmunud kunagi tema unenägudesse. Vanamees lihtsalt ärkas, vaatas lahtisest uksest paistvat kuud, keeras püksid rullist lahti ning tõmbas jalga. Ta käis osmiku taga urineerimas ja hakkas siis mööda teed minema poissi äratama. Hommiku jahedus pani võbisema. Aga ta teadis, et keha läheb võbistamisest soojemaks ja et ta hakkab varsti sõudma. Selle maja uks, kus poiss elas, ei olnud lukus ja vanamees tegi ukse lahti ja läks paljajalu vaikselt sisse. Poiss magas esimeses toas koikul ja vanamees nägi teda loojuva kuu valguses selgesti. Ta võttis hellasti ühest jalast kinni ja hoidis jalga, kuni poiss üles ärkas ja pööras ja talle otsa vaatas. Vanamees noogutas ja poiss võttis voodi kõrvalt toolilt püksid ja tõmbas need asemel istudes jalga. Vanamees läks uksest välja ja poiss tuli tema kannul. Ta oli unine ja vanamees võttis käega tema õlgade ümbert kinni ja ütles: «Anna andeks.» «Que va,» vastas poiss. «See on mehe kohus.» Nad läksid mööda teed vanamehe osmiku poole ja pimedas teel lukus mitmel pool paljajalgseid mehi, kellel oli paadimast õlal. Kui nad vanamehe osmiku juurde jõudsid, võttis poiss korvis olevad liinikerad ja harpuuni ja kongitsa ja vanamees upitas õlale masti, mille ümber oli keeratud puri. «Kas sa kohvi tahad?» küsis poiss. «Viime riistad paati, eks siis joome.» Nad jõid kohvi kondenseeritud piima topsidest ühes kohvipoes, kus teenindati varahommikusi kalureid. «Kuidas sa magasid, vana?» küsis poiss. Ta oli nüüd juba peaaegu ärkvel, kuigi unest oli raske lahti saada. 14

16 «Väga hästi, Manolin,» ütles vanamees. «Mul on täna asjasse usku.» «Minul samuti,» ütles poiss. «Ma lähen toon nüüd sinu ja minu sardiinid ja sinu värsked söödad ära. Meie riistad toob' ta alati ise kohale. Ta ei taha kunagi, et keegi teine midagi kannab.» «Meie oleme erinevad,» ütles vanamees. «Ma lubasin sinul viieaastasest peale oma asju kanda.» «Ma tean,» ütles poiss. «Ma tulen kohe tagasi. Joo veel üks kohvi. Meile antakse siin krediidi peale.» Poiss läks paljajalu üle korallkivide jääkeldri juurde, kus hoiti söötasid. Vanamees jõi aeglaselt kohvi. Enne õhtut ei olnud tal midagi muud loota ja ta teadis, et ta peab kohvi lõpuni jooma. Juba pikka aega puudus tal söögiisu ja ta oli ammu loobunud toidupoolise kaasavõtmisest. Tal oli paadininas veepudel ja muud ta päevaks ei vajanudki. Poiss jõudis sardiinide ja kahe ajalehte keeratud söödaga tagasi ja nad läksid jalgrada pidi alla paadi juurde, tundes talla all liivas kruusakive, kergitasid paati ja lükkasid selle vette. «Õnn kaasa, vana.» «Õnn kaasa,» ütles vanamees. Ta sobitas mõlema aeru köissoringud tullidesse ja kummardus ettepoole, et labasid läbi vee tõmmata, ja hakkas siis pimedas sadamast välja sõudma. Ka mujalt rannalt läks paate merele ja vanamees kuulis aerude sulpsatusi ning tõmmet, kuigi nüüd, pärast kuu vajumist küngaste taha, paate ta ei näinud. Mõnikord räägiti midagi mõnes paadis. Aga suurem jagu paate olid aerusulpsatusi arvestamata vaiksed. Sadamasuust väljumise järel hargneti laiali ja iga mees suundus veteväljal sinna kanti, kus ta lootis kala leida. Vanamees teadis, et ta läheb täna kaugele, ja jättis maalõhna ahtri taha ning sõudis ookeani varahommikusse kargusse. Kui ta merel sellesse kohta jõudis, mida 15

17 kalurid nimetavad Suureks Kaevuks, sest ookeanipõhi langes äkitselt seitsesada sülda ja hoovuse tekitatud laia keerise tõttu järskude seinte vastas kogunes siia igat seltsi kalu, nägi vanamees vees mariadru fosforestseeruvat helendust. Siin Suures Kaevus leidus hulgaliselt garneele ja söödakala ja kõige sügavamates hauakohtades parvlesid tihtipeale kalmaarid ja öösel tõusid kõik pinna lähedale, kus merd hulkuvad suured kalad nendest söönuks said. Vanamees tundis pimedas hommiku lähenemist ja kuulis sõudes seda värelevat häält, mida teevad lendkalad veest õhku sööstes, ja siis nende jäikade tiibade suhinat, kui nad pimeduses eemale liuglesid. Ta armastas lendkalu, kes olid tema kõige suuremad sõbrad ookeanil. Tal oli kahju lindudest, iseäranis väikestest õrnadest tumedatest tiirudest, kes alati lendasid ja otsisid, kuid haruharva leidsid, ja vanamees mõtles: Lindude elu on meie omast veel raskem, peale röövellindude ja nende, kes on suured ja tugevad. Miks on mõned linnud nii õrnakesteks ning haprateks loodud, nagu need meripääsukesed, samal ajal kui ookean võib kohutavalt julm olla. Ookean on väga lahke ja väga ilus. Aga ta võib ka kohutavalt julm olla ja äkitselt muutuda ja need nõrga kurva häälega linnud, kes lendavad ja sukelduvad ja toitu jahivad, on mereelu tarvis liiga väetid. Ta mõtles merest alati kui la mar'ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord need, kes merd armastavad, ütlevad tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine. Mõned nooremad kalurid, need, kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse, ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või rahategemise kohast või koguni vaenlasest. Aga vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord 16

18 heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa. Kuu mõjub merele, nagu ta mõjub naiselegi, mõtles vanamees. Ta sõudis ühtlaste tõmmetega ja see ei väsitanud teda, sest ta sõudis aeglasemalt, kui oleks suutnud, ja ookeani pind oli üksikuid hoovuse tekitatud keeriseid arvestamata tasane. Ta lasi hoovusel teha kolmandiku tööd, ja kui valgeks minema hakkas, nägi ta, et ta oli selleks kellaajaks loodetust kaugemale jõudnud. Ma töötasin terve nädala siin sügavike kohal ega saanud midagi, mõtles vanamees. Täna lähen sinna, kus vööttuunid ja pikkuimtuunid parve hoiavad, ja võibolla on seal nende lähedal mõni suur kala. Enne kui päris valgeks läks, olid vanamehel söödad vees ja hoovus triivis teda. Esimene sööt oli neljakümne sülla sügavuses. Teine oli seitsmekümne viie peal ja kolmas ja neljas olid vastavalt sada ja sada kakskümmend viis sülda sügaval sinises vees. Iga sööt rippus pea alaspidi, konksusäär söödakala keres, ja oli korralikult kinni seotud ning läbi nõelutud ja konksu kogu väljaulatuv osa, põlv ning teravik, olid värskete sardiinidega kaetud. Sardiinid, mis olid mõlemast silmast läbi pistetud, moodustasid väljakaarduvat terast peitva poolvaniku. Ükskõik kust kohast oleks suur kala konksu kombanud, igalt poolt lõhnas see meeldivalt ning isuäratavalt. Poiss oli talle kaks väikest värsket tuuni, kaks pikkuima andnud, mis rippusid loodina kahe kõige sügavama liini otsas, ja mõlema teise liini otsas oli eri liiki hobumakrell, mida oli varemgi kasutatud, aga hobumakrellid olid veel heas seisundis ja värsked sardiinid lõhnasid suurepäraselt ning olid vajalikuks peibutuseks. Iga suure pliiatsi jämedune liin käis aasaga ümber rohetava ridva, mis hakkas otsekohe nõtkuma, kui sööta puudutati või rebiti, ja igal liinil oli kaks neljakümne sülla pikkust varukera, mida oli võimalik 17

19 teiste varukeradega ühendada, nii et vajaduse korral sai kalale anda üle kolmesaja sülla liini. Vanamees valvas paadiservast üleulatuvate ritvade nõtkumahakkamist ja sõudis tasakesi, et liinid püsiksid loodis ja õiges sügavuses. Kogu aeg läks valgemaks ja iga hetk nüüd pidi tõusma päike. Päike tõusis kahvatuna merest ja vanamees nägi siinseal hoovusel teisi paate, mis paistsid veepinnal madalad ja olid kaldale tükk maad lähemal. Siis muutus päike eredamaks ja veepind lõi kilgendama ja siis tõusis päike silmapiiri kohale ja sile meri helkis sedavõrd tagasi, et vanamehe silmadel hakkas valus, ja vanamees, kes edasi sõudis, ei vaadanud enam merele. Ta vaatas alla vette ja jälgis liinisid, mis langesid sirgelt vetepimedusse. Ta hoidis oma liine alati sirgemalt kui teised mehed ja just nendes sügavustes, kus tema tahtis, ootas sööt hoovuse pimeduses ujuvat kala. Teised lasid oma söötasid voolul kanda ja mõnikord, kui kalur arvas, et sööt on saja sülla sügavuses, oli see kuuekümne peal. Aga mina hoian neid täpselt, mõtles vanamees. Ainult et mul ei ole enam õnne. Aga kes teab? Võib-olla täna. Iga päev on uus päev. Parem muidugi, kui inimesel veab. Aga mina pean täpsusest lugu. Kui õnn tuleb, siis oled kohe valmis. Päike oli nüüd kahe tunni kõrgusel ja itta vaatamine ei teinud silmadele enam nii palju valu. Paistsid ainult kolm paati ja needki näisid hästi madalad ning olid kalda lähedal. Varahommikune päike on mu silmi kogu eluaeg vaevanud, mõtles ta. Aga silmad on ikka veel head. õhtul võin kas või otse päikesesse vaadata, ilma et pimedaks teeks. Pealegi on päikesel õhtul rohkem jõudu. Aga hommikul hakkavad silmad valutama. Just sel hetkel nägi ta eespool taevas tiirutamas pikkade mustade tiibadega fregattlindu. Lind heitis tiivad taha, sööstis poolviltu kiiresti alla ja tiirutas siis jälle. 18

20 «Tal on midagi,» ütles vanamees valju häälega. «Lihtsalt niisama ei otsi.» Ta sõudis aeglaste mõõdetud tõmmetega sinnapoole, kus tiirutas lind. Ta ei kiirustanud ja hoidis oma liinid loodis. Aga kuigi ta kõike seda, mida tegema pidi, korralikult tegi, kasutas ta hoovust nüüd rohkem ära, liikus nüüd kiiremini kui siis, kui ta ei oleks linnust tulu lootnud. Lind tõusis kõrgemale õhku ja liugles, mõlemad tiivad liikumatud, uut tiiru. Siis sukeldus äkki ja vanamees nägi lendkalu veest välja paiskumas ja pinna kohal meeleheitlikult purjetamas. «Makrellid,» ütles vanamees valjusti. «Suured kuldmakrellid.» Ta tõstis aerud sisse ja võttis paadininast väikese liini. Nööri otsas oli traadist lips ning keskmist suurust konks ja ta söötis konksu ühe sardiiniga. Ta lasi liinil üle serva joosta ja sidus otsa ahtri aaspoldi külge. Siis söötis teise konksu, kuid jättis selle soritud liiniga paadininasse varju. Ta läks tagasi sõudma ja pikatiivalist musta lindu jälgima, kes liugles nüüd madalal vee kohal. Lind sööstis jälle, lõi tiivad sukeldumiseks selja taha ja vehkles siis nendega lendkala taga ajades ägedalt ning tulutult. Vanamees nägi vees kerget kühmu, mille tekitasid põgenevaid kalu tagaajavad suured kuldmakrellid. Nad lõikasid kalade lennukaare all vett, liikusid kiiresti edasi ja jõudsid sukelduvatele lendkaladele järele. Kuldmakrelle on suur parv, mõtles vanamees. Nad tulevad laias rindes ja lendkalal on väga vähe lootust. Linnul ei ole mitte mingisugust lootust. Lendkala on fregattlinnu jaoks liiga suur ja liigub liiga kiiresti. Ta nägi, kuidas lendkalad uuesti ja uuesti õhku paiskusid ja kuidas lind neid tulutult jahtis. Seda parve ma enam kätte ei saa, mõtles vanamees. Nad liiguvad liiga kiiresti ja liiga kaugel. Aga vahest ehk jõuan mõ- 19

21 nele mahajäänute järele ja vahest ehk on minu suur kala nende lähedal. Minu suur kala peab kusagil olema. Maa kohale kerkisid nüüd mägesid meenutavad pilverünkad ja kallas oli üksainus pikk roheline triip hallikassiniste mägede taustal. Vesi oli nüüd tumesinine, nii tume, et paistis violetsena. Kui ta alla vaatas, nägi ta tumedas vees planktoni punavat sagimist ja päikese kummalist valgusemängu. Ta jälgis oma liine, et need püstloodis langedes vette kaoksid, ja tal oli planktoni rohkusest hea meel, sest see tähendas kala. Kõrgemale tõusnud päikese kummaline valgusemäng vees tähendas head ilma ja head ilma ennustasid ka maa kohal lasuvate pilvede kuju. Aga lindu ei olnud enam peaaegu üldse näha ja veepinnal ei hakanud muud silma kui mõned päikese käes kollaseks pleekinud mariadru laigud ja portugali sõjalaeva violetselt küütlev sültjas ujupõis, mis triivis paadi lähedal. Too meripois keeras end külili ja ajas siis jälle otseks, hulples nagu mull lõbusalt vees ja vedas enda järel jardipikkusi surmavalt mürgiseid violetseid püünisniite. «Agua mala*,» ütles mees. «Neetud hoor.» Keha aerutõmbele kergelt vastu liigutades vaatas vanamees vette ja nägi tillukesi kalu, mis olid meripõie kombitsatega ühte värvi ja ujusid nende vahel ning triiviva ujupõie väheses varjus. Kaladele mürk ei mõjunud. Aga inimestele küll, ja kui mõni püünisniit liini tabab ja ligasena ning violetsena nööri külge takeldub, tekivad kalaga rähkleva vanamehe käsivartele ning kätele samasugused kublad ning vermed, mida saab mürgisest sumahhist. Ainult et agua mala kõrvetused sähvavad nagu piitsahoop ja löövad otsekohe välja. Kaunid olid need küütlevad põied. Aga samas ka kõige petlikumad olendid meres ja vanamehele meeldis vaadata, kuidas suured merekilpkonnad neid sõid. Kilp- * agua mala sõna-sõnalt: paha vesi, siin: meripois (hisp. k.). 20

22 konn märkas meripõit, ligines talle eespoolt; siis peitis silmad, nii et need olid täiesti kaitstud, ja sõi meripõie koos kõigi tema püünisniitidega. Vanamehele meeldis põisi söövaid kilpkonni vaadata ja talle meeldis pärast tormi rannas kõndides põite peale astuda, kuulata nende tuhmi plaksatust oma korpas jalataldade all. Ta armastas rohekilpkonni ja karettkilpkonni, neid elegantseid, nobedaid ja väga väärtuslikke loomi, ja ta tundis heatahtlikku põlgust kollase kilbiga suurte rumalate ebakarettide vastu, kes paaritusid kummaliselt ja sõid kinnisilmi isukalt meripõisi. Kuigi ta oli palju aastaid kilpkonnapaatides sõitnud, ei pidanud ta kilpkonni müstilisteks loomadeks. Ta tundis neile kõikidele kaasa, isegi vägevatele nahkselgadele, kes olid venepikkused ja võisid kaaluda terve tonni. Enamik inimesi on kilpkonnade vastu südametud, sest kilpkonna süda lööb veel mitu tundi pärast looma rookimist ja tapmist. Aga vanamees mõtles: Ka minul on säärane süda ja minu käed ja jalad on nagu kilpkonnal. Ta sõi nende valgeid mune, et jõudu koguda. Ta sõi neid kogu maikuu, et olla tugev septembris ja oktoobris, kui tulevad tõeliselt suured kalad. Ka jõi ta iga päev kruusitäie haimaksaõli, mis seisis suures plekknõus seal kuuris, kus paljud kalurid oma riistu hoidsid. Iga kalur, kes tahtis, võis nõust võtta. Suuremale jaole meestele hakkas maitse vastu. Aga polnud see hullem midagi kui sellel varasel tunnil ärkamine, kui kalur tõusma pidi, ja õli ise oli väga hea igasugu külmetamiste ning grippide vastu ja mõjus hästi silmadele. Vanamees tõstis pilgu ja nägi jälle tiirutavat lindu. «Ta on kala leidnud,» ütles vanamees valjusti. Aga ükski lendkala ei sööstnud veepinna kohale ja söödakalu ei pagenud laiali. Siis aga märkas vanamees väikest tuuni, kes õhku tõusis, ümber pööras ja pea ees vette sulpsatas. Tuun helkis päikese käes hõbedaselt ja 21

23 vaevalt oli esimene tuun vette tagasi sukeldunud, kui õhku tõusis teine ja kolmas ja neljas, ja siis kargas tuunikalu igasse ilmakaarde ja nad lõid vee vahtu ja ajasid pikkade hüpetega sööta taga. Tuunid piirasid ja kihutasid tagant söödakalu. Kui nad liiga kiiresti edasi ei liigu, jõuan nende sekka, mõtles vanamees jälgides parve, mis vee valgeks peksis, ja lindu, kes laskus ja sukeldus pinnale peletatud söödakalade hulka. «Linnust on palju abi,» ütles vanamees. Just sel hetkel tõmbus pingule ahtriliin, mis tema jala alt läbi minnes silmuse tegi, ja vanamees jättis aerud ja tundis nööri kindlalt käes hoides ning seda haalama hakates väikese tuuni värelevat raskust. Värelemine suurenes sedamööda, kuidas ta liini sisse tõmbas, ja enne kui ta kala üle parda paati heitis, nägi ta vees selle sinakat selga ning kuldseid külgi. Kuulikujulise tihke kerega kala, suured rumalad silmad pärani, lamas ahtris päikese käes ja tagus endast, kabe, nobe saba väreldes laksumas vastu paadi planke, eluvaimu välja. Vanamees andis talle kaastundest nuiaga lagipähe ja lükkas siis kala jalaga, kere ikka veel võbisemas, ahtri alla päikese eest varju. «Pikkuim,» ütles ta valjusti. «Temast saab ilusa sööda,. Kaalub oma kümme naela.» Ta ei mäletanud enam, millal oli hakanud üksinda olles valjusti rääkima. Vanasti oli ta merel üksinda olles laulnud ja mõnikord öösel, kui ta väikeses kalalaevas või kilpkonnapaadis oma vahikorra ajal roolis seisis, oli ta samuti laulnud. Arvatavasti oli ta pärast poisi lahkumist hakanud omaette valjusti rääkima. Aga ta ei mäletanud. Kui poiss temaga merel kaasas käis, olid nad tavaliselt rääkinud ainult vajaduse korral. Või öösel pimedas või kui halb ilm oli nad tormivangi jätnud. Tühja lobisemist peeti merel kohatuks ja vanamees oli alati sama meelt olnud ning seda kommet austanud. Aga nüüd ütles ta 22

24 oma mõtteid ikka ja jälle valjusti välja, sest lähedal ei olnud kedagi, keda need oleksid võinud häirida. «Kui teised kuuleksid, et ma üksinda räägin, arvaksid küll, et vanamees on peast segi,» ütles ta valjusti. «Aga ma ei ole segi ja seepärast on mul ükspuha. Pealegi on rikastel paadis raadiod, mis nendega merel räägivad ja pesapalliuudised kätte toovad.» Aga praegu pole pesapalli peale mõtlemise aeg, mõtles ta. Praegu olgu kõik mõtted üheainsa asja juures. Selle juures, milleks ma olen sündinud. Seal parve läheduses võib väga hästi luusida mõni suur, mõtles ta. Nendest tuunidest, kes toitu jahivad, sain mina kätte ainult ühe sabassörkija. Parv töötab tükk maad kaugemal ja liigub kiiresti edasi. Kõik, kes ennast täna pinnal näitavad, liiguvad väga kiiresti ja ikka kirdesse. Kas siin mängib päevaaeg kaasa? Või on see mõni ilmamärk, mida mina ei tunne? Ta ei näinud enam rohetavat kallast, vaid üksnes siniste küngaste tippe, mis paistsid valged, nagu oleksid nad lumega kaetud, ja küngaste kohal lasuvaid pilvi, mis meenutasid kõrgeid lumemägesid. Meri oli väga tume ja valgus murdus siin-seal vees vikerkaarevärvideks. Kõrge päike oli planktoni musttuhat täppi olematuks teinud, ja kui vanamees vaatas oma liine, mis püstloodis alla miilisügavusse vette kadusid, nägi ta sinises vees üksnes vikerkaaremängu. Tuunid kalurid kutsusid kõiki seda lüki kalu tuunideks ja tegid nimede järgi vahet üksnes siis, kui nad kalu müüsid või söödaks vahetasid olid uuesti merre kadunud. Päike oli nüüd kuum ja vanamees tundis oma turjal päikest ja tundis sõudes seljal jooksvaid higiniresid. Ma võiksin lasta paadil triivida, mõtles ta, ja magada ja panna nöörisilmuse ümber varba, mis mind kohe üles ajaks. Aga täna on kaheksakümne viies päev ja ma pean täna väga hoolas olema. 23

25 Just sel hetkel nägi vanamees, kes liine jälgis, kuidas üks paadiservast üleulatuv roheline ritv järsult alla jõnksatas. «Jah,» ütles ta. «Jah,» ja tõstis aerud ilma paati müksamata sisse. Ta küünitas liini võtma ja hoidis siis nööri lõdvalt parema käe pöidla ning esimese sõrme vahel. Ta ei tundnud ei pinget ega raskust ja hoidis liini kergelt käes. Siis kordus kõik uuesti. Seekord oli see proovitõmme, ebalev ning kerge, ja vanamees teadis, mida see tähendab. Saja sülla sügavuses sõi marliin sardiine, mis katsid konksu teravikku ja säärt, seda külasepa taotud konksu, mille ots ulatus väikese tuuni peast välja. Vanamees hoidis liini õrnalt ning päästis nööri vasaku käega ettevaatlikult ridva küljest lahti. Nüüd võis ta lasta liinil sõrmede vahelt läbi joosta, ilma et kala oleks vähimatki pinget tajunud. Nii kaugel kaldast peab ta praegusel aastaajal hiiglama suur olema. Söö sardiine, kala. Söö. Palun söö. Katsu, kui värsked nad on, katsu seal kuuesaja jala sügavuses pimedas külmas vees. Tee uus tiir ja tule tagasi ja söö sardiine. Ta tundis kerget õrna tõmmet ja siis tugevamat tõmmet, sest sardiini pead oli arvatavasti raskem konksu küljest lahti saada. Siis polnud midagi. «Tule nüüd tule,» ütles vanamees valjusti. «Tee uus ring. Nuusuta neid ainult. Kas pole maitsvad? Söö neid nüüd korralikult ja siis on seal veel terve tuun. Kõva ja külm ja maitsev. Ära pelga, kala. Söö.» Ta ootas, liin pöidla ning näpu vahel, jälgis seda ja samal ajal ka teisi liine, sest kala võis ülespoole või allapoole ujuda. Siis tuli uus puudutus, õrn tõmme. «Ta võtab,» ütles vanamees valjusti. «Jumal, tee, et ta võtaks.» Aga kala ei võtnud. Kala kadus ja vanamees ei tundnud enam midagi. «Ta ei saanud päriselt ära minna,» ütles vanamees. 24

26 «Kristus teab, et ei saanud. Ta teeb lihtsalt oma tiiru. Võib-olla on teda varemgi haakida katsutud ja ta mäletab sellest midagi.» Siis tundis vanamees nõrka puudutust liinil ja oli õnnelik. «Käis ainult tiiru tegemas,» ütles vanamees. «Kala võtab.» Ta oli õnnelik kala nõrka tõmmet tundes, aga siis tundis ta midagi tugevat ja uskumatult ränka. See oli kala raskus ja ta lasi liinil esimeselt varukeralt joosta alla, alla, alla. Vette kaduv nöör libises kergelt vanamehe peost läbi, ja kuigi pöidla ja sõrme surve oli peaaegu tajumatu, tundis vanamees suurt raskust. «On alles kala,» ütles ta. «Konks on tal praegu vütu suus ja ta viib oma saagi nüüd minema.» Ja pöörab siis ümber ja neelab alla, mõtles vanamees. Ta ei öelnud seda, sest ta teadis, et kui sa midagi head valjusti soovid, võib soov mitte täide minna. Ta teadis, missugune hiigelkala see oli, ja kujutas ette, kuidas kala põigiti suhu kahmatud tuuniga pimedas minema ujub. Samal hetkel tundis ta, et kala on seisma jäänud, aga raskus püsis endisena. Siis raskus suurenes ja vanamees andis liini juurde. Ta surus pöidla ning sõrme silmapilguks tugevamini kokku ja otsekohe suurenes raskus, mis vedas püstloodis vette kaduvat liini. «Ta on võtnud,» ütles vanamees. «Nüüd ma lasen tal korralikult süüa.» Ta lasi liinil peost läbi joosta ja kinnitas samal ajal väljasirutatud vasaku käega selle liini kahe varukera vaba otsa järgmise liini kahe varukera aasa külge. Nüüd oli ta valmis. Lisaks kerale, mida ta kasutas, oli tal nüüd tagavaraks veel kolm kera, igas nelikümmend sülda liini. «Söö oma tuuni veel väheke,» ütles ta. «Neela ta ilusti alla.» Söö nii, et konksu ots läheb sulle südamesse ja tapab 25

27 su, mõtles ta. Tule tõrkumata üles, et ma saaksin sinusse harpuuni lüüa. Hea küll. Kas oled valmis, kala? Kas oled juba küllalt kaua söögilauas viibinud? «Nüüd!» ütles ta valju häälega ja rebis kõigest jõust mõlema käega, sai jardi jagu liini tagasi ja rebis siis uuesti ja uuesti, sikutas kogu käsivarte jõudu ning hööriva keha raskust ära kasutades kord ühe, kord teise käega nööri Midagi ei juhtunud. Kala liikus aeglaselt edasi ja vanamees ei suutnud teda tolligi kergitada. Liin oli tugev ja raskete kalade jaoks tehtud ja vanamees hoidis üle selja mineva nööri nii trammis, et selle pealt kargas veepiisku maha. Siis hakkas liin vees aeglaselt sisisema, aga vanamees hoidis liini endist viisi, surus enda vastu pinki ja kallutas keha taha. Paat hakkas aeglaselt liikuma loode suunas. Kala liikus ühtlase kiirusega ja paat sõitis aeglaselt tüünel merel. Teised söödad olid ikka veel vees, aga vanamees ei saanud nendega midagi ette võtta. «Oh et mul poiss kaasas oleks,» ütles vanamees valjusti. «Kala on mind sleppi võtnud ja minust puksiirpollari teinud. Muidugi võiksin liini paadi külge siduda. Aga kinnitatud liini on tal lihtne puruks rebida. Ma pean teda kõigest jõust hoidma ja vajaduse korral liini järele andma. Jumalale tänu, et ta edasi ujub ja ei ole sügavamale läinud.» Ma ei tea, mis ma siis pean tegema, kui ta sügavamale minna otsustab. Ma ei tea, mis ma siis pean tegema, kui ta põhja laskub ja sureb. Aga midagi ma ikka teen. Ja võimalusi on mul palju. Vanamees hoidis liini, mis läks üle tema selja, ja jälgis selle kaldenurka vees ja vene liikus ühtlase kiirusega loodesse. See tema tapab, mõtles vanamees. Ta ei suuda mind igavesti vedada. Aga neli tundi hiljem ujus kala, vene 26

28 slepis, ühteviisi ühtlase kiirusega avamere poole ja Vanamees, liin üle selja, istus ühteviisi kindlalt paadi- pingil. «Ma haakisin ta keskpäeval,» ütles ta. «Aga ei ole teda siiamaani veel näinud.» Ta oli enne kala haakimist oma õlgkaabu kulmudele lükanud ja nüüd soonis see otsaesist. Ka oli tal janu ja ta lasi enda põlvili ning nihkus ettevaatlikult, et liini mitte jõnksutada, nii palju paadininna, et ulatas sealt ühe käega veepudeli kätte. Ta tegi pudeli lahti ja rüüpas paar lonksu. Seejärel toetas ta enda vastu paadinina. Ta istus püstitamata mastil ning purjel, puhkas ja püüdis mitte millelegi mõelda, püüdis ainult vastu pidada. Siis vaatas ta selja taha ja nägi, et maad ei paista enam kusagilt. Sest pole midagi, mõtles. Ma leian Havanna kuma järgi tee alati tagasi. Päikese loojumiseni on veel kaks tundi ja võib-olla tuleb ta enne päikeseloojangut üles. Ja kui ei tule, võib-olla tuleb siis üles, kui kuu on väljas. Ja kui ei tule ka siis üles, võibolla tuleb, kui päike hakkab tõusma. Mul pole krampe ja ma tunnen ennast tugevana. Konks on suus temal, mitte minul. Aga mis kala see küll on, kes sedamoodi veab. Arvata võib, et suu on tal kõvasti kinni surutud ja traat tuleb suunurgast välja. Oh et ma teda näeksin. Üksainus kordki näeksin ja teaksin siis, kes mul vastas on. Nii palju kui vanamees tähtede järgi otsustada suutis, ei muutnud kala kogu selle öö jooksul oma kurssi ega suunda. Kui päike oli loojunud, läks ilm jahedaks ja higi vanamehe seljal ja käsivartel ja vanadel jalgadel kuivas külmaks. Päeval oli ta söödakasti katva koti võtnud ja päikese kätte kuivama laotanud. Kui päike oli loojunud, sidus ta koti endale nõnda kaela, et see jäi seljale rippuma, ja sangutas siis koti ettevaatlikult liini alt läbi, mis nüüd läks üle turja. Kott pehmendas liini survet. Vanamees, kes toetus nüüd ettepoole kummargil olles vastu paadinina, oli endale leidnud enam-vähem mugava asendi. Tegelikult oli see asend peaaegu välja- 27

29 kannatamatu, aga vanamees pidas seda enam-vähem mugavaks. Mina ei suuda temaga midagi teha ja tema ei suuda minuga midagi teha, mõtles ta. Nii kaua igatahes mitte, kui ta seda ühte jonni ajab. Ühel korral upitas vanamees enda püsti ja urineeris üle paadiserva ja vaatas tähti ja määras kurssi. Tema õlalt sirgjoones merre kaduv liin helendas vees fosforse jutina. Nad liikusid nüüd aeglasemalt ja Havanna kuma ei olnud enam nii tugev ja vanamees järeldas sellest, et hoovus on hakanud neid ida poole kandma. Kui linna tulede helk kaob, mõtles ta, siis tähendab see, et me läheme nüüd rohkem itta kui loodesse. Sest kui kala oma esialgset kurssi hoiab, peaks Havanna kuma veel mitu tundi paistma. Ei tea, mismoodi need pesapalli suurliigamängud täna lõppesid, mõtles ta. Tore oleks küll raadioga merel käia. Siis aga mõtles ta: Mõtle ainult ühe asja peale. Selle peale, mida sa praegu teed. Sa ei tohi ühtegi rumalust teha. Siis ütles ta valjusti: «Oh et poiss mul kaasas oleks. Mind aitaks ja seda kõike näeks.» Ükski inimene ei tohiks vanas eas üksi jääda, mõtles ta. Aga mis parata. Ma pean meeles pidama, et ma sööksin jõus püsimiseks tuunikala, enne kui see halvaks läheb. Pea meeles, et sa hommikul tuuni sööd, ükskõik kui vähe sul isu on. Pea meeles, ütles ta endale. Öösel tulid kaks pringlit paadi lähedale ja ta kuulis nende rullamist ning puhkimist. Ta oskas kõrva järgi vahet teha isase pahiseva ja emase ohkava puhkimise vahel. «Pringlid on head,» ütles ta. «Mängivad ja hullavad ja armastavad teineteist. Nad on meie vennad nagu lendkaladki» Siis hakkas tal kahju sellest suurest kalast, kelle ta oli konksu otsa saanud. Tore, imelik kala, ja kes teab, kui vana juba, mõtles ta. Nii tugevat ja nii imelikult käituvat 28

30 kala pole mul kunagi varem olnud. Vahest on ta hüppamise jaoks liiga tark. Ehkki ta võiks mõne osava hüppe või meeletu sööstuga minust küll jagu saada. Aga vahest on teda varem juba mitu korda haagitud ja ta läheb nüüd kindla peale välja. Kust tema võib teada, et vastas on ainult üks mees ja seegi vana. Aga vägev kala on ta igatahes ja mis kõik ta turul sisse toob, kui liha on hea. Isase kombel võttis sööta ja isase kombel veab ja vastuhakus pole raasugi paanikat. Ei tea, kas tal on mõni kindel plaan või on ta niisama peatu nagu mina. Talle tuli meelde, kuidas ta oli kord haakinud kahest marliinist ühe. Isakala laseb emakala alati esimesena sööda kallale ja konksu võtnud emane oli kabuhirmus metsikult, meeleheitlikult rabelnud, mis ta ruttu ära väsitas, ja kõik see aeg oli isakala sealsamas püsinud, oli liinist üle ujunud ja emakalaga üheskoos pinnal tiirutanud. Isakala oli nii lähedal püsinud, et vanamees oli kartnud, et selle vikatina terav saba, mis meenutas vikatit ka suuruselt ning kujult, lõikab liini läbi Kui vanamees oli emakala kongitsenud ja nuiatanud, oli liivapaberina karedast rapiirnokast kinni hoides marliinile niikaua nuiaga lagipähe lajatanud, kuni kala muutus umbes sedasama värvi, mis on peeglitagune, ja seejärel poisi abiga ta pardale hiivanud, oli isakala kogu aeg paadi kõrval püsinud. Siis aga, kui vanamees liine soris ja harpuuni ette valmistas, oli isane paadi kõrvalt kõrgele õhku hüpanud, et näha, kus emane on, ja seejärel sügavikku sukeldunud, rinnauimed kahvatusiniste tubadena laiali ja kõik laiad sinkjad triibud selgesti nähtavad. Ta oli ilus olnud, mäletas vanamees, ja ta oli lõpuni jäänud. See oli kõige kurvem lugu, mis mul on kaladega juhtunud, mõtles vanamees. Poiss oli samuti kurb ja me palusime emakalalt andeks ja lõikasime ta kiiresti lahti. «Oh et poiss siin oleks,» ütles ta valjusti ja sättis ennast nina koolutatud plankude vastu ja tundis üle turja 29

31 mineva liini kaudu selle suure kala jõudu, kes liikus vankumatu järjekindlusega sinnapoole, kuhu ta oli minna otsustanud. Mitu-mitu tundi tagasi, mõtles vanamees, tuli tal minu salakavaluse tõttu vastu võtta uus otsus. Tema otsus oli olnud püsida sügavas pimedas vees kõikidest peibutustest ja lõksudest ja salakavalustest võimalikult kaugel. Minu otsus oli olnud sinna minna ja tema sealt inimestest kaugest meresügavusest üles otsida. Maailma kõikidele inimestele kättesaamatust meresügavusest. Ja nüüd me oleme ühte liidetud ja juba keskpäevast peale. Ja ei ole minul ja ei ole temal kedagi, kes meid aitaks. Vahest ei oleks ma pidanud hakkama kaluriks, mõtles ta Aga kaluriks olin ma ju sündinud. Ma pean kindlasti meeles pidama, et pärast valgeks minemist tuleb tuunikala süüa. Mõni aeg enne koitu näkkas üks nendest söötadest, mis olid tema selja taga. Ta kuulis, kuidas ritv murdus ja kuidas liin hakkas üle vitsparda jooksma. Pimedas võttis ta tupest pussi, ja nihutanud kala raskuse vasakule õlale, lasi ennast nii palju tahapoole, et ulatus vitsparda puu vastas liini läbi lõikama. Seejärel lõikas ta läbi ka selle liini, mis talle kõige lähemal asus, ja sidus varukerade lahtised otsad ühte. Ta töötas ühe käega osavalt, ja kui ta sõlmi kinni tõmbas, hoidis jalaga kerad paigal. Nüüd oli tal kuus kera soritud liini tagavaraks. Kaks kera olid selle sööda tagant, mille kala oli võtnud, ja kaks korda kaks kera nende kahe sööda tagant, mille liinid oli ta läbi lõiganud. Ja kõik need kuus kera olid omavahel ühendatud. Kui valgeks läheb, mõtles ta, ukerdan neljakümne sülla sööda juurde ja lõikan ka selle liini läbi ja seon varukerad teistele lisaks. Ma kaotan ühtekokku kakssada 30

32 sülda head kataloonia cordel'it * ja konksud ja lipsud. Neid saab asendada. Aga kes asendab mulle selle kala, kui mõni teine kala konksu otsa hakkab ja esimese liini ära lõhub? Ma ei tea, mis kala see oli, kes nüüdsama sööta võttis. See võis olla marliin või mõõkkala või koguni hai. Mul polnud aega liini proovida. Tarvis oli temast kibekiiresti lahti saada. Valjusti ütles ta: «Oh et poiss mul kaasas oleks.» Aga sul ei ole poissi, mõtles ta. Sul on ainult sina ise ja tark mees ukerdaks nüüd enda, olgu kui pime tahes, viimase liini juurde ja lõikaks selle läbi ja sõlmiks kaks varukera teistele lisaks. Nõnda ta tegigi. Pimedas oli see raske ja kord lõngutas kala sedaviisi liini, et vanamees käis näoli maha ja vigastas silmaalust. Mööda põske immitses verd. Aga veri hüübis ja kuivas enne, kui nire oleks lõuani jõudnud, ja vanamees ukerdas paadininasse tagasi ja toetas enda vastu laudu. Ta kohendas kotti ja nihutas liini turjal ettevaatlikult teise kohta, siis aga õlgadega nööri paigal hoides vaagis vaikselt kala tõmmet ja, käsi vette pistetud, katsus vene liikumise kiirust. Ei tea, mis see teda nõndaviisi rapsima pani, mõtles vanamees. Võib-olla sõitis traat suurest seljaküürust üle. Aga nii hullusti kui minu oma tema selg kindlasti ei valuta. Ja olgu ta kui võimas tahes, igavesti ta minu paati vedada ei jaksa. Nüüd on kõik see, mis oleks võinud pahandust teha, klaaritud ja mul on liini kõvasti tagavaraks mi palju kui inimene tahta saab. «Kala,» ütles ta vaikse häälega. «Ma jään sinuga, kuni suren.» Ja ka tema jääb arvatavasti, mõtles vanamees ja ootas valgenemist. Enne koidikut oli külm ja ta nühkis ennast vastu paadilaudu, et sooja saada. Kui tema jaksab, jaksan ka mina, mõtles vanamees. Aovalguses hakkas paist- * cordel nöör (hisp. k.). 31

33 ma sirgeks veetud, vette kaduv liin. Paat liikus ühtlase kiirusega, ja kui päikese serv silmapiirile kerkis, jäi päike vanamehe paremale õlale. «Kala suundub põhja,» ütles vanamees. Ja hoovus triivib meid itta, mõtles ta. Peaks ta ometi hoovusega pärivoolu pöörama. See näitaks, et ta on väsinud. Kui päike oli kõrgemale tõusnud, mõistis vanamees, et kala ei ole väsinud. Ainult üks märk ennustas head. Liini kaldenurk näitas, et kala ei uju enam nii sügaval kui enne. See ei tähendanud ilmtingimata veel seda, et kala hüppama hakkab. Aga võimalik siiski oli. «Jumal, tee, et ta hüppaks,» ütles vanamees. «Mul on liini küll ja küll, et temaga toime tulla.» Kui ma pinget natukese suurendada saaksin, võib-olla hakkab tal valus ja ta hüppab, mõtles vanamees. Nüüd, kus on valge, tee, et ta hüppaks ja tõmbaks need põied, mis tal selgroo kõrval on, õhku täis ja siis ei saa ta enam minna sügavale surema. Ta katsus pinget suurendada, aga liin oli kala haakimisest peale olnud katkeda ähvardavalt trammis, ja kui ta nüüd tõmbamiseks keha tahapoole kallutas, tundis ta nööri karmust ja teadis, et koormust ei tohi enam lisada. Ja jõnksutada ei tohi mitte mingil juhul, mõtles ta. Iga järsk tõmme kisub konksuaugu suuremaks, ja kui kala hüppama hakkab, võib konks tal suust välja kukkuda. Igatahes tunnen ma ennast praegu, kus päike on üleval, palju paremini ja hea on seegi, et ma ei pea päikeseketta sisse vaatama. Liini küljes lõnkus kollast adru, aga vanamehele oli see meeltmööda, sest adru tegi vedamise raskemaks. Öösel oli seesama kollane mariadru fosforselt helendanud. «Kala,» ütles ta. «Ma armastan ja austan sind sügavalt. Aga enne kui tänane päev õhtusse jõuab, ma tapan sinu.» Lootkem, mõtles ta. 32

34 Põhjakaarest lähenes venele väike lind. See oli metslaulja, kes lendas madalal vee kohal. Vanamees nägi, et lind on väga väsinud. Lind jõudis ahtri kohale ja laskus viivuks puhkama. Siis tegi tiiru ümber vanamehe pea ja laskus liinile, kus puhata oli mugavam. «Kui vana sa oled?» küsis vanamees linnult. «Kas see on sinu esimene reis?» Lind vaatas vanamehele otsa. Ta oli liini uurimiseks olnud liiga väsinud ja kõikus nüüd nööril, millest tillukesed jalad kõvasti kinni hoidsid. «Liin on kindel,» ütles vanamees. «Luga kindel. Aga miks sa nii väsinud oled, sest öösel tuult ju polnud? Mis linde ees ootab?» Kullid, mõtles ta, kullid tulevad neile merele vastu. Aga ta ei öelnud seda linnule, kes ei oleks temast nagu- nii aru saanud ja kes õpib ise õige varsti kulle tundma. «Puhka end korralikult välja, väike lind,» ütles ta. «Siis mine maailma oma saatusele vastu nagu iga mees või lind või kala.» Jutuajamine linnuga andis vanamehele uut reipust, sest selg oli öösel kangeks jäänud ja valutas nüüd tõsiselt. «Kui soovid, jää minu koju, linnuke,» ütles ta. «Mul on kahju, et ma ei saa purje heisata ega sind selle vähese tuulega, mis tõusmas on, randa viia. Sest ma olen sõbraga kinni.» Just sel hetkel rapsas kala ja vanamees tõmmati paadininna pikali ja oleks üle pardagi tõmmatud, kui ta ei oleks servast kinni saanud ja liini järele andnud. Kui liin jõnksatas, tõusis lind õhku ja vanamees ei näinudki, kuidas lind minema lendas. Ta katsus parema käega ettevaatlikult liini ja märkas, et käsi on verine. «Miski tegi talle valu,» ütles vanamees valjusti ja sikutas liini lootuses kala liikumissuunda muuta. Aga kui nöör oli nii pinguli veetud, et ähvardas katkeda, jäi ta seda hoidma ja seadis ennast jälle liini surve all. 33

35 «Sa tunned nüüd survet, kala,» ütles ta. «Ja Jumal teab, et ka mina tunnen.» Ta vaatas otsivalt ringi, sest ta oleks tahtnud lindu endale seltsiliseks. Aga lind oli kadunud. Sa ei jäänud kauaks, mõtles mees. Aga enne kaldale jõudmist tuleb sul veel kõvasti vaeva näha. Kuidas ma ikka lasin kalal selle äkilise tõmbega oma käele viga teha? Nähtavasti olin hooletu ja rumal. Või ehk vaatasin väikest lindu ja olin kõigi mõtetega tema juures. Nüüdsest peale olgu kogu tähelepanu tööle pööratud ja tuun tuleb ära süüa, et jõud üles ei ütleks. «Oh, et poiss siin oleks ja et mul natukese soola oleks,» ütles ta valjusti. Nihutanud liini raskuse vasakule õlale ja lasknud enese ettevaatlikult põlvili, pesi ta vigastatud kätt ookeanis ja hoidis seda üle minuti merevees, seirates mahajäävat vereniret ning tundes käe vastas liikuva paadi ühtlast veesurvet. «Ta on tublisti aeglasemaks jäänud,» ütles vanamees. Ta oleks oma kätt tahtnud kauem soolases vees hoida, aga ta kartis, et kala võib uuesti rapsata, ja ta ajas enda üles, surus keha vastu paadilaudu ja tõstis käe päikese kätte kuivama. Nöör oli peopesa kõrvetanud, ja kuigi haav ei olnud sügav, võis see käe töövõimet halvata. Ta teadis, et tal on tarvis selle asja lõpuni viimiseks mõlemat kätt, ja vigastus enne tegelikku algust ei meeldinud talle sugugi. «Nüüd,» ütles ta, kui käsi oli kuiv, «tuleb mul see väike tuun ära süüa. Ma lohistan ta kongitsaga siia ja söön siin ninas, kus on mugavam olla.» Põlvitades sai ta tuuni kongitsa abil ahtri alt kätte ja tõmbas kala soritud liine kordagi riivamata enda juurde. Liin jälle vasakul õla, vasak käsi ning käsivars paadiservast kinni hoidmas, vabastas ta tuuni kongitsa konksu otsast ja pani kongitsa oma kohale tagasi. Ta pidas põlvega kala paigal ja lõikas tumepunase liha pik- 34

36 likke ribasid pea tagant sabani välja. Ribad olid kiilukujulised ja ta lõikas neid selgroo juurest kuni kõhuservani. Kui kuus riba olid lõigatud, laotas ta need paadininasse laiali, pühkis pussi vastu pükse puhtaks, tõstis vööttuuni selgroo sabast üles ning viskas üle parda. «Ma kardan, et ei jõua tervet ära süüa,» ütles ta ja lõikas ühe riba pussiga pooleks. Ta tundis õlal liini pidevat tugevat tõmmet ja tema vasak käsi oli krampi läinud. See hoidis kangelt, kohmakalt jämedat nööri ja vanamees vaatas põlgusega oma kätt. «Mis käsi see säärane on,» ütles ta. «Eks ole siis krampis, kui tahad. Tõmba ennast krõnksu nagu kulliküüned. Aga head sest sulle ei tule.» Olgu peale, mõtles ta ja vahtis tumedasse vette kaduvat liini. Söö tuuni ja see annab käele jõudu. Käsi pole süüdi. Sa oled selle kalaga juba palju tunde olnud. Ja jääd temaga igavesti ühte, kui vaja. Söö nüüd vööttuuni Ta võttis tüki, pani suhu ja näris seda aeglaselt. Maitse polnud halb. Näri korralikult läbi, manitses ta end, et kõik mahlad kätte saad. Ei oleks paha, kui mul oleks siin kõrval mõni väike sidrun või "näpuotsaga soola. «Kuidas tunne on, käsi?» küsis ta krampis käelt, mis oli peaaegu niisama jäik nagu kangestunud laibal. «Ma söön sinu jaoks veel.» Ta sõi selle tüki teise poole, mille oli kaheks lõiganud. Ta näris hoolikalt ja sülitas siis naha välja. «Kuidas läheb, käsi? Või on liiga vara veel teada?» Ta võttis teise pika riba ja hakkas seda närima. Tugev mahlakas kala on, mõtles ta. Hästi läks, et õnge võttis tema, aga mitte kuldmakrell. Kuldmakrell on liiga magus. See aga pole peaaegu üldse magus ja kõik vägi on alles sees. Mul on praegu selget ja kainet pead tarvis, mõtles ta. Oh et mul soola oleks. Ja kuna ma ei tea, kas need järelejäänud ribad kuivavad päikese käes ära või lähe- 35

37 vad halvaks, siis on mõistlikum kõik korraga ära süüa, ehkki kõht pole mul tühi. Kala on praegu rahulik ja vagur. Ma söön kõik ära ja olen siis valmis. «Kannatust, käsi,» ütles ta. «Ma söön sinu pärast.» Heameelega annaksin ka kalale süüa, mõtles vanamees. Ta on minu vend. Aga ma pean tema tapma ja pean selleks jõudu koguma. Aeglaselt ja kohusetundlikult sõi ta ära kõik tuunikalast lõigatud kiilukujulised ribad. Ta sirutas selga ja pühkis paremat kätt vastu pükse. «Nüüd,» ütles ta, «võid sa, käsi, nööri lahti lasta. Nii kaua kui sa seda oma jonni ajad, tulen ma parema käega üksinda toime.» Ta surus nööri, mida vasak käsi oli hoidnud, vasaku jalaga vastu paati ja nõjatus tahapoole liini tõmbele vastu. «Jumal, aita mind, et see kramp üle läheks,» ütles ta. «Sest ma ei tea, mis kalal veel pähe tuleb.» Praegu paistab küll rahulik olevat, mõtles ta. Ja viib oma plaani ellu. Aga mis plaan see tal on? mõtles ta. Ja mis plaan on minul? Mina pean oma plaani tema järgi seadma, sest ta on nii kohutavalt suur. Ma saan teda tappa ainult siis, kui ta hüppama hakkab. Aga kui ta ei tulegi pinnale? Mina jään temaga igavesti ühte, tuleb ta või ei tule. Ta nühkis krampis kätt vastu pükse ja katsus sõrmi pingest vabastada. Aga käsi ei avanenud. Võib-olla läheb päikese käes lahti, mõtles ta. Võib-olla läheb siis lahti, kui see toores mahlane tuun on seeditud. Kui kätt tarvis tuleb, kangutan sõrmed lihtsalt lahti, maksku see mis maksab. Aga praegu ei tahaks veel jõudu kasutada. Las läheb ise lahti ja tuleb vabatahtlikult tagasi. Lõppude lõpuks sai talle öösel kõva vatti antud, kui söödad tuli läbi lõigata ja liinid jätkata. Ta lasi pilgul merel ringi käia ja mõistis, kui üksi ta praegu oli. Aga ta nägi sügavas tumedas vees vikerkaarevärve, nägi ettepoole langevat liini ja vaikse ilma 36

38 kummalist lainetust. Kogunevad pilverüngad ennustasid passaati ja eespool vee kohal lendasid parves metspardid, kes joonistusid teravana taevarannale, siis muutusid ähmaseks, siis joonistusid jälle teravana taevarannale, ja vanamees teadis, et merel ei ole inimene kunagi üksi. Ta mõtles sellele, kuidas mõned mehed ei julge merel väikese paadiga nii kaugele minna, et maa enam kätte ei paista, ja teadis, et see kartus on õigustatud nendel kuudel, kui ilm võib äkki halvaks pöörata. Aga praegu oli see aastaaeg, kus käivad orkaanid, ja kui orkaani pole tulemas, siis paremat ilma kui praegu pole kogu aastas. Kes merel on, see näeb alati mitu päeva ette neid taevamärke, mis orkaani ennustavad. Maal orkaani tulekut ei nähta, sest maal ei oska inimesed märke vaadata, mõtles vanamees. Pealegi paistab maal kõik hoopis teistmoodi, kas või juba pilvede kuju. Igatahes pole meil praegu mingit orkaani oodata. Ta vaatas taevasse ja nägi silmapiiril kerkimas valgeid rünkpilvi, mis meenutasid isuäratavaid jäätisekuhilaid, ja nende kohal kõrges septembritaevas olid kiudpilvede õhukesed suled. «Kerge brisa *,» ütles vanamees. «Ilm on minule soodsam kui sinule, kala» Vasak käsi oli ikka veel krampis, aga pinge hakkas tasapisi järele andma. Ma ei salli krampi, mõtles ta. Sinu enda keha reedab sind. Teiste ees on alandav, kui sul toidumürgitusest kõht lahti läheb või oksendama ajab. Aga kramp oma mõttes nimetas ta seda calambre'ks alandab sind iseenda ees, eriti kui sa üksi oled. Kui poiss siin oleks, võiks ta mul käsivart mudida, et kramp hakkaks ülevaltpoolt järele andma, mõtles ta. Aga küll ta altpooltki järele annab. * brisa briis, kerge tuul (hisp. k.). 37

39 Siis tundis ta parema käega, et tõmme muutub, ja kui ta vaatas, nägi, et liini kaldenurk vees on teine. Ta tasakaalustas keha raskusega liini tõmmet ja tagus vasakut kätt kiiresti ning ägedalt vastu reit ja nägi kaldest, et liin kerkib aeglaselt ülespoole. «Kala tuleb pinnale,» ütles ta. «Ärka üles, käsi. Palun ärka üles.» Liin tõusis aeglaselt ning pidevalt ja siis kühmus paadi ees ookeanipind ja kala ilmus nähtavale. Ta kerkis ja kerkis ja tema külgedelt voolas vett maha. Ta eretas päikese käes ja tema pea ja selg olid tumelillad ja küljetriibud paistsid päikese käes laiad ning helesinised. Tema piik oli pesapallikurika pikkune ja terava otsaga nagu rapiir ja siis tõusis ta täies pikkuses veest välja ja sukeldus sujuvalt nagu vettehüppaja ja vanamees nägi, kuidas suur, vikatiterakujuline saba vee alla kadus, ja liin hakkas välja jooksma. «Minu paadist on ta kaks jalga pikem,» ütles vanamees. Liin jooksis kiiresti, kuid ühtlase tempoga vette, mis tähendas, et kala ei olnud paanikas. Vanamees katsus mõlema käega pidada liini pinget katkemispunkti künnisel. Ta teadis, et kui ta ei suuda kala minekut pideva vastusurvega aeglustada, veab kala kogu liini paadist välja ja rebib lõpuks katki. Ta on suur vägev kala ja ma pean temaga targasti ümber käima, mõtles vanamees. Peaasi, et ta oma jõudu ei tunnetaks ega mõistaks, mida võib pagemisega saavutada. Kui mina oleksin tema, võtaksin praegu kõik oma jõuvarud kokku ja läheksin ja läheksin nii kaua, kuni miski katkeb. Aga tänu Jumalale ei ole kalad nii arukad kui meie, kes me neid tapame; ehkki nad on meist üllamad ja võimekamad. Vanamees oli oma elus palju suuri kalu näinud. Ta oli palju üle tuhande naela kaalunud kalu näinud ja ka ise kaks sellist kinni püüdnud, kuid mitte üksinda. Nüüd aga ihuüksi ja nii kaugel merel, et maa enam ei 38

40 paistnud, oli ta seotud oma elu kõige suurema kalaga, ennenägemata ja ennekuulmata suure kalaga, ja tema vasaku käe sõrmed õlid ikka veel krõnksus nagu saaki hoidva kotka küüned. Küll ta läheb krambist lahti, mõtles vanamees. Kindlasti läheb krambist lahti, et minu paremat kätt aidata. Kolm venda on siin: kala ja minu kaks kätt. Ta peab lahti minema. Alatu on nõndaviisi krampi minna. Kala oli aeglasemaks jäänud ja ujus nüüd jälle oma tavalise kiirusega. Ei tea, miks ta hüppama hakkas, mõtles vanamees. Hüppas otsekui mulle näidata soovides, kui suur ta on. Igatahes tean ma nüüd, mõtles ta. Ma tahaksin ka temale näidata, mis sorti mees mina olen. Aga siis ta näeb minu krampis kätt. Pidagu mind kõvemaks meheks, kui ma praegu olen, ja küll ma siis seda ka olen. Ma tahaksin kala olla, mõtles vanamees, seda väge ja võimu täis, mis temal on panna minu palja tahte ning arukuse vastu. Ta seadis enda mugavalt paadilaudade vastu ja talus nurisemata oma kannatusi ja kala ujus ühtlase kiirusega ja paat liikus aeglaselt tumedas vees. Idast puhuv tuul tõstis vähekene lainet ja keskpäevaks oli vanamehe vasak käsi krambist lahti. «Halvad uudised sulle, kala,» ütles ta ja nihutas liini õlal, mida kattis kott. Asend oli suhteliselt mugav, aga sellegipoolest kannatas ta, kuigi ta ise oma vaeva kannatuseks ei pidanud. «Ma pole kirikus käija mees,» ütles ta. «Aga ma loen kümme Meie Isat ja kümme Ave Mariat, et seda kala kätte saada, ja kui ma ta kätte saan, siis luban, et teen Virgen de Cobre juurde palverännaku. Ma annan tõotuse.» Ta hakkas masinlikult palveid lugema. Paaril korral ei tulnud sõnad väsimusest meelde, aga siis luges ta hästi 39

41 kiiresti ja sõnad meenusid iseenesest. Ave Mariasid on kergem lugeda kui Meie Isasid, mõtles ta. «Ave Maria täis armu Issand on sinuga. Õnnistatud oled sina naiste hulgas ja õnnistatud on sinu ihuvili Jeesus. Püha Maria, Jumalaema, palveta meie patuste eest nüüd ja meie surmatunnil. Aamen.» Ta lisas: «Õnnistatud Neitsi, palveta selle kala surma eest. Selle suurepärase kala surma eest.» Palved loetud, tundis ta end palju paremini, kuigi kannatused, mille mõõt polnud täis saanud, kestsid edasi. Ta nõjatus vastu ninalaudu ja hakkas masinlikult vasaku käe sõrmi liigutama. Päike oli kuum, kuigi tuul tasa tõusis. «Targem oleks sellele väikesele ahtriliinile uus sööt otsa panna,» ütles ta. «Kui kala plaanib veel üks öö paati vedada, on mul hommikul jälle süüa tarvis ja vett on pudelis vähe järel. Vaevalt et siit midagi peale kuldmakrelli kätte saab. Aga ega makrelligi ole värskest peast halb süüa. Tore oleks, kui mõni lendkala öösel paati potsataks. Kahju, et mul pole nende ligimeelitamiseks tuld. Lendkala on toorest peast hästi maitsev ja teda pole tarvis isegi paladeks lõigata. Ma pean nüüd igat moodi oma jõudu hoidma. Kristus, ma ei teadnud, et ta nõnda suur on.» «Sellegipoolest ma tapan selle kala,» ütles vanamees. «Kogu tema vägevuses ja hiilguses.» Ehkki see pole õiglane, mõtles ta. Aga ma näitan talle, mida inimene suudab ja mida inimene talub. «Ma seletasin poisile, et ma olen üks imelik vana mees,» ütles ta. «Nüüd on aeg need sõnad tõeks teha.» Tuhat korda oli ta seda tõestanud, aga need tuhat korda ei tähendanud midagi. Ta pidi uuesti tõestama. Iga kord oli uus kord ja uut tõestust esitades ei mõelnud ta kunagi mineviku peale. Küll oleks tore, kui ta magama jääks, et ka mina saaksin magada ja lõvisid unes näha. Miks on just lõvid 40

42 jäänud? Ära mõtle, vana, manitses ta iseennast. Toetu vastu paadinina, puhka rahulikult ja ära mõtle. Tema teeb tööd. Sina hoia jõudu kokku. Pärastlõuna oli käes ja paat liikus ikka ühtlase, aeglase kiirusega edasi. Aga idakaarest tõusnud tuul tegi paadi vedamise raskemaks ja vanamees sõitis tasa väikeses laines ja selga sooniv nöör tundus talle vähem valus ning üsna talutav. Pärastlõunal hakkas liin korraks jälle tõusma. Aga kala jätkas ujumist üksnes pisut kõrgemas vees. Päike langes vanamehe vasakule käsivarrele ja õlale ja tema seljale. Mis tähendas, et kala oli kirdesse pööranud. Nüüd, pärast tema nägemist ei olnud vanamehel raske ette kujutada kala vees ujumas, tumelillad rinnauimed tiibadena laiali ja suur püstjas saba lõikamas pimedust. Huvitav, kui palju ta selles sügavuses näeb, mõtles vanamees. Silmad on tal hiiglama suured ja hobune, kellel on palju väiksemad silmad, näeb pimedas. Vanasti nägin ka mina pimedas päris hästi Kottpimedas küll mitte. Aga tavalises pimeduses peaaegu nagu kass. Päike ja pidev sõrmede liigutamine olid vasaku käe nüüd krambist täiesti vabastanud ja ta hakkas raskust rohkem vasakule nihutama ja kehitas seljamuskleid, et sooniv nöör pisut kohta muudaks. «Kui sina ei ole väsinud, kala,» ütles ta valjusti, «siis oled sa küll üks väga imelik kala.» Ta tundis suurt väsimust ja teadis, et varsti on öö käes, ja katsus muudele asjadele mõelda. Ta mõtles suurliigadele tema jaoks olid need Gran Ligas ja teadis, et täna mängivad New Yorgi Jänkid ja Detroidi Tiigrid. Juba teist päeva ei tea ma juego'de* tulemusi, mõtles ta. Aga mul peab enesekindlust jätkuma ja ma pean suure DiMaggio vääriline olema, kes hoolimata luukan- * juego mäng (hisp. k.). 41

43 nuse valust kannas teeb kõike alati hästi Mis asi on luukannus? küsis ta endalt. Un espuela de hueso. Meil seda ei ole. Kas see teeb sama palju valu kui võitluskuke kannus kellegi kannas? Ma ei usu, et mina seda või siis ühe või mõlema silma kaotust välja kannataksin ja kukkede kombel edasi võitleksin. Inimene jääb vastupidavuselt suurtele lindudele ja loomadele alla. Mina oleksin küll parema meelega see suur kala merepimeduses. «Kui ainult haid ei tuleks,» ütles ta valjusti. «Kui haid tulevad, siis olgu Jumal tema ja minu peale armuline.» Usud sa, et suur DiMaggio jääks ühe kala juurde nii kauaks, kui mina selle juurde jään? mõtles ta. Kindel, et jääks, ja veel kauemaks, sest tema on noor ja tugev. Pealegi oli tema isa kalur. Aga kas see luukannus teeb talle väga palju valu? «Ma ei tea,» ütles vanamees valjusti. «Mul pole luukannust kunagi olnud.» Kui päike madalamale vajus, tuletas ta enda julgustamiseks meelde seda korda Casablanca kõrtsis, kus ta oli Cienfuegosest pärit suure neegriga, kes oli kõige tugevam mees sadamas, kätt murdnud. Nad olid juba ühe päeva ja ühe öö laua taga istunud, küünarnukid kriidijoonel, käsivarred püsti ja kämblad tugevasti koos. Kumbki püüdis teise kätt lauale suruda. Sõlmiti palju kihlvedusid ja inimesed käisid uksest sisse ja välja ja laes rippusid petroolilambid ja tema oli neegri käsivart ja kämmalt ja nägu vahtinud. Pärast esimest kaheksat tundi olid nad iga nelja tunni järel kohtunikke vahetanud, et kohtunikud saaksid vahepeal magada. Mõlema, nii tema kui ka neegri käe sõrmeküünte alt immitses verd, aga nemad vahtisid teineteisele silma ja teineteise kämmalt ning käsivart ja kihi vedajad käisid uksest sisse ja välja ja istusid seina ääres pukkide otsas ja vaatasid pealt. Seinad olid puust ja eresiniseks värvitud ja lambid heitsid seintele nende varje. Neegrist jäi hiiglama suur vari, ja kui tuul lampe liigutas, liikus see seinal. 42

44 Kogu öö pakuti võitu kord ühele, kord teisele ja mehed turgutasid neegrit rummiga ja panid tema suitsule tuld. Pärast rummi joomist võttis neeger oma jõu viimseni kokku, pingutas mis hirmus ja saigi korraks vanamehel, kes ei olnud tollal hoopiski mitte vana mees, vaid Santiago El Campeón *, käe ligi kolm tolli kaldu. Aga vanamees pressis käe üles surnud punkti tagasi. Ja oli sestpeale kindel, et tema võidab neegri, kes oli iseenesest tubli mees ja suur sportlane. Ja koidu ajal, kui kihlvedajad viiki nõudsid ja kohtunik pead raputas, oli ta kõik oma jõuvarud mängu pannud ja neegri käe ikka madalamale ja madalamale surunud, kuni see jäi lauale lebama. Jõukatsumine oli pühapäeva hommikul alanud ja esmaspäeva hommikul lõppenud. Paljud kihlvedajad olid viiki nõudnud, sest nad pidid tööle minema, kes sadamasse suhkrukotte laadima, kes Havanna söekompaniisse. Muidu oleksid küll kõik tahtnud, et see käesurumine oma õige lõpuni oleks viidud. Ja tema oligi selle nagu kord ja kohus lõpetanud ja kõik olid õigel ajal tööle jõudnud. Kaua aega pärast seda võitu oli teda Tšempioniks kutsutud ja kevadel oli revanšmatš peetud. Aga suurte summade peale siis enam kihla ei veetud ja ta oli suhteliselt kergesti võitnud, sest ta oli tolle Cienfuegosest pärit neegri eneseusalduse esimesel jõuproovil murdnud. Hiljem oli ta veel paari mehega kätt surunud, siis aga enam ei kellegagi. Ta teadis, et kui ta tõsimeeli tahab, suudab ta iga mehe käe lauale suruda, aga samas tundis ta, et pingutamine mõjub paremale käele halvasti ja tal on seda kätt kalapüüdmiseks tarvis. Ta oli paaril korral harjutuseks vasakut kätt proovinud. Aga vasak oli teda alati alt vedanud ega teinud seda, mis teha kästi, ja vanamees ei usaldanud oma vasakut kätt. * campeón tšempion (hisp k.). 43

45 Päike praeb teda praegu korralikult, mõtles vanamees. Kui öö just liiga külm ei tule, ei tohiks ta mul enam krampi minna. Ei tea, mida öö meile toob. Vanamehest lendas üle Miamisse suunduv lennuk ja ta nägi, kuidas lennuki vari hirmutas lendkalade parve õhku. «Kus on nii palju lendkalu, seal peab olema ka kuldmakrelle,» ütles ta ja pingutas keharaskusega liini, et vaadata, kas saaks kala käest mõne tolligi liini tagasi. Aga ei saanud ja nöör jäi selles kõvaduses ning veepiiski heitvas väreluses trammi, mis eelneb katkemisele. Paat liikus aeglaselt edasi ja vanamees saatis pilguga lennukit, kuni see kaugusse kadus. Lennukis on vist küll hästi imelik olla, mõtles ta. Ei tea, mismoodi meri sealt kõrgusest paistab? Kui nad liiga kõrgel ei lenda, siis peaksid kala küll nägema. Ma tahaksin väga aeglaselt kahesaja sülla kõrgusel lennata ja ülevalt kalu vaadata. Kilpkonnalaevades ronisin mastitopi saalingule ja juba sellest kõrgusest nägi palju. Kuldmakrellid paistavad saalingult rohelisemad ja näha on nende triibud ning lillakad täpid ja kogu ujuv parv paistab sulle kätte. Miks on tumeda veega hoovuse kõikidel kiiretel kaladel lillakad seljad ja tavaliselt lillakad triibud või täpid? Kuldmakrell paistab vees roheline muidugi seepärast, et ta on tegelikult kuldkollane. Aga kui ta sööta jahib ja on tõsiselt näljane, ilmuvad tema külgedele samasugused lillakad triibud, mis on marliinil. Kas need toob esile ärritatud olek või suurem ujumiskiirus? Just enne pimeda tulekut, kui nad mariadru suurest saarest möödusid, mis kerges laines õõtsus ja kerkis, nagu oleks ookean kellegagi kollase teki all armastust jaganud, võttis kuldmakrell tema väikese liini sööta. Ta märkas kala alles siis, kui see õhku hüppas, kuldkollane loojuva päikese kiirtes, ja õhus meeleheitlikult vingerdas ning sabaga laksutas. Makrell hüppas kabuhirmus otse 44

46 akrobaatilisi trikke sooritades ikka uuesti ja uuesti ja vanamees ukerdas ahtrisse ning hakkas küürutades ja parema käe ning käsivarrega suurt liini hoides kuldmakrelli vasaku käega sisse tõmbama. Paati saadud nöörile astus ta iga tõmbe järel palja vasaku jalaga peale. Kui sukelduda püüdev ja meeleheitlikult visklev kala oli ahtri alla veetud, kummardus vanamees üle parda ja tõstis lillakate täppidega läikiva kuldkollase kala üle ahtri paati. Kramplikult tõmblevad lõuad hammustasid kiirete liigutustega konksu ja kala pikk lame keha, selle saba ning pea tagusid vene põhja ja vanamees andis nuiaga paar täit vastu säravat kuldset kukalt, kuni rabelemine võbelemiseks muutus ja kala vagusi jäi. Vanamees päästis kala konksu otsast, söötis konksu uue sardiiniga ja viskas liini üle ahtri. Siis ukerdas pikkamisi paadininna tagasi. Algul pesi ta meres vasakut kätt ja pühkis vastu pükse kuivaks. Seejärel nihutas ta rasket liini, nii et nüüd hakkas seda hoidma vasak käsi, ja pesi meres paremat kätt, vaadates samal ajal, kuidas päike ookeani kaob ja pikk liin vette längub. «Kala juures pole midagi muutunud,» ütles ta. Aga kui ta vee liikumist vastu oma kätt jälgis, märkas ta, et see on tunduvalt aeglasem. «Ma seon kaks aeru risti üle ahtri ja need teevad tema mineku öösel aeglasemaks,» ütles ta. «Selle öö peab ta kindlalt vastu ja vastu pean ka mina.» Kuldmakrelli rookimisega oleks targem natukese oodata, et veri lihasse jääks, mõtles ta. Ma võin seda natukese hiljem teha ja siis sama korraga ka aerud takistuseks kokku siduda. Targem on kala praegu rahusse jätta ja päikeseloojangul teda mitte segada. See aeg, kus päike looja läheb, on raske igale kalale. Kui parem käsi oli õhus ära kuivanud, võttis ta sellega liinist kinni ja tegi keha nii lõdvaks, kui andis, ja lasi ennast ettepoole vastu ninalaudu tõmmata, nii et liini raskusest langes paadile niisama palju või veel rohkemgi 45

47 kui temale. Ma õpin kogu aeg, mõtles vanamees. Seda igatahes, kuidas on õigem liini hoida Ja ära unusta, et tema pole sööda võtmisest saadik midagi söönud ja tal on hiigelsuur keha, mis vajab palju toitu. Mina olen terve vööttuuni ära söönud. Homme söön kuldmakrelli. Ta nimetas seda dorado'ks*. Vahest ehk peaksin natukese juba siis sööma, kui ma teda puhastan. Kuldmakrelli on vööttuunist raskem süüa. Aga teisest küljest pole kerge miski. «Kuidas sa ennast tunned, kala?» küsis ta valjusti. «Mina tunnen ennast hästi ja minu vasak käsi on parem ja mul on ööseks ja homseks süüa. Vea paati, kala.» Ta ei tundnud ennast tegelikult hästi, sest valu, mida selga sooniv nöör tegi, oli küll peaaegu kadunud, kuid muutunud teravast kipitusest tuimuseks, mida ta veel rohkem kartis. Aga minu lugu on mõnikord hoopis hullem olnud, mõtles ta. Käsi on praegu ainult natukese marraskil ja teisest on kramp ära läinud. Jalad on mõlemad korras. Ja peatoiduse küsimus on minul lahendatud, temal aga mitte. Oli juba päris pime, nagu septembris ikka, kus pimedus saabub päikeseloojangu järel kiiresti. Ta lamas, nina kulunud laudade vastas, ja katsus nii palju puhata kui võimalik. Esimesed tähed olid väljas. Ta ei teadnud Riigeli nime, aga tähte nägi sellegipoolest ja teadis, et varsti on laotus neid tema kaugeid sõpru täis külitud. «Kala on samuti minu sõber,» ütles ta valjusti. «Säärast kala pole ma ealeski varem näinud, pole säärasest kuulnudki. Aga ma pean tema tapma. Küll on hea, et meil pole tarvis tähti tappa.» Mis siis saaks, kui inimene peaks iga päev kuud jahtima, et teda tappa, mõtles vanamees. Kuu jookseb minema. Aga mis siis saaks, kui inimesel tuleks iga päev * dorado kuldne, kullatud (hisp. k.). 46

48 päikest jahtida, et teda tappa. Meil on siiski vedanud, mõtles vanamees. Siis hakkas tal kahju suurest kalast, kes ei olnud kõik see aeg midagi söönud, aga nii kahju kui tal ka kalast oli, otsus ta tappa jäi kõikumatuks. Kui palju inimesi temast söönuks saavad, mõtles ta. Aga kas nad on seda väärt, et teda süüa? Ei, muidugi ei ole. Ükski inimene ei ole väärt seda üllast, suursugust ja väärikat kala sööma. Ma ei mõista neid asju, mõtles ta. Aga see on küll hea, et me ei pea päikest ja kuud ja tähti jahtima, et neid tappa. Aitab sest, et me peame merest oma toidu hankima ja oma tõelisi vendi tapma. Aga nüüd, mõtles ta, pean ma otsustama, kas teha paadi vedamine raskemaks või mitte. Sellel on omad ohud ja omad head küljed. Kui kala peaks äkki sööstma hakkama ja aerudest tehtud takistus on parasjagu peal, kaotab paat oma kerguse ja mina võin kaotada nii palju liini, et jään kalast ilma. Paadi kergus pikendab küll meie kannatusi, kuid lubab samal ajal minul kindla peale välja minna, sest kuigi kala ei ole siiamaani kiiret vahespurti üritanud, on ta selleks täiesti võimeline. Aga üritagu kala mida tahes, mina pean kuldmakrelli enne halvaksminemist puhtaks rookima ja makrelli liha sööma, et ma tugev oleksin. Nüüd puhkan veel ühe tunni ja lähen siis ahtrisse makrelli rookima ning otsust tegema. Aga enne ahtrisse minekut pean kontrollima, kas kala on ikka vaikne ja vagur edasi, ja ka vahepeal pean jälgima, kuidas ta käitub ja kas on mingisuguseid muudatusi märgata. Kokkuseotud aerudest võib palju kasu olla, aga praegu oleme juba nii kaugele jõudnud, et tuleb kindla peale välja minna. Tal on veel jõudu kõvasti ja ma nägin, et konks on tal suunurgas, ja suud on ta kogu aeg kinni hoidnud. Konks vaeva ei tee. Vaeva teeb nälg ja see, et ta ei jaga ära, mis temaga on õieti juhtunud. Puhka nüüd, vana, ja lase kalal tööd teha, kuni sinulgi tuleb aeg tegutseda. 47

49 Ta puhkas enda arust umbes kaks tundi. Kuu tõusis praegu hilja ja vanamehel ei olnud millegi järgi aega arvestada. Ka puhkas ta üksnes suhteliselt. Kala tõmme soonis endiselt turja, aga ta võttis vasaku käega nina vitspardast kinni ja katsus sellist asendit leida, kus vastupanu kalale jääks rohkem vene kui tema kanda. Kui lihtne oleks kõik, kui ma võiksin liini kinni siduda, mõtles ta. Aga siis tarvitseb kalal vaid korraks rapsata ja liin ongi pooleks. Ma pean oma kehaga liini tõmmet pehmendama ja olema kogu aeg valmis mõlema käega liini juurde andma. «Aga sa ei ole veel maganud, vana,» ütles ta valjusti. «Pool päeva ja öö ja teine terve päev on möödas, aga sina pole maganud. Mõtle midagi välja, et sa natukesegi magada saaksid, kui ta vaikne on ja rahulikult ujub. Kui sa magada ei saa, võib sul selgus peast kaduda.» Praegu on mul pea küll veel selge, mõtles ta. Liiga selge. Ma olen selge ja kirgas nagu minu vennad tähed. Sellegipoolest on magada tarvis. Tähed magavad ja kuu ja päike magavad ja isegi ookean magab mõnikord, kui hoovus on olematu ja meri tüüne ning sile. Ära magamist unusta, mõtles ta. Sunni end seda tegema ja nuputa mõni lihtne ning kindel moodus välja, kuidas liini hoida. Nüüd aga mine ahtrisse ja puhasta kuldmakrell ära. Aerude abil paadi minekut takistada on liiga ohtlik, kui sa magama pead. Ma tulen ka ilma magamata toime, ütles ta endale. Aga seegi on liiga ohtlik. Ta hakkas neljakäpakil ahtrisse ukerdama, ettevaatlikult, et liin ei jõnksataks ega ärritaks kala. Võib-olla tukub kala praegu, mõtles ta. Aga ma ei taha, et ta puhkaks. Vedagu, kuni sureb. Ahtrisse jõudnud, pööras vanamees ennast sedavõrd, et vasak käsi jäi hoidma üle turja jooksvat pinguli liini, ja tõmbas siis parema käega tupest pussi. Tähed sirasid nüüd ja ta nägi nende valgel selgesti kuldmakrelli ja 48

50 torkas pussitera kalale pähe ning tõmbas ta ahtri alt välja. Ta pidas jalaga kala paigal ja lõikas kõhu pärakust kuni alumise lõuani kiiresti lõhki. Siis pani pussi ära ja hakkas parema käega kala rappima, urgitses sisikonna välja ja rebis lõpused küljest. Magu oli raske ning libe tema käes ja ta lõikas selle lõhki. Seal sees oli kaks lendkala. Need olid värsked ning kõvad ja ta pani mõlemad kõrvale ja viskas siis sisikonna ning lõpused üle ahtri. Need vajusid helendavat jälge jättes vette. Kuldmakrell oli külm ja paistis tähevalgel pidalitõbiselt hallikasvalge ja vanamees, kelle parem jalg hoidis kala peast, tõmbas selle ühelt küljelt naha maha. Siis pööras kala ümber ja tõmbas teiselt küljelt naha maha ja lõikas mõlemad küljed peast kuni sabani selgroost lahti. Ta lükkas kalaluud üle parda ja kummardus vaatama, kas vees on mõnda keerist. Aga paistis üksnes aeglaselt laskuv helendus. Ta pööras ümber ja keeras mõlemad lendkalad kahte pikka fileelõiku, pistis pussi tuppe tagasi ja ukerdas aeglaselt paadininasse. Selg oli liini raskuse all kühmus ja paremas käes olid tal kalad. Paadininasse jõudnud, laotas ta kaks fileelõiku pingile laiali ja pani lendkalad nende kõrvale. Seejärel sättis ta turja sooniva liini uude kohta ja hoidis seda vitspardale toetuva vasaku käega. Ta kummardus üle serva ja pesi lendkalad vees puhtaks ja katsus käega veekiirust. Käsi, mis oli kala nülginud, helendas fosforselt ja vanamees jälgis kätt uhavat voolu. Vool oli nõrgemaks jäänud, ja kui ta pihku vastu vene planke nühkis, eraldusid helendavad täpid ja triivisid aeglaselt ahtri suunas. «Ta on kas väsinud või puhkab,» ütles vanamees. «Ja minul on paras aeg kuldmakrelli süüa ja vähekese puhata ja natukese magada.» Kogu aeg külmemaks mineva öö tähistaeva all sõi ta poole ühest makrellifileest ja ühe lendkala, kellel ta oli pea otsast ära lõiganud ja sisikonna välja võtnud. 49

51 «Kui suurepärane kala on kuldmakrell praetult süüa,» ütles ta. «Ja kui vilets kala toorest peast. Ma ei lähe enam kunagi ilma soola või sidruniteta merele.» Kui mul oleks arunatukest peas olnud, oleksin võinud kogu päeva paadininasse vett pritsida ja vesi oleks laudade peal ära kuivanud ja mul oleks soola olnud, mõtles ta. Aga teisest küljest sain ma selle kuldmakrelli alles enne päikese loojumist konksu otsa. Siiski oleks tulnud ette mõelda. Aga ma olen iga viimase kui suutäie korralikult läbi närinud ja süda pole pahaks läinud. Idataevasse oli püvi kogunema hakanud ja talle tuntud tähed kadusid üks teise järel. Tuul oli vaibunud ja talle näis, nagu triiviks ta oma venega pilvede suurde kanjonisse. «Kolme-nelja päeva pärast läheb ilm halvaks,» ütles ta. «Aga mitte täna öösel ega homme. Sea oma asjad nüüd nii, vana, et sa saaksid see aeg magada, kus kala püsib rahulik ja vagur.» Ta võttis parema käega tugevasti liinist kinni, lasi enda lõdvaks, nii et keha kogu raskus vajus paadininna, ja lükkas reie parema käe vastu. Seejärel nihutas ta üle turja jooksvat liini pisut madalamale ja surus nööri vasaku käe pihku. Nii kaua kui põlv paremat kätt paigal peab, nii kaua hoiab parem käsi liini, mõtles ta. Kui parem peaks magades nööri lahti laskma, ajab vasak minu üles, kui liin hakkab välja jooksma. Paremal käel on raske. Aga parem on kannatama harjunud. Juba kahekümnest minutist või poolest tunnist magamisest oleks kasu. Ta lamas otseti, kössitõmbunult paadininas, hoides kogu kehaga, kogu oma raskusega liini, ja jäi magama. Ta ei näinud unes lõvisid, vaid hoopis pringleid hiigelsuures, kaheksa või kümne miili pikkuses parves ja neil oli pulmaaeg ja nad hüppasid kõrgele õhku ja sulpsatasid samasse lohku tagasi, mis oli nende üleshüppamisel vette tekkinud. 50

52 Siis nägi ta unes, et ta on külas oma Voodis ja põhjatuul on tõusnud ja tal on kole külm ja pea alla padjaks jäänud parem käsivars on ära surnud. Ja alles pärast seda nägi ta pikka kollast mereranda ja juba hakkas kergelt hämarduma ja tuli esimene lõvi rannale ja siis tulid teised lõvid ja ta istus ankrus seisva laeva ninas, lõug pardalatil, põski paitamas õhtune maatuul, ja vaatas ja ootas, kas lõvisid tuleb veel juurde, ja oli õnnelik. Kuu oli juba tüki aja eest tõusnud, aga vanamees magas edasi ja kala vedas ühtlase kiirusega ja paat sõitis pilvede tunnelisse. Ta ärkas sellest, et parem rusikas jõnksatas talle näkku ja väljajooksev liin põletas pihku. Vasakut kätt ta ei tundnud, aga kuigi ta katsus paremaga nagu suutis liini pidurdada, tormas see paadist välja. Viimaks leidis vasak käsi nööri ja ta surus keharaskuse liinipingele vastu ja nüüd põletas liin tema selga ning vasakut kätt ja vasakule käele langes kogu koormus ja nöör lõhkus hullusti pihku. Ta heitis pilgu varukeradele, mis hargnesid sujuvalt. Ja just sel hetkel hüppas kala, paiskas ookeani kaheks ja prantsatas siis raskelt vette tagasi. Ja hüppas uuesti ja uuesti ja paat kihutas edasi, ehkki liin otse sööstis välja ja vanamees tõstis pinge katkeniispunktini ja tõstis uuesti katkemispunktini ja uuesti ja uuesti. Ta oli otseti paadininas, nägu kuldmakrelli lõikudes, oli vastu ninalaudu veetud ja ei saanud ennast liigutada. Seda me siis kõik aeg ootasime, mõtles ta. Võtkem see nüüd vastu. Nõua talt vastutasu, mõtles ta. Maksku iga liinisülla eest kallist hinda. Ta ei näinud kala hüppeid, ainult kuulis ookeanipinna murdumist ja kala vettekukkumise raskeid plartsatusi. Liin jooksis nii kiiresti, et räsis hullusti tema käsi, aga ta oli seda kogu aeg ette teadnud ja katsus nüüd liini nõnda 51

53 hoida, et see jookseks üle nahakorpade ega libiseks peopessa ega lõikaks sõrmi. Kui poiss siin oleks, võiks ta kerad märjaks teha, mõtles vanamees. Jah. Kui poiss siin oleks. Kui poiss siin oleks. Liin jooksis välja ja välja ja välja. Aga aeglasemalt nüüd kui algul ja ta nõudis kalalt iga võidetud tolli eest tööd. Siis sai ta juba pead kergitada, ja kui ta pea üles tõstis, oli põsk kalafilee lögaga koos. Siis oli ta juba põlvili ja siis ajas enda pikkamisi jalule. Ta loovutas endiselt liini, kuid ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Ta ukerdas nii palju tagasi, et ulatas jalaga kobama varukerasid, mida ta ei näinud. Liini jätkus veel küllalt ja kalale oli võidetud liini vedamine läbi takistava vee lisakoormaks. Jah, mõtles ta. Ja nüüd on ta juba üle tosina korra hüpanud ja põied selgroo kõrval õhku täis tõmmanud ega saa enam sügavale surema minna, kust ma teda üles tuua ei suuda. Varsti hakkab ta tiirutama ja siis pean ma temaga tööd tegema. Huvitav, mis asi teda nõnda äkki hüppama pani? Kas viis nälg ta meeleheitele või ehmatas teda öösel miski? Võib-olla tuli lihtsalt hirm peale. Aga ta oli säärane rahulik, tugev kala ja paistis olevat julge ning enesekindel. Imelik küll. «Sa, vana, ole parem ise julge ning enesekindel,» ütles ta. «Sa hoiad teda jälle, kuigi liini ei saa veel tagasi. Aga varsti peab ta hakkama tiirutama.» Vanamees hoidis nüüd kalk vasaku käe ning turjaga ja kummardus ja võttis parema peoga vett, et kuldmakrelli liha löga näolt maha pesta. Ta kartis, et tal võib süda pahaks minna ja ta hakkab oksendama ja kaotab jõudu. Kui nägu oli puhas, uhas ta paremat kätt paadiserva taga vees ja jättiski käe soolasesse vette liguma. Ta jälgis päikesetõusueelset hahetust. Nüüd on tal suund peaaegu täpselt itta, mõtles vanamees. See tähendab, et ta on 52

54 väsinud ja liigub koos hoovusega. Varsti peab ta hakkama tiirutama. Siis algab meie tõsine töö. Kui ta leidis, et parem käsi on juba küllalt kaua ligunud, võttis ta selle veest välja ja uuris kämmalt. «Polegi nii väga halb,» ütles ta. «Ja valu ei tähenda mehele midagi.» Ta võttis liinist ettevaatlikult kinni, nii et see ei riivanud ühtegi värsket haava, ja nihutas keharaskust sedavõrd, et vasak käsi ulatus paadi teisest servast üle merevette. «Üks õnnetusehunnik sa oled, aga oma asjaga tulid siiski enam-vähem toime,» ütles vanamees vasakule käele. «Kuigi oli üks pikk silmapilk, kus ma sind üles ei leidnud.» Miks ma ei sündinud kahe korraliku käega? mõtles ta. Vahest on viga minus, et ma pole vasakut vajalikul määral treeninud. Aga Jumal teab, et talle on õppimiseks küllalt võimalusi antud. Öösel tuli oma asjaga igatahes enam-vähem toime, ja krampi on kah ainult üks kord läinud. Kui ta uuesti krampi läheb, siis lõigaku liin ta otsast ära. Kui ta seda mõtles, teadis ta, et tal pole peas kõik päris korras, ja ta otsustas makrelliliha süüa. Aga ma ei saa, vaidles ta iseendale vastu. Parem olgu peas väike segadus, kui et ma öökima hakkan ja jõudu kaotan. Ma tean juba ette, et see liha, kus mu nägu on sees käinud, ei jää mulle kõhtu pidama. Aga ära ma liha enne ei viska, kui see on pahaks läinud. Pealegi on praegu juba liiga hilja toidust jõudu saada. Rumal oled, vaidles ta endale vastu. Söö teine lendkala. Kala oli roogitud ning ootas sealsamas ja ta võttis selle vasaku käega ja hakkas seda sööma, näris luud hoolikalt läbi, sõi ära kõik, mis kõlbas, sabarootsuni välja. Lendkala on peaaegu igast teisest kalast toitvam, mõtles ta. Või annab mulle vähemalt seda jõudu, mis ma vajan. Nüüd olen ma teinud kõik, mis on minu võimuses, 53

55 mõtles ta Las ta hakkab tiirutama ja eks katsume siis kahekesi rammu. Päike tõusis vanamehe merel olles juba kolmandat korda, kui kala oma esimest tiiru alustas. Liini kallakust ei näinud ta veel, et kala teeb tiiru. Selleks oli liiga vara. Vanamees tundis lihtsalt pinge kerget lõdvenemist ja hakkas parema käega liini tasakesi sikutama. Nöör tõmbus nagu alati pingule, aga just siis, kui oli saavutatud punkt, kus nöör ähvardas katkeda, hakkas liin sisse tulema. Vanamees libistas liini üle turja ja pea maha ja hakkas seda sujuvalt ning tasa paati tõmbama. Ta taris vaheldumisi parema ja vasaku käega, pani keha tõmmete taktis kiikuma ja kasutas maksimaalselt ära jalgu ning keharaskust. Iga kiikuv tõmme hööritas tema vanu jalgu ning õlgu. «Laia ringi teeb,» ütles ta. «Aga ikkagi ringi.» Siis ei tulnud liini enam tagasi ja vanamees pidas seda nii kaua kinni, kuni nägi tõusva päikese kiirtes nöörilt kargamas veepiisku. Siis hakkas liin välja jooksma ja vanamees vajus põlvili ja lasi vastumeelselt nööril tumedasse vette kaduda. «Praegu teeb oma ringi tagumist kaart,» ütles ta. Ma pean kõigest jõust hoidma, mõtles ta. Pinge lühendab iga järgmist tiiru. Ja vahest ehk tunni aja pärast näen teda. Praegu tuleb talle näidata, mis mees ma olen, ja siis tuleb ta tappa. Aga ka kaks tundi hiljem, kui vanamees oli higist märg ja väsimusest rammetu, jätkas kala aeglast tiirutamist. Ainult et tiirud olid nüüd palju lühemad ja vanamees nägi liini kaldest, et kala oli ujudes kogu aeg tõusnud. Terve tunni juba oli vanamees silme ees musti täppe näinud ja soolane higi valgus talle silmadesse ja kõrvetas seda haava, mis oli tal otsaees silma kohal. Ta ei kartnud musti täppe. Selle pingutuse puhul, millega tal tuli liini tõmmata, olid need normaalsed. Aga kaks korda oli ta 54

56 pööritust tundnud ja minestama kippunud ja see tegi talle muret. «Ma ei saa ometi kokku variseda ja säärase kala juures surra,» ütles ta. «Nüüd, kus ta on mulle nii ilusti kätte tulemas, Jumal, aita mind vastu pidada. Ma loen sada Meie Isat ja sada Ave Mariat. Ainult et ma ei saa neid praegu lugeda.» Arvesta, et need on mul loetud, mõtles ta. Ma loen hiljem. Just sel hetkel hakkas liin, mida ta mõlema käega hoidis, jõnksuma Otsekui oleks seda mingisuguse raske asjaga teravalt ja järsult taotud. Kala raiub piigiga lipsutraati, mõtles vanamees. Seda oli ette arvata. See käib asja juurde. Aga see võib ta uuesti hüppama panna ja minule meeldiks küll palju rohkem, kui ta tiirutamist jätkaks. Esimesed hüpped olid talle õhu neelamiseks tarvilikud. Aga nüüd teeb iga hüpe konksu haava ainult laiemaks ja ta võib konksu suust välja heita. «Ära hüppa, kala,» ütles ta. «Ära enam hüppa.» Kala tagus veel mitu korda lipsutraati ja iga kord, kui kala peaga rabas, loovutas vanamees jupi liini. Ma pean hoidma, et valu ei läheks tal suuremaks, mõtles Vanamees. Minu valu ei loe. Ma suudan oma valu talitseda. Aga teda võib valu hulluks ajada. Mõne aja pärast jättis kala traadi peksmise järele ja hakkas jälle aeglaselt tiirutama. Vanamees sai nüüd kogu aeg liini tagasi. Aga uuesti kippus talle minestus peale. Ta tõstis vasaku käega merest vett ja paiskas seda vastu nägu. Siis võttis veel vett ja hõõrus kukalt. «Mul ei ole krampe,» ütles ta «Ta tuleb varsti pinnale ja mina pean vastu. Sa pead vastu pidama. See on nii ilmselge, et sellest me ei räägi.» Ta toetas põlved paadininna ja lükkas liini väheks ajaks jälle seljale. Ma puhkan selle aja, mis ta oma ringi 55

57 välimist kaart teeb, ja kui ta paadi poole tulema hakkab, tõusen püsti ja teen temaga jälle tööd, otsustas ta. Kiusatus oli suur jääda paadininasse puhkama ja lasta kalal teha üks ring ilma liini tagasi nõudmata. Aga kui pinge näitas, et kala on pööranud ja ujub paadile vastu, ajas vanamees enda jalule ja sangutas keha hööritades kogu saadaoleva liini paati. Nii otsas pole ma oma elus kunagi varem olnud, mõtles ta, ja nüüd tõuseb veel passaat. Aga tuul aitab mind teda koju vüa. Passaati läheb mul pärast hädasti vaja. «Kui ta välimist kaart võtma hakkab, puhkan jälle,» ütles ta. «Ma tunnen ennast palju paremini. Veel kakskolm tiiru ja ta ongi mul käes.» Õlgkaabu kuklas, vajus ta paadininasse põlvili, kui kala uut tiiru alustas ja liini välja tõmbama hakkas. Nüüd on sinu kord tööd teha, kala, mõtles ta. Ma võtan su jälle ette, kui tagasi tuled. Laine oli tublisti tõusnud. Aga see tuul oli hea ilma tuul ja passaadi abita ei oleks ta koju tagasi jõudnud. «Ma tüürin edelasse,» ütles ta. «Siin merel ei eksi keegi ja pealegi on meie saar pikk.» Alles kolmandal pöördel nägi vanamees kala. Ta nägi teda algul tumeda varjuna, kellel kulus paadi alt läbi ujumiseks nii palju aega, et vanamees ei suutnud tema pikkust uskuda «Ei,» ütles ta. «Nõnda suur ei saa kala olla.» Aga ta oli just nõnda suur ja selle ringi lõpul tuli ta paadist ainult kolmekümne jardi kaugusel pinnale ja mees nägi vee kohal tema saba. Saba oli suure vikati terast pikem ja paistis tumesinise vee kohal hele-helesinine. See oli tahapoole kaldu, ja et kala ujus päris pinna all, nägi vanamees tema hiigelkeha ja teda vööditavaid tumelillasid triipe. Seljauimed olid maas, hiigelsuured rinnauimed aga laiali. Sellel ringil nägi vanamees kala silma ja kahte halli imikala, kes ujusid tema ümber. Mõnikord kinnituvad 56

58 imikalad suure kala külge. Mõnikord sööstavad minema. Mõnikord ujuvad rahulikult suure kala varjus. Mõlemad olid üle kolme jala pikad ja vibutasid kiiresti ujudes kogu keha nagu angerjas. Vanamees leemendas higist, aga põhjuseks ei olnud päike. Iga kord kui kala oma rahulikult vaikselt ringilt tagasi tuli, sai vanamees liini lisaks ja ta oli kindel, et veel kaks ringi ja ongi aeg harpuun sisse lüüa. Aga ma pean ta paadi ligi, ligi, ligi saama, mõtles vanamees. Pead tabada oleks viga. Harpuun tuleb lüüa südamesse. «Ole rahulik ja tugev, vana,» ütles ta. Järgmisel tiirul oli kala selg veest väljas, aga kala ise jäi paadist liiga kaugele. Järgmisel tiirul jäi kala ikka veel liiga kaugele, aga ta oli veest rohkem väljas ja vanamees oli kindel, et kui ta veel mõned süllad liini tagasi saab, tuleb kala paadi kõrvale. Harpuun oli juba tükk aega varem valmis pandud ja selle peenikene tross ootas soritult ümmarguses korvis ja trossi ots oli ninapollari külge kinnitatud. Kala tuli ringilt tagasi, rahulik ja kaunis, ja ainult tema suur saba liikus aeglaselt. Vanamees sikutas kõigest jõust liini, et kala ligemale saada. Kala kaldus korraks pisut külitsi Siis ajas enda uuesti loodi ja alustas uut ringi. «Ma liigutasin teda,» ütles vanamees. «Ma sain ta tasakaalust välja.» Jälle kippus minestus peale, aga vanamees hoidis liini, mille otsas oli suur kala, nii trammis, kui ta jaksas. Ma liigutasin teda, mõtles ta. Võib-olla seekord saan ta parda äärde. Tõmmake, käed, mõtles ta. Pidage vastu, jalad. Ära mind alt vea, pea. Ära mind alt vea. Sa oled alati tubli olnud. Seekord tõmban ta parda äärde. Aga kuigi ta kogu oma jõu kokku võttis, juba siis sikutama hakkas, kui kala ei olnud veel paadi kohale jõudnud, ja tõmbas kõigest väest, vajus kala üksnes kor- 57

59 raks kreeni ja ajas siis enda jälle õigeks ja ujus minema. «Kala,» ütles vanamees. «Kala, sul tuleb nagunii surra. Miks sa pead siis ka minu tapma?» Sedasi ei saavuta me midagi, mõtles ta. Suu oli rääkimiseks liiga kuiv, aga ta ei ulatunud praegu veepudelini. Ma pean ta seekord parda äärde saama, mõtles ta. Minust pole järgmistel ringidel enam asja. Jah, on küll, ütles ta endale. Sinust on igavesti asja. Järgmisel pöördel sai ta kala juba peaaegu kätte. Aga jälle ajas see enda püsti ja ujus aeglaselt minema. Sa tapad mu, kala, mõtles vanamees. Ja selleks on sul õigus. Mitte kunagi varem ei ole ma näinud vägevamat ega ilusamat ega rahulikumat ega suursugusemat kala kui sina, mu vend. Olgu peale, tule ja tapa mind. Mul ükskõik, kes kelle tapab. Nüüd lähed sa peast segi, mõtles ta. Sa pead oma pea selge hoidma. Hoia pea selge ja talu oma kannatusi nagu mees. Või nagu kala, mõtles ta. «Pea, mine selgeks,» ütles ta nii vaikse häälega, et seda ise vaevalt kuulis. «Mine selgeks.» Järgmisel kahel pöördel kordus sama lugu. Ma ei mõista, mõtles vanamees. Viimastel kordadel oli ta tundnud ennast ära kadumas. Ma ei mõista mitte kui midagi. Aga ma katsun veel üks kord. Ta katsus veel üks kord, ja kui ta kala külitsi kiskus, tundis ennast ära kadumas. Kala ajas enda õigeks ja ujus jälle oma suurt saba õhus vibutades aeglaselt minema. Ma katsun uuesti, lubas vanamees, kuigi tema käed olid süldist ja ta nägi korralikult veel ainult vilksamisi Ta katsus uuesti ja kõik oli sama. Nõnda siis, mõtles ta ja tundis ennast ära kadumas juba enne alustamist. Ma proovin veel kord. Ta võttis kokku kogu oma valu ja oma viimsed jõuraasud ja oma ammu kadunud uhkuse ja pani need kala agooniale vastu ja kala tuli tema kõrvale ja ujus tasa 58

60 tema kõrval, nokk vene keret peaaegu riivamas, ja hakkas siis paadist mööduma, pikk, sügav, lai ja lõputu oma hõbedases ning vööditatud lillakas liikumises läbi vee. Vanamees lasi liini paati kukkuda, astus nöörile jalaga peale ja tõstis harpuuni nii kõrgele, kui jaksas, ja lõi kogu selle jõuga, mis tal veel alles oli ja mis ta oli nüüdsama endast kokku kogunud, harpuuni kala külje sisse täpselt selle suure rinnauime taha, mis tõusis mehe rinna kõrgusele õhku. Ta tundis, kuidas raud lihasse tungis, ja kummardus ja surus harpuuni veel sügavamale, vajus sellele kogu oma raskusega peale. Ja siis ärkas kala, kelle surm oli pärinud, veel kord ellu ja tõusis kogu oma vägevas pikkuses ja laiuses, kogu oma jõudu ja Uu näidates veest välja. Hetke paistis ta jäävat vanamehe ja vene kohale õhku rippuma. Siis aga prantsatas vett üles paisates merre tagasi ja vanamees ja kogu vene said märjaks. Vanamees tundis minestust ja iiveldust ja ei näinud enam korralikult. Aga ta harutas harpuunitrossi ja lasi sellel oma marraskil käte vahelt aeglaselt välja joosta, ja kui ta jälle nägi, nägi ta kala, kes oli vees selili, hõbedane kõht püsti Harpuunivars ulatus kala turja kõrvalt nurgeti välja ja kala südameveri värvis mere punaseks. Alguses oli see tume nagu kokkusurutud kalaparv sinavas, miilisügavuses vees. Siis hakkas pilvena laiali laotuma. Lainetes hulpiv kala oli hõbedane ja rahulik. Vanamees pingutas silmi, et näha kõike seda, mis tema silme ees vilkus. Siis keeras harpuuniliini kaks korda ümber ninapollari ja toetas pea kätele. «Hoia mu pea selge,» ütles ta paadinina kohal kummargil olles. «Ma olen väsinud vana mees. Ma olen tapnud kala, kes on minu vend, ja nüüd ma pean tegema orjatööd.» Nüüd ma pean köie ja silmused ette valmistama, et teda parda külge siduda, mõtles ta. Isegi kui meid kaks 59

61 meest oleks ja me paati uputaksime, et teda peale saada, ja siis vee välja kühveldaksime, ei mahuks ta siia venesse eluilmas ära. Ma pean kõik ette valmistama, siis kala parda äärde tõmbama ja korralikult kinni siduma ja masti püsti ajama ja purjed kojusõiduks heiskama. Ta hakkas kala sikutama, et teda parda äärde vedada, kus ta saaks kala lõpustest ning suust liini läbi tõmmata ja pea paadinina külge siduda. Ma tahan teda näha, mõtles ta, ja puudutada ja katsuda. Ta on minu saatus ja õnn, mõtles vanamees. Aga mitte seepärast ei taha ma teda katsuda. Tema südant olen ma juba katsunud, mõtles vanamees. Kui ma harpuuni teist korda sisse vajutasin. Too ta parda äärde ja seo pea kinni ja tõmba üks silmus ümber saba ja teine ümber keskkoha ja kinnita ta nööriga paadi külge. «Tööle, vana,» ütles ta. Ta võttis väga väikese lonksu vett. «Võitlus on võideldud ja ränga orjatöö aeg käes.» Ta heitis pilgu taevasse ja siis oma kalale. Ta uuris tähelepanelikult päikest. Päike on keskpäevas või natukese üle, mõtles ta. Ja passaat tõuseb. Liinide pärast ei pruugi praegu muretseda. Küll me poisiga neid kodus pleisime. «Tule, kala, tule,» ütles vanamees. Aga kala ei tulnud. Kala huljus mõnusasti meres ja vanamehel ei jäänud muud üle kui vene tema juurde tõmmata. Kui ta kala kõrvale jõudis, nii et selle pea jäi paadininaga kohakuti, oli vanamehel ikka veel raske uskuda, et kala on nii suur. Aga ta päästis harpuuniköie pollari küljest lahti, tõmbas selle kala lõpustest läbi ja lõugade vahelt välja, keeras korra ümber piigi, tõmbas siis teisest lõpusest läbi, keeras teist korda ümber piigi, sidus topeltköie sõlme ja kinnitas ninasse pollari külge. Siis lõikas köie läbi ja läks ahtrisse saba silmustama. Kala, kes oli elusast peast tumelilla ning hõbedane olnud, oli nüüd üleni hõbedaseks muutunud ja vöödid olid saba värvi helelillaks kahvatanud. Vöödid olid mehe laiali 60

62 aetud kämblast laiemad ja kala silm näis niisama irdne nagu peeglid periskoobis või pühakupilt rongkäigus. «Ainult sel viisil sai teda tappa,» ütles vanamees. Pärast veelonksu tundis ta end paremini ja ta teadis, et ta ei kao enam kuhugi, ja tema pea oli selge. Praeguses olekus kaalub kala üle poolteise tuhande naela, mõtles vanamees. Võib-olla palju rohkem. Roogitult jääb kaks kolmandikku järele, ja kui naelast saab kolmkümmend senti, mis see siis kokku teeb? «Mul on rehkendamiseks pliiatsit tarvis,» ütles ta. «Pea pole nõnda klaar. Aga ma usun, et suur DiMaggio võib täna minu üle uhke olla. Mul pole luukannust. Aga käed ja selg valutavad hullumoodi.» Ei tea, mis asi see luukannus ikkagi on, mõtles ta. Võib-olla on see meil kõigil, ilma et ise teaksime. Ta kinnitas kala vene nina ja ahtri ja keskmise pingi külge. Kala oli nii suur, et jäi mulje, nagu oleks vanamees oma paadi külge sidunud teise, hoopis suurema paadi. Ta lõikas jupi liini ja sidus kala alumise lõua, et lahtivajuv suu ei segaks purjetamist, noka külge. Siis ajas masti püsti ja heiskas paigatud purje poom oli taglastatud, kahvliks kasutas ta keppi ja paat hakkas liikuma ja vanamees, kes ahtris lösutas, purjetas edelasse. Ta ei vajanud edela määramiseks kompassi. Tal oli vaja tunda üksnes passaadi suunda ja purje tõmmet. Ma pean landi väikese liiniga välja panema ja katsuma midagi hamba alla ning keelekasteks kätte saada. Aga ta ei leidnud lanti ja sardiinid olid halvaks läinud. Seepärast õngitses ta kongitsaga merest kollast mariadru, millest nad parajasti möödusid, ja raputas sellest paadi- põhja väikesi garneele. Neid sai üle tosina ja nad hüppasid ning kargasid nagu liivakirbud. Vanamees näpistas pöidla ning esimese sõrmega garneelidel pea otsast ja sõi neid tervelt, närides läbi nii kooriku kui ka saba. 61

63 Garneelid olid tillukesed, aga ta teadis, et nad on toitvad, ja nad maitsesid hästi. Vanamehel oli pudelis veel kaks lonksu vett ja garneelide söömise järel võttis ta sellest veerandi. Takistusele vaatamata purjetas vene hästi ja vanamees pidas kurssi roolipinni kaenla all hoides. Ta nägi kala ja tal tarvitses heita üksainus pilk kätele, tunda oma selga ahtri vastas, et teada: kõik on toimunud ilmsi, mitte unes. Üksvahe lõpu eel oli ta ennast nii halvasti tundnud, et oli kõike seda unenäoks peljanud. Ja kui kala oli merest välja karanud ja enne vette tagasi plartsatamist tema ees taevas liikumatult rippunud, oli ta tundnud, et sündinud on midagi väga imelikku, mis ei saa olla tõsi. Pealegi ei olnud ta siis enam hästi näinud, ehkki nüüd oli silmadega kõik jälle korras. Ta teadis nüüd, et kala on tõepoolest olemas ja käed ning selg ei valuta unes. Käed saavad varsti terveks, mõtles ta. Ma lasin nad puhtaks joosta ja soolane vesi parandab neid hästi. Golfi hoovuse tume vesi on kõige parem arstirohi maailmas. Praegu on mul tarvis ühte: ma pean pea selge hoidma. Käed on oma töö teinud ja me purjetame hästi. Me purjetame nagu kaks venda, temal suu kinni ja longus saba püsti. Siis läks tal pea väheke segi ja ta mõtles: Kes nüüd keda randa viib kas tema mind või mina teda? Kui ta mul taga sleppis oleks, oleks asi klaar. Või kui kala paadis oleks, kogu väärikus kadunud, ka siis oleks asi klaar. Aga nad purjetasid kahekesi kõrvuti ja vanamees mõtles: Kui see talle meeldib, las viib siis tema mind randa. Mina sain ainult oma krutskite abil temast jagu ja temal polnud midagi halba minu vastu plaanis. Nad purjetasid hästi ja vanamees leotas soolases vees käsi ja püüdis pead selge hoida. Rünkpilved olid kõrged ja nende kohal taevas oli hulgaliselt kiudpilvi ja vanamees teadis, et tuult jätkub kogu ööks. Iga natukese aja tagant heitis vanamees pilgu kalale, et kindel olla: kõik 62

64 on tõsi. Kulus terve tund, enne kui esimene hai teda ründas. Hai ei sattunud siia juhuslikult. Ta oli vetesügavustest üles tulnud, sest tume verepilv oli miilisügavuses meres alla vajunud ja laiali valgunud. Hai oli nii kiiresti ja ilma igasuguse ettevaatuseta üles tulnud, et lõhkus sinetava veepinna ja oli äkitselt päikeselõõsas. Siis langes ta merre tagasi ja leidis uuesti lõhna ja võttis ujudes sellesama kursi, mida olid läinud paat ja kala. Mitmel korral kaotas ta lõhna. Aga ta leidis selle või lihtsalt selle jälje jälle üles ja pidas kindlalt ning kiiresti ujudes kurssi. Ta oli väga suur makohai, loodud ujuma niisama kiiresti kui maailmamere kõige kiiremad kalad, ja kõik tema juures oli lõugu arvestamata Uus. Tema selg oli sinine nagu mõõkkalal ja kõht oli hõbedane ja nahk oli sile ning kaunis. Ta meenutas kehakujult mõõkkala, kui mitte arvestada tohutuid lõugu, mis olid nüüd, kus ta kiiresti pinna lähedal ujus, kõrge seljauim lõikamas ainsagi väreluseta vett, kõvasti kokku surutud. Suletud lõugade topelthuulte taga hoidsid kõik tema kaheksa rida hambaid sissepoole kaldu. Need ei olnud tavalised püramiidikujulised hambad nagu enamikul haidel. Need meenutasid kulliküüntena krõnksu kiskunud inimsõrmi. Ja olidki peaaegu vanamehe sõrmede pikkused, ainult et lõikeservad mõlemal küljel olid teravad kui habemenuga. See kala oli loodud kõiki neid meres elavaid kalu sööma, kes olid nii kiired ja tugevad ja hästi kaitstud, et neil polnud teisi vaenlasi. Hai haistis värskemat lõhna ja lisas kiirust ja tema sinine seljauim lõikas vett. Kui vanamees teda tulemas nägi, teadis ta, et see on hai, kes mitte midagi ei karda ja teeb just seda, mis tahab. Hai lähenemist jälgides seadis ta harpuuni valmis ja kinnitas köieotsa. Köis oli lühike, sest puudus see pikk jupp, mille ta oli kala sidumiseks otsast lõiganud. Vanamehe pea oli nüüd selge ning värske ja vanamees 63

65 ise oli täis otsustavust, aga lootust oli tal väga vähe. Liiga hästi läks, et nõnda kesta saaks, mõtles ta. Lähenevat haid jälgides heitis ta pilgu suurele kalale. Kõik võikski parem unenägu olla, mõtles ta. Ma ei saa teda ründamast takistada, aga võib-olla saan ma tema vagaseks teha. Dentuso *, mõtles ta. õnnetust sinu emale. Hai lähenes kiiresti ahtri poolt, ja kui ta kala ründas, nägi vanamees tema pärani suud ja kummalisi silmi, nägi tema hambaid, mis raiudes, naksudes tungisid saba kohalt lihasse. Hai pea oli veest väljas ja ka selg kerkis veest välja ja vanamees kuulis kärisemas suure kala nahka ning liha, kui ta harpuuni hai pähe rammis, täpselt sinna kohta virutas, kus silmadevaheline joon ja nina otsast tulev sirgjoon lõikusid. Neid jooni tegelikult ei olnud. Olid ainult teravnev massiivne sinine pea ja suured silmad ja naksuvad lõuad, mis peale trügisid, kõike õgisid. Aga nende kujutletavate joonte ristumiskohas asus aju ja vanamees tabas seda Ta tabas aju ja surus kogu jõust oma marraskil veriste kätega hea harpuuni haile pähe. Ta tabas ilma lootuseta, kuid täis otsustavust ning õelat põlgust. Hai keeras enese ringi ja vanamees nägi tema silma, mis ei olnud elava kala silm, ja siis keeras hai enese teist korda ringi, mässides keha ümber kahekordse köiekeeru. Vanamees teadis, et hai on surnud, aga hai ei leppinud veel sellega. Ja tuiskas selili, saba laksumas ning lõuad naksumas, nagu kiirpaat üle vee. Saba peksis vee valgesse vahtu ja kolm neljandikku keha kerkis mere kohale, kui köis pingule tõmbus, väreles ja siis katkes. Hai lamas mõnda aega vaikselt veepinnal ja vanamees vahtis teda. Siis hakkas hai aeglaselt vajuma. «Oma nelikümmend naela viis ära,» ütles vanamees valjusti Ja minu harpuuni ja kogu köie, mõtles ta, ja nüüd jookseb kala jälle verd ja varsti on kohal teised. * dentuso sõna-sõnalt: hambuline (hisp. k.). 64

66 Nüüd, kus kala küljest oli tükk ära rebitud, ei tahtnud ta enam oma kala vaadata. Vanamehel oli tunne, nagu oleks tema seljast liha rebitud. Aga ma tapsin hai, kes minu kala kallale tungis, mõtles ta. Ja teist nii suurt dentuso't ei ole ma varem näinud. Ja Jumed teab, et ma olen oma elus suuri haisid näinud. Liiga hästi läks, et nõnda kesta saaks, mõtles ta. Parem, kui kõik oleks unenägu olnud ja ma ei oleks seda kala haakinud ja magaksin kodus oma voodis ajalehtede peal. «Aga inimene ei ole alistumiseks loodud,» ütles ta. «Inimest saab hävitada, aga mitte alistuma sundida.» Sellegipoolest on mul kahju, et selle kala tapsin. Nüüd läheb asi halvaks ja mul ei ole isegi harpuuni. Dentuso on julm ja võimekas ja tugev ja tark. Aga mina olin temast targem. Vahest ehk mitte, mõtles ta. Vahest olin ma ainult paremini relvastatud. «Ära mõtle, vana,» ütles ta valjusti «Purjeta sellel kursil ja võta vastu, mis tuleb.» Aga ma pean mõtlema, mõtles ta. Sest muud pole mul enam jäänud. Mõtlemine ja pesapall. Ei tea, mida suur DiMaggio oleks sellest ajude tabamisest arvanud? Ehkki see polnud küll midagi erilist, mõtles ta. Iga mees saab sellega hakkama. Aga mis sa arvad, kas minu katkisi käsi saab pidada samasuguseks segavaks takistuseks, nagu on luukannus? Ma ei tea. Mul pole kannaga kunagi häda olnud, välja arvatud too kord, kui ma ujumas käies astelrai peale astusin ja see mind nõelas ja jala alumise poole ära halvas ja väljakannatamatut valu tegi. «Mõtle millegi rõõmsama peale, vana,» ütles ta «Iga minutiga jõuad kodule lähemale. Ja purjetada on sellevõrra kergem, et kaalud nüüd nelikümmend naela vähem» Ta teadis väga hästi, mis teda siis ees ootab, kui ta rohkem hoovuse keskele jõuab. Aga teha polnud nüüd 65

67 enam midagi. «Jah on,» ütles ta valjusti. «Ma võin oma pussi aeru otsa siduda.» Ja seda ta tegigi, pinn kaenla all, soot jala all. «Nüüd,» ütles ta. «Ma olen endiselt vana mees. Aga ma ei ole enam ilma relvata.» Tuul oli värske ja paat liikus jõudsalt edasi. Vanamees vaatas nüüd ainult kala esimest otsa ja väike lootus tuli tagasi. Rumal on mitte loota, mõtles ta. Pealegi usun ma, et lootust kaotada on patt. Ära mõtle patu peale, manitses ta ennast. Patutagi on muresid küllalt. Ka pole mul sellest asjast õiget arusaamist. Mul ei ole õiget arusaamist ja ma pole kindel, et ma sellesse üldse usun. Vahest ehk oli kala tapminegi patt. Ja küllap oligi, ehkki ma tapsin ta, et hinges püsida ja paljusid inimesi toita. Aga siis on ju kõik patt. Ära mõtle patu peale. Sa oled hiljaks jäänud ja pealegi on olemas inimesi, kellele mõtlemise eest palka makstakse. Las nemad mõtlevad, mis see patt on. Sina oled kaluriks sündinud, nagu kala on kalaks sündinud. San Pedro * oli kalur ja kalur oli ka suure DiMaggio isa. Aga ta armastas igasugu asjade üle, millega ta kokku puutus, mõtteid mõlgutada, ja kuna tal polnud ei lehte lugeda ega raadiot kuulata, mõtles ta palju ja mõtles edasi ka patu üle. Sa ei tapnud seda kala ainuüksi hinges püsimiseks ja inimestele toidu müümiseks, mõtles ta. Sa tapsid ta uhkusest ja seetõttu, et sa oled kalur. Sa armastasid teda, kui ta elus oli, ja sa armastasid teda ka surnust peast. Kui sa teda armastad, siis ei ole tema tapmine patt. Või on veel suurem patt? «Sa mõtled liiga palju, vana,» ütles ta valjusti. * San Pedro mõeldud Jeesuse jüngrit ja hilisemat apostlit Peetrust. 66

68 Aga dentuso tapmisest tundsid sa mõnu, mõtles vanamees. Tema toiduks on elav kala, keda ka sina oma toiduks püüad. Mako ei ole raipesööja ega õgard, nagu on mõned haid. Ta on ilus ja üllas ega karda mitte kedagi «Ma tapsin ta enesekaitseks,» ütles vanamees valjusti. «Ja tapsin hästi.» Pealegi, mõtles ta, tapab iga asi iga teist asja mingil viisil. Kalapüüdmine tapab mind ja hoiab mind samuti hinges. Poiss hoiab mul hinge sees, mõtles ta. Ära ennast liiga palju kah peta. Ta kummardus üle paadiserva ja rebis sealt, kus hai oli kala lõhkumas käinud, tüki liha. Ta mälus seda ja leidis, et liha on kvaliteetne ning hea maitsega. Kõva ja mahlane nagu loomaliha, kuid mitte punane ja üldsegi mitte sitke ja vanamees teadis, et turul makstakse selle eest kõige kõrgemat hinda. Aga verelõhna jõudmist vette ei olnud võimalik mitte mingi nõksuga takistada ja vanamees teadis, et asi läheb varsti väga halvaks. Tuul püsis. Tuul oli veelgi enam kirdesse pööranud, mis tähendas, et õhtuks tuul ei vaibu. Vanamees vaatas ringi, kuid ei näinud ühtegi purje ega ühtegi laeva ega laevasuitsu. Ainult lendkalad vupsasid paadinina ees õhku ja liuglesid kahte külge laiali ja siin-seal hakkas silma mariadru kollaseid laike. Ta ei näinud ainustki lindu. Ta oli kaks tundi purjetanud, ahtris puhanud ja aegajalt marliiniliha tükke närinud, oli puhata ning jõudu koguda katsunud, kui silmapiirile ilmus esimene kahest haist. «Ay,» üles ta valjusti. Seda lühikest sõna pole võimalik tõlkida ja ega see muud tähendagi peale häälitsuse, mida inimene siis tahtmatult teeb, kui ta tunneb, et läbi tema käte lüüakse nael puusse. «Galano'd,» ütles ta valjusti. Ta oli esimese uime taga näinud tulemas teist ja oli pruunist kolmnurksest uimest ning saba pendeldamisest ära tundnud need haid, kellel 67

69 on kühvlikujuline lai nina. Nad olid lõhna peale sattunud ja see erutas neid nõnda, et oma suures näljasõgeduses ning elevuses kaotasid nad pidevalt lõhnajälje ja leidsid siis jälle üles. Ja tulid kogu aeg aina lähemale. Vanamees kinnitas soodi ja stoperdas pinni. Siis võttis paadist aeru, mille otsa oli puss seotud. Käed hakkasid valu pärast vastu ja ta tõstis aeru hästi ettevaatlikult üles ja hoidis seda kergelt käes ja liigutas sõrmi, et pingest vabaneda. Siis aga võttis mõlema käega aerust kõvasti kinni, et esimene valusööst ja võpatus ära käiksid, ja vahtis lähenevaid haisid. Ta nägi nüüd nende laiu, lamedaid, kühvlit meenutavaid päid ja nende laiu rinnauimi, mis olid otstest valged. Need haid väärisid põlgust, nad haisesid halvasti, sõid raipeid ja tapsid elavaid, ja kui nad näljas olid, ründasid aerulaba või paadirooli. Need haid hammustasid veepinnal magavalt kilpkonnalt jala ning loiva ära ja tungisid näljastena vees inimesele kallale, isegi nendele inimestele, kellel ei olnud ei kala vere ega kala lima lõhna küljes. «Ay,» ütles vanamees. «Galano'd. Tulge, galano'd.» Ja nad tulid. Aga nad ei tulnud, nagu oli tulnud mako. Üks pööras ja kadus vene alla ja vanamees tundis paadi rappumist, kui hai kala rebis ja sikutas. Teine vahtis vanameest oma kollaste pilusilmadega ja sööstis siis peale, kaarjad lõuad pärani, ja tungis kalale sealt tagantpoolt kallale, kus teda oli juba räsitud. Pruuni kukla ja selja vahel oli selgesti näha see koht, kus peaaju ühines seljaajuga, ja vanamees vajutas aeru otsa seotud pussi sinna lõikumispunkti, tõmbas tera välja ja pussitas hai mõlemat kollast kassisilma. Hai lasi kalast lahti ja libises surres suhu kahmatud liha kugistades vetesügavusse. Vene rappus ikka veel sellest hävitustööst, mida teine hai tegi kala kallal, ja vanamees päästis soodiotsa lahti, et vene pealveepardale kalduks ja hai paadi alt välja tooks. Kui ta haid nägi, kummardus ta üle serva ja viru- 68

70 tas pussiga. Ta tabas pehmet külge, kus tera prinki nahka üksnes kriimustas. Löök tegi valu nii vanamehe kätele kui ka õlale. Aga hai sööstis üles, ja nii kui nina veest välja ilmus ja kalast kinni rabas, tabas vanamees hai lameda pea keskpunkti. Vanamees tõmbas tera välja ja virutas pussiga teist korda sellessesamasse kohta. Aga hai rippus oma kookhammastega kala küljes edasi ja vanamees pussitas tema vasakut silma. Hai rippus edasi. «Ei?» ütles vanamees ja vajutas tera seljalülide vahele ajusse. Torgata oli nüüd hõlbus ja vanamees tundis, kuidas kõhrluu lõhenes. Vanamees keeras aeru teistpidi ja pistis laba hai lõugade vahele, et neid lahti kangutada. Ta keeras laba, ja kui hai lahti libises, ütles: «Mine, galano. Vaju miili sügavusse. Mine oma sõbrale külla. Või oli see hoopis sinu ema.» Vanamees pühkis pussitera puhtaks ja pani aeru paati. Siis leidis soodi ja puri paisus ja vene oli jälle endisel kursil. «Nad viisid minult veerandi minema ja veel kõige paremat liha,» ütles ta valjusti. «Oh et kogu see lugu oleks unenägu olnud ja kala minust haakimata jäänud. Anna andeks, kala. Kõik läheb viltu.» Ta jäi vait ega tahtnud enam kala poole vaadata. Verest tühjaks jooksnud ja mereveest uhutud kala oli nüüd sama värvi, mis on peegli hõbedane tagune. Aga triibud paistsid veel. «Ma poleks tohtinud nii kaugele merele minna, kala,» ütles ta. «Ei sinu pärast ega minu enda pärast. Anna andeks, kala.» Nüüd aga, ütles ta iseendale, kontrolli see nöör üle, mis pussi kinni hoiab. Vaata, kas kõik on korras ja terve. Siis tohterda oma käsi, sest tulemas on veel mõndagi. «Oh et mul kõvasi kaasas oleks, millega saaks pussi teritada,» ütles vanamees, kui ta oli aeruotsa nööri kontrollinud. «Kõvasi oleks pidanud tingimata kaasa võtma.» Sa oleksid pidanud palju asju kaasa võtma, mõtles ta. 69

71 Aga ei võtnud, vana. Praegu ei ole aeg kõike seda taga nutta, mida sul pole. Mõtle parem, mida sa nende asjadega teha saad, mis sul on. «Kogu aeg annad mulle muudkui head nõu,» ütles ta valjusti. «Mul on sinu nõuandmisest himu otsas.» Ta hoidis kaenla all pinni ja loputas soolases vees oma käsi. Vene purjetas edasi. «Jumal ise teab, kui palju see viimane võttis,» ütles ta. «Aga paat läheb praegu küll palju kergemalt.» Ta ei tahtnud kala puruks kistud kõhule mõelda. Ta teadis, et iga kord kui paat oli võpatanud, oli hai liha rebinud ja et kala jättis nüüd merre kõikide haide haista suurteelaiuse jälje. Sellest kalast oleks inimene kogu talve ära elanud, mõtles ta. Ära mõtle sellele. Puhka ja katsu oma käed korda saada, et kaitsta, mis veel järel. Minu käte verelõhn ei tähenda midagi kõige selle lõhna kõrval, mis juba vees on. Pealegi ei veritse nad palju. Ühtegi tõsisemat haava ei ole. Tänu veritsemisele ei lähe vasak käsi krampi. Mida ma siis nüüd mõtlen? mõtles ta. Mitte midagi. Ära mõtle mitte midagi ja oota lihtsalt järgmisi. Oh et see oleks unenägu olnud, mõtles ta. Aga kes teab? Kõik oleks võinud ka hästi minna. Järgmine hai, kes tuli, oli üksik kühvelnina. Ta tuli nagu siga küna juurde, kui seal oleks suu, kuhu inimese pea sisse mahuks. Vanamees lasi tal kala rünnata ja vajutas siis aeru otsa seotud pussi hai peaajusse. Aga hai jõnksatas tagasi, ja kui ta end keeras, praksatas pussitera pooleks. Vanamees seadis end tüürima. Ta ei vaadanud isegi seda, kuidas suur hai aeglaselt vette vajub, algul elusuurune, siis väike, siis tibatilluke. See vaatepilt oli vanameest alati lummanud. Aga nüüd ei vaadanud ta mitte hai poolegi. 70

72 «Mul on veel kongits,» ütles ta. «Aga sellest pole tulu. Mul on kaks aeru ja pinn ja lühike nui.» Ma olen löödud mees, mõtles ta. Ma olen liiga vana, et haisid kaikaga surnuks peksta. Aga nii kaua, kuni mul on aerud ja nui ja pinn, ma ei anna alla. Ta pistis käed uuesti vette likku. Õhtu lähenes, aga näha ei olnud midagi peale mere ja taeva. Taevas oli nüüd rohkem tuult kui ennist ja vanamees lootis, et varsti hakkab paistma maa. «Sa oled väsinud, vana,» ütles ta. «Sinu hing on väsinud.» Haid ründasid teda uuesti alles päikeseloojangul. Vanamees nägi pruune uimi lähenemas laial rajal, mis kala oli vette jätnud. Haid ei pendeldanud lõhna otsides. Nad tulid kõrvuti ujudes otsejoones paadi peale. Vanamees stoperdas pinni, kinnitas soodi ja võttis ahtri alt nuia. See oli pooleks murdunud aeru pidemepoolne mahasaetud ots, umbes kaks ja pool jalga pikk. Pideme tõttu sai nuia tõhusalt kasutada ainult ühe käega ja vanamees haaras selle paremasse kätte, võttis sõrmedega varrest tugevasti kinni ja vahtis lähenevaid haisid. Mõlemad olid galano'd. Ma pean esimese laskma kala külge ja siis täiest jõust talle lajatama kas vastu ninaotsa või otse lagipähe, mõtles ta. Kaks haid liginesid üheskoos, ja kui vanamees nägi, et talle lähemal olev lõuad avas ning need kala hõbedasse külge vajutas, tõstis ta nuia kõrgele ja virutas sellega raskelt lajatades vastu hai laia pead. Ta tundis nuia all vetruvat tihkust. Aga ta tundis ka luu jäikust ja ta andis haile teise hoobi vastu ninaotsa ja hai libises kala juurest alla vette. Teine hai oli kala kallal käinud ja tagasi tõmmanud ja tuli nüüd uuesti, lõuad pärani. Vanamees nägi valgeid liharibasid hai suunurgas tolknemas, kui see kala müksates lõuad kinni vajutas. Ta virutas, kuid tabas ainult 71

73 pead ja hai, kes lihakamakat lahti käänas, vaatas tema poole. Siis libises hai eemale saaki kugistama ja vanamees virutas nuiaga uuesti ja tabas ainult tihket vetruvat massiivsust. «Tule, galano,» ütles vanamees. «Tule uuesti peale.» Hai tuli sööstes peale ja just siis, kui see oma lõuad kokku vajutas, tabas vanamees haid. Ta oli nuia nii kõrgele pea kohale tõstnud, kui tõsta andis, ja täiest jõust virutanud. Seekord tundis ta nuia all kuklaluud ja virutas veel teisegi täie samasse kohta. Hai rebis liha pikkamisi lahti ja libises kala juurest minema. Vanamees jäi tema tagasitulekut ootama, aga kumbki hai ei ilmunud. Siis nägi ta ühte pinnal ujudes tiirutamas. Teise uime vanamees ei näinud. Ma ei lootnud neid tappa, mõtles ta. Ehkki omal ajal oleksin küll hai nuiaga maha löönud. Aga mõlemad said minu käest vatti ja kumbki ei tunne ennast hästi. Kui ma kahte kätt oleksin kasutada saanud, oleksin esimese kindla peale tapnud. Ka praegu veel, mõtles ta. Ta ei tahtnud kala poole vaadata. Ta teadis, et pool kala on hävitatud. Sel ajal, kui ta haidega võitles, oli päike looja läinud. «Varsti on päris pime,» ütles ta. «Ja siis peaks Havanna kuma paistma hakkama. Kui ma olen aga liiga palju itta läinud, näen mõne uue supelranna tulesid.» Ma ei saa kaldast enam väga kaugel olla, mõtles ta. Loodetavasti ei muretseta minu pärast liiga palju. Poiss on loomulikult mures. Aga ma olen kindel, et tal on minusse usku. Paljud vanemad kalurid muretsevad samuti. Ja paljud teised ka, mõtles ta. Ma elan heade inimeste hulgas. Ta ei saanud kalaga enam juttu ajada, sest kala oli sedavõrd hullusti ära rüüstatud. Siis aga turgatas talle midagi pähe. «Pool kala,» ütles ta. «Kala, kes sa olid. Anna andeks, et ma liiga kaugele läksin. See sai meile mõlemale hu- 72

74 katuseks. Aga meie, nii sina kui ka mina, oleme oma elus palju haisid tapnud ja palju teisi vigastanud. Kui mitu haid oled sina tapnud, vana kala? Ei see piik sinu pea küljes ole mingi iluasi.» Tal meeldis mõelda kalale ja sellele, mida võiks too kala, kui ta vabalt ujuks, haile teha. Ma oleksin pidanud tema noka maha raiuma ja sellega võitlema, mõtles vanamees. Aga mul polnud kirvest ja nüüd pole mul enam isegi pussi. Aga kui ma oleksin selle suure kala piigi aeru otsa sidunud, missugune vägev sõjariist oleks mul olnud. Ja me oleksime siis kahekesi koos võidelnud. Mida sa nüüd öösel teed, kui nad tulevad? Mida sa teha saad? «Võidelda,» ütles ta. «Ma võitlen nendega, kuni suren.» Aga õhtupimeduses, kus ei paistnud ei kuma ega ainustki tuld, kus puhus tuul ja puri vedas paati, tundus talle, et ta ongi juba surnud. Siis pani ta kaks kätt kokku ja tundis peopesi. Käed igatahes elasid ja piisas sõrmede lihtsast surumisest rusikasse ning lahti, et elusolemise valu tagasi tuua. Ta nõjatus seljaga vastu ahtrit ja teadis, et ta ei ole surnud. Turi kinnitas seda. Ma lubasin palveid lugeda, kui kala kätte saan, mõtles vanamees. Aga praegu olen ma nende lugemiseks liiga väsinud. Parem võtan koti ja panen selle oma õlgade peale. Ta lamas ahtris ja hoidis tüüri ja ootas, et taevasse ilmuks suurlinna kuma. Mul on pool kala alles, mõtles ta. Võib-olla on mul õnne ja ma jõuan esimese poolega randa. Natuke vedamist peab inimesel ometi olema Ei, ütles ta. Sa läksid liiga kaugele ja rikkusid sellega oma õnne ära. «Ära räägi tobedusi,» ütles ta valjusti. «Hoia tüüri ja ära tukkuma jää. Sul võib vedamist veel küll ja küll olla.» «Hea meelega ostaksin natukese õnne, kui oleks mõni koht, kus seda müüakse,» ütles ta. 73

75 Ja mille eest sa seda ostaksid? küsis ta endalt. Kas selle harpuuni eest, millest sa ilma jäid, või pussi eest, mis pooleks murdus, või oma kahe viletsa käe eest? «Võib-olla,» ütles ta. «Ma katsuksin kaheksakümne nelja merel käidud päeva eest õnne osta. Ja palju ei puudunud, et seda olekski mulle müüdud.» Ma ei tohi lollusi mõelda, mõtles ta. Õnnel on sada nägu ja kes tema alati ära tunneb? Aga mina oleksin temaga ükskõik mis näol päri ja maksaksin, mida just nõutakse. Ma tahaksin Havanna tulede kiuna näha, mõtles ta. Sul on liiga palju soove. Aga praegu tahaksin ma just nimelt seda. Ta katsus tüürimiseks mugavamat asendit leida ja teadis valust, et ta ei ole surnud. Ta nägi suurlinna tulede peegeldunud kuma esimest korda arvatavasti kella kümne paiku õhtul. Algul meenutas see sedasama heitlikku valendust, mis ilmub taevarannal enne kuu tõusu. Siis muutus valendus püsivaks ja ta nägi seda ookeani kohal, mille lainet oli paisuv tuul tõstnud. Ta hoidis kurssi kumale ja mõtles, et nüüd, varsti peaks ta hoovuse serva ületama. Nüüd on asi otsas, mõtles ta. Mind rünnatakse tõenäoliselt jälle. Aga mida saab inimene haide vastu teha, kui on pime ja tal ei ole ühtegi tapariista? Vanamehe ihuliikmed olid kanged ning valu täis ja külm öö pani tema haavad ning äravaevatud kehaosad kirvendama. Küll oleks tore, kui mul poleks tarvis enam võidelda, mõtles ta. Küll oleks tore, kui ma ei peaks üldse enam võitlema. Aga kesköösel võitles ta jälle ja teadis, et see võitlus on tulutu. Haid tulid karjaga ja ta nägi üksnes nende uimede jäetud joomi vees ja nende fosforset helendust, kui nad kala kallale sööstsid. Ta tagus nuiaga päid ja kuulis, kuidas lõuad liha kiskusid, ja vee alt ründavad haid panid paadi vappuma. Ta tagus nuiaga meeleheitlikult seda, mida ta üksnes tundis ning kuulis, ja siis haaras miski nuiast ja tal ei olnud enam nuia peos. 74

76 Ta tõmbas roolist pinni välja ja lõi ning raius sellega, hoidis pinnist kahe käega kinni ja tagus ja tagus. Aga haid olid juba nina lähedal ja tungisid kord üksteise järel, kord mitmekesi koos kala kallale ja rebisid lihatükke lahti, mis helendasid merevees, kui haid ümber pöörasid, et uuesti tulla. Üks tuli viimaks ja rabas kala peast kinni ja vanamees teadis, et kõik on otsas. Ta virutas pinniga vastu hai lagipead, sest lõuad, mis olid kala vägevast peast kinni haaranud, ei suutnud sealt midagi lahti rebida. Ta virutas üks kord, kaks korda, uuesti ja uuesti. Siis raksatas pinn pooleks ja vanamees suskas haid ogalise tüükaga. Ta tundis, et terav ots läheb kuhugile sisse, ja vajutas seda sügavamale. Hai lasi kala peast lahti ja rullas minema. See oli selle karja viimane hai. Haidel et olnud enam midagi süüa. Vanamehel mattis hinge ja ta tundis suus imelikku maiku. Suus oli vaskjalt mõru ja magus ja vanamehel hakkas hirm. Aga seda maiku juurde enam ei tulnud. Ta sülitas ookeani ja ütles: «Sööge, galano'd. Ja nähke und, et olete mehe tapnud.» Ta teadis, et ta on nüüd lõplikult ja parandamatult löödud, ja ta läks ahtrisse tagasi ja leidis, et pinni tüügastunud ots sobib tüüri hoidmiseks küll veel oma pessa. Ta seadis koti ümber õlgade ja pööras paadi kursile tagasi. Purjepaat jooksis nüüd kergelt ja vanamees ei mõelnud ega tundnud enam mitte kui midagi. Ta oli kõigest üle ja tal oli veel üksainus eesmärk: juhtida purjepaat nii hästi ning nii arukalt kui võimalik kodusadamasse. Öösel ründasid haid kala luukeret, nagu tulnuks nad söögilauale jäänud raasukesi korjama. Vanamees ei pööranud neile tähelepanu ega pööranud tähelepanu mitte millelegi peale tüürimise. Ta märkas üksnes seda, et nüüd, kus paadi kõrval ei olnud suurt ja rasket kala, oli kerge ja mugav purjetada. 75

77 Paat on hea, mõtles ta. Paat on terve ega ole mingil moel viga saanud. Peale pinni, aga pinni on lihtne asendada. Ta tundis, et on nüüd hoovuse keskel, ja nägi kallast märkivaid suvituskolooniate tulesid. Ta teadis, kus ta on, ja koju jõudmine ei teinud muret. Tuul on igatahes meie sõber, mõtles ta. Ja lisas siis: Mõnikord. Ja suur meri samuti kõigi meie sõprade ning vaenlastega. Ja voodi, mõtles ta. Voodi on minu sõber. Kõige lihtsam voodi, mõtles ta. Voodi on suur asi. Löödud mehel on kerge olla, mõtles ta. Ma poleks aimatagi mõistnud, kui kerge. Ja kes sind lõi, mõtles ta. «Mitte miski,» ütles ta valjusti. «Ma läksin liiga kaugele.» Kui ta väikesse sadamasse sisse purjetas, olid tuled Terrassil kustutatud ja ta teadis, et kõik mehed on kodus ja magavad. Tuul oli kogu aeg tõusnud ja puhus -nüüd tihedalt. Sadamas oli sellegipoolest vaikne ja ta juhtis paadi väikesele rihvalapile kivirahnude ees. Kedagi ei olnud talle appi tulemas ja seepärast lasi ta paadil joosta nii kõrgele, kui paat läks. Ta astus kaldale ja sidus paadi kivi külge. Ta võttis masti maha ja keeras purje kokku ja sidus kinni. Siis upitas masti õlale ja hakkas kaldajärsakust üles minema. Alles nüüd tajus ta oma väsimuse sügavust. Ta jäi viivuks seisma ja vaatas tagasi ja nägi tänavalaterna ähmases heiastuses kala vägevat saba, mis seisis vene ahtrist tükk maad tagapool püsti. Ta nägi valget paljast selgroogu ja tumedat massiivset pead, nägi etteulatuvat nokka ja alasti tühjust pea ning saba vahel. Ta ronis edasi ja kukkus järsaku harjal maha ja lamas, mast üle õla, vähe aega maas. Ta katsus jalule tõusta. Kuid ei jaksanud ja istus, mast õlal, sealsamas veel natukene ja vaatas teed. Teisel pool teed kõndis kass oma toimingutele ja vanamees vahtis teda. Siis vahtis lihtsalt teed. 76

78 Viimaks pani ta masti maha ja tõusis püsti. Ta võttis uuesti masti ja upitas selle õlale ja hakkas mööda teed minema. Ta pidi viis korda jalga puhkama, enne kui oma hüti juurde jõudis. Osmikus pani ta masti seina äärde seisma. Ta leidis pimedas veepudeli ja jõi. Siis heitis voodisse pikali. Ta tõmbas teki üle õlgade ja siis üle selja ning jalgade ja jäi kõhuli magama, käed välja sirutatud, peopesad ülespoole pööratud. Ta magas, kui poiss hommikul ukse vahelt sisse vaatas. Tuul oli nii kõva, et triivpaadid ei läinud merele, ja poiss oli kauem maganud ja alles siis vanamehe osmiku juurde tulnud. Ta oli siin igal hommikul käinud. Poiss nägi, et vanamees hingab, aga siis nägi ta vanamehe käsi ja puhkes nutma. Ta jooksis vanamehele kohvi tooma ja nuttis kogu tee. Paljud kalurid olid paadi ümber ja uurisid luukeret, mis oli paadi külge seotud, ja üks mees, püksisääred üles keeratud, oli jalgupidi vees ja mõõtis nööriga kala, keda ei olnud enam. Poiss ei läinud alla randa. Ta oli seal juba varem käinud ja ühte kalurit palunud, et see vanamehe venel silma peal hoiaks. «Kuidas tal on?» hõikas üks kalur. «Magab,» hüüdis poiss. Tal polnud sellest midagi, et mehed teda nutmas nägid. «Ärgu keegi teda segama mingu.» «Kaheksateist jalga ninast sabani,» hüüdis poisile kalur, kes luukeret mõõtis. «Seda ma usun,» vastas poiss. Ta läks Terrassile ja palus nõutäie kohvi. «Hästi kuuma ja kõvasti piima peale ja suhkrut sisse.» «Veel midagi?» «Praegu mitte. Ma vaatan pärast, mida ta üldse süüa saab.» «Oli alles kala,» ütles Terrassi peremees. «Säärast pole 77

79 keegi varem näinud. Ehkki need kaks kala, mis sina eile kätte said, olid kah päris kenad.» «Minu kalad olgu neetud,» ütles poiss ja puhkes uuesti) nutma. «Tahad midagi juua saada?» küsis peremees. «Ei,» vastas poiss, «öelge, et nad ei läheks Santiagot segama Ma tulen pärast tagasi.» «Ütle talle edasi, et mul on väga kahju.» «Tänan,» vastas poiss. Poiss tõi nõuga kuuma kohvi vanamehe osmikusse ja ootas voodi ääres istudes tema ülesärkamist. Kord paistis, nagu hakkakski ta üles ärkama. Aga vanamees vajus: uuesti sügavasse unne ja poiss käis vastasmajast kohvi soojendamiseks puid laenamas. Viimaks vanamees ärkas. «Ära tõuse istukile,» ütles poiss. «Joo seda.» Ta valas natukese kohvi klaasi. Vanamees võttis klaasi ja jõi. «Ma sain lüüa, Manolin,» ütles ta. «Jäin neile alla.» «Aga mitte temale. Mitte kalale.» «EL Kalale mitte. See kõik tuli hiljem.» «Pedrico peab sinu paadil ja riistadel silma peal. Mida sa kala peaga teha mõtled?» «Las Pedrico raiub tükkideks ja kasutab oma kalapüünistes ära.» «Aga piigiga?» «Kui tahad, võta endale.» «Muidugi tahan,» ütles poiss. «Aga nüüd peame mõtlema, mis edasi saab.» «Kas mind otsiti?» «Loomulikult. Rannavalve kaatrid otsisid ja lennukid otsisid.» «Ookean on väga suur, paat aga väike ja seda on raske ütles leida,» ütles vanamees. Teise inimesega on hoopis meeldivam juttu ajada, mõistis ta, kui ainult iseendaga 78

80 ja merega kõnelda. «Ma tundsin sinust suurt puudust,» ütles ta. «Mida oled sina kätte saanud?» «Esimesel päeval ühe. Teisel päeval ühe ja kolmandal.kaks.» «Väga tubli.» «Aga nüüd hakkame jälle koos kalal käima.» «Ei. Minul pole õnne. Mul ei vea enam.» «Tont selle õnnega,» ütles poiss. «Ma toon oma õnne kaasa.» «Mis sinu vanemad ütlevad?» «Mul ükskõik. Eile püüdsin kaks tükki Aga nüüd hakkame jälle koos kalal käima, sest mul on veel palju «õppida» «Meil on tarvis üht korralikku haipiiki, mis oleks alati paadis kaasas. Tera võiks mõne vana Fordi vedrulehest teha. Laseme Guanabacoas ära käiata See peab olema terav, aga mitte nii palju karastatud, et ta pooleks murdub. Pussi murdsin pooleks.» «Ma muretsen sulle uue pussi ja lasen vedru ära käiata. Mitu päeva seda kõva brisa't veel tuleb?» «Võib-olla kolm. Võib-olla rohkem» «Selle ajaga on mul kõik korras,» ütles poiss. «Sina tohterda oma käed terveks, vana.» «Ma tean küll, mis nendega tegema peab. Aga öösel sülitasin suust midagi imelikku välja ja säärane tunne oli, nagu oleks miski asi rinnas katki läinud.» «Saa ka sealt terveks,» ütles poiss. «Heida pikali vana, ja ma toon sulle puhta särgi Ja midagi süüa.» «Too mõni selle aja leht, kus ma ära olin,» ütles vanamees. «Sa pead kiiresti terveks saama, sest mul on tarvis palju õppida ja sina oskad mulle kõike õpetada Kui palju sa kannatama pidid?» «Kõvasti,» ütles vanamees. 79

81 «Ma toon sulle süüa ja ajalehed,» ütles poiss. «Puhka hästi, vana. Ma toon rohupoest sinu käte jaoks head salvi» «Ära unusta Pedricole ütlemast, et pea on tema oma.» «Ei Küll ma meeles pean.» Ukse taga puhkes poiss, kes hakkas mööda kulunud korallklibuga kaetud teed minema, uuesti nutma. Selle päeva õhtupoolikul viibis seltskond turiste Terrassil ja üks naine, kes rõdult alla vaatas, nägi vees tühjade õlletopside ning surnud barrakuudade vahel suurt pikka valget kalaselgroogu, mille otsas olev hiigelsaba kerkis ning õõtsus loodete vees, samal ajal kui idatuul puhus sadamasuu taga merel rasket lakkamatut lainet. «Mis see on?» küsis naine kelnerilt ja näitas käega suure kala pikale lülisambale, mis nüüd oli veel üksnes jäte ja ootas, et tõusuvesi ta merre kannaks. «Tiburón,» vastas kelner. «Haikala.» Ta tahtis hakata seletama, mis oli juhtunud. «Ma ei teadnudki, et hail võib olla säärane ilus, kauni kujuga saba» «Mina ka mitte,» ütles naise meeskaaslane. Tee ääres osmikus oli vanamees uuesti magama jäänud. Ta magas endiselt kõhuli ja poiss istus tema kõrval ning valvas. Vanamees nägi unes lõvisid. 80

82 SAATEKS Ernest Hemingway avaldas aastatel ajakirjas «Esquire» veerandsada artiklit, mille enamik oli. tituleeritud «Kirjadeks». Need olid kirjutised vabal teemal ja käsitlesid mitmesuguseid aineid ning probleeme reisimuljeid, kohti ja inimesi, kirjutamist ja raamatuid, sõda ja uue sõja ohtu, päevapoliitikat ja Euroopa diktaatoreid, eeskätt aga sääraseid Hemingway järgi huvitavaid ning mehelikke tegevusi nagu kalapüüdmine ja jahilkäimine. Üks viimaseid selles sarjas (avaldatud ajakirja aasta aprillinumbris) kannab pealkirja «Sinisel veel», alapealkirja «Golfi hoovuse kiri» ja kõneleb kalapüügist, kusjuures kirjaniku eesmärgiks on eriti selle põnevuse, nende võlude esiletoomine, mida pakub suurte kalade püüdmine triivõngedega. Selles kirjutises leidub järgmine lõik: «Üks teine kord sai üks vanamees, kes püüdis üksinda oma paadiga Cabanase lähistel kala, konksu otsa suure marliini, kes vedas paadi jämedast nöörist käsiliin puksiirtrossiks kaugele ulgumerele. Kalurid leidsid vanamehe kolmandal päeval kuuskümmend miili lääne pool ja parda külge oli seotud marliini pea ning rinnaosa. Kalast oli vähem kui pool alles, aga seegi kaalus 800 naela. Kogu päeva ja öö ja veel teisegi päeva ja öö oli vetesügavuses ujuv kala paati vedanud ja kõik selle aja oli vanamees kala juures olnud. Kui kala viimaks pinnale tõusis, oli vanamees paadi tema juurde tõmmanud ja harpuuni sisse löönud. Haid olid parda külge seotud kala rünnanud ja vanamees, kes oli oma venega ihuüksi Golfi hoovuses, oli nendega võidelnud, neid nuiaga tagunud, pussiga löönud, aeruga torganud, kuni tal jõud täiesti otsa lõppes, ja haid olid nii palju söönud, kui iganes jaksasid. Kui kalurid vanamehe leidsid, oli see paadis valju häälega nutnud, kaotusekibedusest meelest ära, ja paadi ümber tiirlesid ikka veel haid.» Hemingway biograafi Carlos Bakeri järgi kuulis kirjanik selle loo Havanna lähedal elavalt Kuuba kalurilt Carlos Gutierrezilt, kellega ta oli aastal tutvunud ja heaks sõbraks saanud. Kas või missugusel määral on siia vürtsi lisanud kalamehejutt, seda ma ei tea, ja ega see olegi tähtis. Huvi pakub siinjuures muu: juba kolmekümnendate 81

83 aastate teisel poolel oli Hemingwayl kavatsus seda kinnitab omalt poolt muide ka tema kiri toimetajale Maxwell Perkinsile toda vana kaluri ja tema suure kala lugu ilukirjanduslikult ära kasutada. Mitmel põhjusel asi viibis ligi viisteist aastat ja tõsine töö lühiromaani kallal, mis sai viimaks endale pealkirja «Vanamees ja meri», algas aasta alguses. Küllap tänu pikale lõimetusajale läks kirjutamine erakordselt ladusalt ning tõrgeteta. Veebruari keskpaiku oli jutustus niisama hästi kui valmis. Avaldamisega Hemingway siiski ei kiirustanud, ehkki oli nende paljude sõprade ning tuttavate kinnitust mööda, kellele ta andis käsikirja lugeda, tookord tavalisest veelgi enesekindlamalt enesekindel, et ta on millegi väga olulise ning suure asjaga maha saanud. «Vanamees ja meri» ilmus aastal septembris ajakirjas «Life» ja varsti pärast seda ka eraldi raamatuna. Hemingway oli oma toimetajale pihtinud, et nii palju kui tema asja jagab, on see parim raamat, mis ta on oma elus kirjutanud, ja et see sobiks väga hästi epiloogiks kogu tema kirjanikutööle ja kõigele sellele, mis ta on kirjutades ja oma elu elada püüdes õppinud või õppida katsunud. Muidugi võib vaielda, kas «Vanamees ja meri» on ikka tema loomingu see kõige kõrgem tipp. Ärgem unustagem: Ernest Hemingway sülest on ilmunud samuti «Ja päike tõuseb», «Hüvasti, relvad», «Kellele lüüakse hingekella», «Pidu sinus eneses» ja mitmed suurepärased novellid. Aga saavutus, mille üle vanameister tohtis uhkust tunda, oli see väike raamat küll ja ületas kõik varasemad lugejarekordid. Ka tunnustust jagus ohtrasti. Kirjanik sai oma esimese ja ainukese Pulitzer Prize'i, kodumaise hinnatuima kirjandusauhinna tollal, ja kui kaks aastat hiljem määras Rootsi Akadeemia järjekordse Nobeli preemia Ernest Hemingwayle, siis oli «Vanamehel ja merel» selle otsuse langetamisel arvatavasti küllaltki oluline sõna öelda. Neljakümnendate aastate lõpul, viiekümnendate algul, selsamal ajal, kui sündis «Vanamees ja meri», pidas Hemingway suurejoonelist plaani. Tolle lühiromaani käsikirja pappkarbile on kirjaniku käega kirjutatud: «A novel by Ernest Hemingway (this is one of the three books of the first võlume of a three võlume novel the sea, the air and the land).» Äraseletatult tähendab see, et «Vanamees ja meri» (mis kandis, tõsi küll, käsikirja nimetatud karpi panemisel veel vahepealset 82

84 pealkirja «Vana ja noor») oli mõeldud kolmeköitelise suurromaani esimese köite üheks osaks; seejuures pidanuks suurromaani iga eri köite tausta moodustama või faabulat organiseerivaks elemendiks olema vastavalt meri, õhk ja maa. Tollest oma plaanist tegi Hemingway nendel aastatel mitmel puhul juttu. Käsikirjakarbile usaldatud read kuuluvad kahtlemata nende kõige intiimsemate hulka ja kinnitavad, et tegemist ei olnud hoopiski mitte hooplemise või suusoojaks antud lubadusega, vaid mõttega, mida ta tollal tõsiselt mõlgutas. Ajakirjanike poolt võimendatuna muutus see kirjaniku kavatsus aastakümne teisel poolel ja eriti pärast Hemingway surma «kindlaks» teadmiseks, et säärane suurromaan ongi olemas, et käsikirjad ootavad pangaseifis avaldamisjärge. Praegu me teame paremini. Iga inimene kirjanik kaasa arvatud teeb alati rohkem plaane, kui suudab neid realiseerida. Oma elu viimasel kümnendil ei olnud Hemingwayst enam nii suure kala väljatõmbajat. Romaanid, mille tegevus toimuks vastavalt õhus ning maal, jäid kirjaniku kujutlusse, paberile jõudis üksnes nn mereromaan. Paraku ei jaksanud ta ka seda päris trükivalmis viimistleda. Kohendatud käsikiri (kirjaniku lese kinnitusel ei lisanud ei lesk ega toimetaja sinna ainustki rida, küll aga tegid nad mitmeid hädavajalikke parandusi ning lühendusi) ilmus aastal kolmeosalise romaanina, mis sai endale pealkirjaks «Saared hoovuses». Hemingway esialgse kavatsuse kohaselt kuulunuks ka «Vanamees ja meri» üht või teist viisi tollesse tsüklisse. Need, kes on «Vanameest ja merd» juba lugenud, märkasid kindlasti, et üldjoontes jälgib too lihtne lugu üllatavalt täpselt «Golfi hoovuse kirja» kokkusurutud varianti. Vanale kalurile on nüüd loomulikult taust visandatud ja nimigi pandud, aga nagu tema prototüübi paati, nii veab hiigelmarliin ka Santiago paati ligi kaks päeva ja kaks ööd, enne kui algab viimne kurnav heitlus inimese ja kala vahel. Hemingway ei nimeta nimepidi seda kaluriküla või väikest sadamalinna, kus vanamees elab, küll on ta aga selle üsnagi täpselt kaardile paigutanud, nimelt Kuubale Havanna ja Guanabacoa lähedale (mõnede kaudsete tunnuste järgi võiks see olla näiteks Cojimar). Vanamees püüab kalu Golfi hoovuses, mis antud juhul tähendab Florida väina, kust Mehhiko lahest alguse saanud Golfi 83

85 hoovus läbi voolab, põhjas Florida poolsaar, lõunas Kuuba saar. Võiks mainida ehk sedagi, et Havanna ja Florida lõunatipus asuva Key Westi vahemaa linnulennul on kilomeetrit. Vanamehe merel olles kaob maa (so. Kuuba saar) küll silmapiiri taha, kuid kodusaar püsib sellegipoolest lähedal: vanamees näeb igal päeval maa kohal lasuvaid pilvi ja kaotab öösel vaid mõneks tunniks Havanna tulede kuma. Laias laastus on määratud ka lühiromaani tegevuse aeg. Kirjutamise ajast ei saa see olla väga kaugel. Nooremad kalurid püüavad kalu juba mootorpaadiga, külmetusauto viib saagi Havanna turule, rikastel on merel kaasas raadio, mis neile värskeid pesapalliuudiseid kätte toob. Kaks piiridaatumitki saaks anda. Santiago on suur pesapallihuviline ja meenutab mitmel korral omaaegset populaarset ning kuulsat ameerika pesapallurit Joseph Paul DiMaggiot (sündinud 1914). Kuna öeldud on, et sel sügisel, kui vanamees oma suure kala haakis, mängis DiMaggio New Yorki Jänkide (the Yankees of New York) meeskonnas, ja kuna teada on, et DiMaggio mängis New Yorki Jänkides aastast aastani (paar sõja-aastat välja arvatud), peaks ka «Vanamehe ja mere» tegevus aset leidma selle ajavahemiku ühe aasta septembrikuus. Muide, kõik teisedki põhja-ameeriklased, keda loo algul nimepidi nimetatakse, on kunagised pesapallitähed või -treenerid. Märkigem sedagi, et elukutseliste pesapalli tipu moodustavad Ühendriikides kaks suurliigat (the American League ja the National League) oma vastavate meeskondadega, kellest mitmeid mainitakse vanamehe ja poisi kahekõnes. Ent on ka erinevusi «Esquire'i» versioonist. Sealsest marliinist jäi siiski järele üle kolme ja poole saja kilogrammi. Raamatus on haide bakhanaal see-eest täielik: kui Santiago kodusadamasse jõuab, on suurest kalast alles üksnes selgroog, luine pea ja lehviv saba. Kirjanduslik töötlus läheb tegelikult veel kaugemale. Vanamehe prototüüp variseb kurnatusest ja meeleheitest lõpuks kokku. Hemingway vanamehele seda võimalust ei anta. Sest «inimene ei ole alistumiseks loodud. Inimest saab hävitada, aga mitte alistuma sundida,» kinnitab kirjanik teadvalt. Kõik Hemingway kangelased peavad seda maksiimi tahes-tahtmata arvestama ja selle järgi käima. 84

86 Lihtsakoelisusele vaatamata on «Vanamees ja meri» rikas raamat ja selle lihtsus vaid näiline. Säärane kaksipidisus, ma mõtlen, välise lihtsuse ning sisemise keerukuse süntees iseloomustab suurt kirjandust. Samal ajal ei pruugi me silmi sulgeda ka selle ees, et Hemingway armastab retoorikat ning apelleerib lugeja tunnetele, koguni sentimentaalsusele paiguti rohkem kui selline karge, selge, mehine lugu ehk eeldaks. Kirjanik on alati palju hoolt ning tähelepanu pööranud oma teoste stiilile ja ka «Vanamees ja meri» on sellest küljest kenasti väljapeetud teos. Sellegipoolest hakkas mind tõlkimisel vähemasti pisut häirima mingi tehislik jäikus sõnade rittaseadmisel ja juba kahekümnendatel aastatel leitud hemingwayliku stiili liiga pedantne matkimine. «Hüvasti, relvade» stiilikäsitus ning - esitus tundus küll värskem ning nõtkem ja tänu sellele küllap mõjukamgi aastal seletas kirjanik: «Ma püüdsin kujutada reaalset vanameest, reaalset poissi, reaalset merd ja reaalset kala ja reaalseid haisid. Aga minu kujutatud elutruuduses ning ehtsuses tähendavad nad ka palju muud.» Selle koha pealt on kirjanikul küll tuline õigus. Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust. Nähtuna, tõsi küll, ühe inimese, ühe kirjaniku, Ernest Hemingway silmade läbi, nii nagu tema asjast aru sai ja seda tõlgendas. Käesolev tõlge on teine üritus vahendada eesti lugejale seda nüüd juba maailma kirjandusklassikasse jõudvat lühiromaani. Esimene ümberpanek Ellen Laanelt ilmus Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel Tallinnas aastal. Enn Soosaar 85

87 86

88 87