AMEERIKA PRAGMATISM. Nagu näeme kasutab Peirce siin veel traditsioonilist tõe käsitlust, mille kohaselt tõde on mõtlemise ja tõelisuse kattumine.

Transcription

1 AMEERIKA PRAGMATISM Ameerika filosoofia vabaneb saksa idealismi ja inglise empirismi mõjust eelmise sajandi lõpul, mil tekkis ameerika pragmatism. Pragmatismi eelne mõte oli pendeldanud õhulistest kõrgustest jäikade äärmusteni: 17. Sajandi teoloogide kõrgelennulised spekulatsioonid, 18. Sajandi valgustusratsionalism, 19. Sajandi romantiline vaimuliikumine, sajandi teisel poolel darwinismist innustunud teaduse usk.. Pragmatismi üheks mõtteks oli lepitada ja tasakaalustada neid suundi. Tegelikult omandas pragmatism laiema kultuurivoolu tähenduse, mis on mõjutanud kõiki elualasid. Pragmatismi odav tõlgendus: Ameerika kapitalismi, kasuahne olupoliitika ja enesega rahuolu ideoloogia. Charles Sanders Peirce ( ) eelkõige teadusteoreetik. William James ( ) huvi hinge, teadvuse ja religiooni suhtes. John Dewey ( ) hariduse, ühiskonna ja moraali küsimused. Pragmatism sündis 1898.a. William Jamesi poolt Californias peetud loengus Filosoofilised käsitused ja praktilised tulemused.. Pragmatismi printsiibi avastamise omistas ta aga oma vanemale sõbrale C.S.Peircile. Charles Sanders Peirce Peirce oli matemaatika ja füüsiku taustaga raske iseloomuga geenius, kelle suuri plaane nurjasid tülid kolleegidega ning pidevad naiste- ja rahahädad. Olles Harvardi ülokoolis 1870ndatel metafüüsilise klubi hing ei avaldanud ta samas ühtegi raamatut filosoofia teemal. 1877/78 kirjutas Peirce kaks artiklit, mis andsid tõuke pragmatismi arenguks: The Fixation of Belief How to Make Yor Ideas Clear Kuidas muuta meie ideid selgeks. 1.Esimeses artiklis ( The Fixation of Belief ) kõneleb ta sellest, et kõik inimteadvuse tunnetusprotsessid tekivad kahtluse (doubt) ja veendumuse (belief) vahelises pinges. Inimesel on olemuslik vajadus veendumuse (usu) järele s.t. mõtete ja harjumuste kindla kogumi järele. Sellise veendumusega asetab ta end ümbritsevasse kogemuste maailma. Kahtlus tekib siis, kui inimene põrkub kokku uute kogemustega, mida ta ei oska oma süsteemi asetada, mis ei mahu tema senisesse elumustrisse. Kahtlus röövib inimeselt eesmärgi, ta on desorienteeritud. Nüüd püüab inimene oma kahtlusi ületada. Ta püüab veendumuste fikseerimise poole. Niisiis kahtlusel on selles filosoofias erakordselt positiivne roll. Kahtlus stimuleerib mõtlemisvõimet aktiivsusele ja kontrollile. Ta sunnib probleemi üle järelemõtlema ja kui probleem on lahendatud, siis veendumus kindlustub taas. Kahtlusi on võimalik mitmeti ületada: Põgeneda isolatsiooni, sulgeda end ärritavale probleemile. Apelleerida kõrgemale autoriteedile mõnele parteile või kirikule. Klammeruda mõne aktsiomaatilise põhimõtte või mõne aproorse filosoofia külge. Kuid kogemus pole alatiseks tõrjutav. On olemas veel üks meetod: teaduslik meetod. Üksnes see on võimeline kahtlusi täielikult ületama. Siin süvenetakse tekkinud probleemidesse. Siin toimub mõtlemise ja olemise korrespondents. Mõtlemine kooskõlastatakse siin faktilise reaalsusega. Nagu näeme kasutab Peirce siin veel traditsioonilist tõe käsitlust, mille kohaselt tõde on mõtlemise ja tõelisuse kattumine.

2 Peirci järgi aga tõde kujuneb mõtlemise ja reaalsuse kooskõlastumisena. Mõtlemises näeb ta aga praktilist instrumenti kindlate veendumuste leidmisel. Siin on näha teatud irratsionalismi elementi. 2. Teises artiklis ( How to Make Yor Ideas Clear 1878) annab ta näpunäite, mille James hiljem Peirci printsiibiks nimetab. Mõtlemisel on praktiline iseloom. Mõiste kindlat tähendust saab kindlaks teha vaid katsetades millist praktilist tulemust see kujutlus inimese teadvuses esile kutsub. Näiteks mõiste kõva ütleb meile, et see objekt on raskesti kriimustatav. Kõvaduse all me mõistame niisiis teatud praktilist efekti. Elektri all mõistame me kõiki elektrilisi ilminguid. Seda võiks nimetada operatsionalistlikuks tähendusteooriaks. Antud objekti tähendus ei seisne mitte selle varjatud metafüüsilises olemuses vaid ammendub täielikult sellele objektile omastes operatsioonides ( effektides). Niisiis tuleks kõik metafüüsilised spekulatsioonid kõrvale heita ( mis laiutasid traditsioonilises filosoofias ja teoloogias). Näide: Rooma Katoliku Kiriku transsubstantatsiooni õpetus. Peirci arvates pole sellel teaduslikus mõttes mitte mingisugust tähendust. Peirci pragmatismi võib kokku võtta väitesse, et asja määratlus pole muud kui tema võimalike käitusmisviiside summa. Ta uskus, et tõde on arvamus, mille saatuseks on saada kõigi uurijate omaks. Teadmine on kollektiivne ja pidevalt revideeritav. Tõeotsimine on kollektiivne tegevus, milles katse ja eksituse meetodil püüeldakse üha täiuslikuma teadmise poole, milleni kunagi ei jõuta. Tõekspidamised on niisiis revideeritavad, see on riskantne kuid vajalik. Sellest kujunes hilisema pragmatismi põhipaatos. William James ( ) James sündis New York is. Ta oli kirjanik Henry James I vanem vend. Ta õppis Prantsusmaal. Seejärel õpetas aga kuni surmani Harvardi Ülikoolis ( ). Esmalt õpetas ta anatoomiat ja psühholoogiat. Tema 1890.a. ilmunud Psühholoogia printsiibid on üks tema tuntumaid teoseid. Seejärel pöördus ta filosoofia poole. Tähtsamateks teosteks kujunevad selles valdkonnas: Uskumistahe, Religioosse kogemuse mitmekesidus, Pluralistlik universum, Tõe tähendus. Jamesi pragmatism kasvas välja tema isiklikest hingekriisidest. Ta oli lummav ja kaasaegsete seas armastatud, ent eraelus kannatas pidevalt depressiooni ja apaatiahoogude all. Ta käsitleb oma depressiooni nagu filosoofilist probleemi, mida õige filosoofiline lahendus võiks tervendada. See väljendub just tema teoses Uskumistahe. Ta arutleb siin, et vaimuelus tuleb ette valikuid, millest ei saa kuidagi mööda hiilida: näiteks Jumalat või tahtevabadust sa kas usud või sa ei usu. Niisiis tähtis pole tõestada mingi doktriini paikapidavust või Jumala olemasolu, vaid uurida, mis meie elus oleneb sellest, kui me usume või ei usu Jumalat, kui pooldame idealismi või materialismi, tahtevabadust või dederminismi. Kui me ootame absoluutset tõestust, siis võimegi ootama jääda. James võttis Peirci operatsionalistliku tähendusteooria ja muutis selle pragmaatiliseks tõeteooriaks. Peirci jaoks oli tõde seisnenud veel mõtlemise ja reaalsuse kooskõlas. James heidab sellise ratsionalistliku tõekäsitluse kõrvale. Juba 1880 aastal märgib ta, et filosoofia peaks objektiivsete ja üldkehtivate väljenduste kõrval kaaluma ka teisi väljendusi, mis inimeses äratavad ootusi ja mobiliseerivad sügavaid jõude. Usk millessegi võib viia tõeni millestki. Ehk teiste sõnadega: Uks on tõde konstitueeriv faktor. Usk ise võib mõne väljenduse tõeks muuta. 2

3 Näiteks: Keegi libiseb mägironimisel, veereb ja jääb pidama ühele kaljuservale. Teda päästaks vaid hiiglaslik hüpe. Teine inimene näeb seda ja hüüab: Sa suudad seda, hüüa vaid. Kas see väljendus on õige? Seda ei saa abstraktselt öelda. Selline väljendus osutub vaid siis tõeks, kui asjaosaline sellesse usub. See osutub aga valeks kui ta ei usu ja ei hüppa ja hukub. 3 Inimelu on Jamesi arvates täis selliseid subjektiivseid, riskantseid väljendusi. Paljud filosoofilised väljendused on sellelaadsed. Nad ei ole objektiivsed ja ümberlükkamatud vaid on suunatud usule. Nad peavad inspireerima ja aktiviseerima ja osutuvad üksnes sellistena tõeseks. Lühidalt: Inspireeriv väljendus on tõene vaid sedavõrd kuivõrd sellesse usutakse. Ta verifitseerub tänu osaliste usule. Uskumise üle aga tuleb otsustada praktiliste kriteeriumide järgi.. A New Name for Some Old Ways of Thinking (1907) Operatsionalistliku tõeteooria aluseks on seisukoht, et mingi väite tõesus seisneb täiesti selle praktilises mõjus. Kui mingi väide mõjub, siis ei ole selles mitte ainult selle tähendus, vaid ka selle tõde. Just mõjudes muutub see tõeks. Kui see ei mõju, siis pole see ka tõde. Nii muutuvad teooriad instrumentideks millega tõelisust muuta ja parandada. Tõesed on sellised teooriad, mis on kasulikud ja edukad. Tõde on selle nimi, mille uskumine osutub heaks ning heaks kindlatel ja määratletavatel alustel. Siin ei peeta teaduslikkuse nõuet enam keskseks. Kui traditsiooniline filosoofia oli raisanud aega esimeste asjade peale nagu algpõhjused, põhialused, printsiibid jms, siis pragmatism tegeleb viimaste asjadega otstarbe, eesmärkide, õnnega. See on lootuse filosoofia mille aluseks on lootuse alusetus. Varieties of Religious experience - Religioosse kogemuse mitmekesidus. Siin huvitub James mitmesugustes subjektiivsetest ja tugevalt isiklikest mõjudest, mida mingi vaade või teooria inimeses vallandab. Kui keegi trööstib ennast mõttega, et on olemas Jumal ja hingederändamine, siis on selline usk osalejatele kasulik ja seega tõene, isegi kui mõlemad ei ole teaduslikult verifitseeritavad. James tunnistab ka ise, et tal on selliseid isiklikke tõdesid ja kujutlusi. Need on seotud tema pluralistliku tõelisuse mõistmisega. Ta usub, et tõelisus on paljukihiline, alati uus, lõpetamata, situatsioonist sõltuv. See ei ole kirjeldatav kosmosena s.t. korrastatud tervikuna. Monoteism on selletõttu talle ebarahuldav taustsüsteem. Ta peab polüteismi paremaks. John Dewey ( ) John Dewey oli Chicago ülikooli filosoofia ja pedagoogika professor (hiljem töötas Columbia ülikoolis). Oma radikaalsete ideedega ja eksperimentidega kasvatuse ja koolireformi valdkonnas oli tal suur tähendus kogu Ühendriiikide kultuurile. Ta saavutas nii suure autoriteedi, et käibele läks väljend, et Ameerika avalikus elus pole ükski asi enne ära otsustatud, kui John Dewey pole oma sõna öelnud. Ta oli võrreldes oma eelkäijatega suhteliselt hall, kuid seda lugupeetum isiksus. Erinevalt enamikust sajandialguse mõtlejatest ei heitnud John Dewey meelt sotsiaalsete ängide ja moodsa maailma pärast. Ta tunneb ennast selles tõsikindluseta maailmas koduselt. Ta oli täiesti nõus Jamesi pragmaatilise tõe käsitlusega. Kuid Dewey arvates peab tõde olema ka midagi kasulikku ja edukat. Ta on argikogemuse filosoof. Ühes punktis ta aga erineb Jamesist. Ta heidab tolle subjektivismi kõrvale. Koos Peirciga nõuab ta taas objektiivset-teaduslikku kontrollitavust. Dewey jaoks on mingi hüpotees või vaade siis tõene, kui see teaduslikus mõttes osutub edukaks. Tema inimesepilt lähtub Darwinist. Inimene on tema arvates loomade või taimedega võrreldav organism. Inimene hakkab mõtlema niipea kui tema elus juhtub midagi arusaamatut, hämmastavat, mis teda rahutuks teeb. Kahtlus ei ole midagi muud kui üldise kasvuprotsessi ja elurütmi häire.

4 Selline häire on probleemne situatsioon / Challenge väljakutse/, mis ootab intellektilt response ( vastust, reaktsiooni). 4 Igasugune tunnetusliku protsessi eesmärk on praktiline. Mõtlemine tähendab kasvuraskuste võitmist. Tegemist on konkreetsetele situatsioonidele kohandumisega. Samasuguse kohandumisega nagu me näeme seda taimede ja loomsete organismide juures. Kohandumine ehk adaptation on John Dewey jaoks võtmesõna. See ei ole passiivne kohandumine. Inimese puhul eriti on see eelkõige aktiivne reageerimine olukorrale. John Dewey meenutab meelsasti Fr. Baconi parooli: Teadmine on võim. Tunnetus ei ole mitte ainult õppimine, kuidas olukordadega kohanduda, vaid ka õppimine kuidas neid olukordi vallata. NN: Näiteks üleujutuse puhul inimene kohandub. Aga kuidas? Mitte ainult sellega, et ta põgeneb kõrgematele paikadele, vaid ka sellega, et ta ehitab kanaleid ning püüab veeseisu reguleerida. Nüüd ilmnevad uued probleemid: näiteks kanalite vallid murduvad. Mõtlemine ei leia seega kunagi rahu nõnda ilmnevad üha uued probleemid. Inimlik ja nimelt teaduslik mõtlemine vajab üha uusi kohandumisi. Kogu mõtlemine ja looduse valitsemine on lähtunud adaptatsiooni ja readaptatasiooni protsessist. Kogu matemaatilise loodusteaduse valdkond on selle vili. John Dewey leiab, et kui looduse valitsemisel on inimesel olnud suuri edusamme, siis eetilises valdkonnas on ta ikka veel lapsekingades. Kui loodusteadus hakkas arenema alles siis kui vabaneti kasutust metafüüsikast, siis eetika valdkonnas tuleks vabaneda absoluutsetest normidest ja usust ideaalsesse maailma. Uurimine peaks kohanduma konkreetsetele elusituatsioonidele. Eesmärgiks on igal juhul kasv growth. See tähendab dünaamilist, ekspansiivset ja vabalt arenevat ühiskonda. Filosoofia peaks hülgama filosoofide probleemid ning muutuma meetodiks, millega käsitelda inimeste probleeme. Moodsa inimese probleemid kerkivad esile poliitilises ja ühiskondlikus vormis ning parimaks vastuseks neile on demokraatia. John Dewey ei ole perfektsionist, ta ei usu täiuslikusesse. Ta nimetab oma filosoofiat meliorismiks, s.t. usuks parandamisesse (melio=parem).. See on maailma parandamise ja edu (progressi) usk. Kuni siiani on ameerika pragmatism olnud piiritu eneseusalduse ja edu filosoofia. Tänu sellele pole seda Euroopas kunagi suudetud õieti seedida. Richard Rorty ( ) 80-ndatel aastatel toimub pragmatismi renessanss. Richard Rorty pärineb New Yorgi sotsialistlike intellektuaalide perest, kus peeti väga lugu John Deweyst. 15 aastasena astus ta Chicago ülikooli, kus sai filosoofiaajaloolise põhja aristoteliaanide käe all, kelle jaoks pragmatism oli mõttelageduse tipp. Seejärel filosofeerib ta analüütilise filosoofia vaimus, kuni muutub selle suhtes rahulolematuks a. kolib ta Princentoni ülikooli analüütilise filosoofia tsitadellist Virginia ülikooli, kus saab interdistsiplinaarse humanitaarprogrammi professoriks. Richard Rorty läbimurdeteoseks kujuneb 1979 a. Filosoofia ja looduse peegel. See on ulatuslik rünnak traditsioonilise filosoofia ja suure osa analüütilise filosoofia vastu. Raamat saavutab suure edu tänu sellele, et ilmub postmodernistliku elevuse kõrgajal. Richard Rorty püüab näidata, et seal kus on nähtud probleeme, neid polegi. Igasuguste suurte teooriate loomine on asjatu ettevõtmine. Lugeja tuleks ravida terveks metafüüsilistest või mistahes muudest metafüüsilistest luulust, millesse me oleme oma hariduse ja kultuuri kaudu nakatunud. Filosoofia pole midagi muud kui vaid veel üks hääl kultuurivestluses: niisiis tegu pole mitte niivõrd teadusliku distsipliiniga kuivõrd kirjandusžanriga, mille tegelasteks pole inimkarakterid vaid ideed.

5 5 Richard Rorty nimetab end darwinistiks. Ta soovitab mõelda inimesest kui loomast, kel on teatud organid ja võimed ( kurgu, käe ja aju omadused, mis võimaldavad meil oma tegevust häälitsuste ja kritselduste abil koordineerida). Tõe mõiste kohta ütleb ta: see on mida meie kultuurikaaslased tõeseks peavad, või see, mis vastab ajastu normidele. Rorthy nimetab oma vaateviisi ka etnotsenrismiks. Meie kultuuri kätketud suurimad lubadused realiseeruksid siis, kui loobutaks suurtest ühendteooriatest, mille eesmärk on haarata ainsasse nägemusse või tuletada samadest printsiipidest meie privaatsed ülimad õnne hetked ning ühiskondlikku õiglust ja solidaarsust. Filosoofia on vaid teatud piirsõnavara, mis ajas muutub. Filosoofia ülesanne on puhastada teed prohvetitele ja poeetidele, muuta vaimuelu lihtsamaks ja turvalisemaks neile, kellel on nägemusi uutest kogukondadest. Kui sa soovid, et tulevased põlved sind mäletaksid, siis vali pigem luule kui matemaatika. Kui sa tahad, et su raamatuid loetaks, selle asemel et neid aupaklikult nahka köidetaks, siis taotle pigem võbelust kui tõde. See üldtunnustatud tõdede kogum, mida me nimetame terveks mõistuseks, on nagu arvasid, Heidegger ja Nabokov, surnud metafooride kogu. K.Chesterton on sajandi alguses pillanud märkuse: Pragmatism käib inimese vajaduse kohta ja üks esimesi inimvajadusi on olla midagi enamat kui pragmatist: