sisukord eessõna alice cooper 8 sissejuhatus 10 kuidas raamatut kasutada 12 ansamblite kataloog 16 grammy võitjad 548 rock n rolli kuulsuste halli liikmed 549 kasutatud kirjandus 550 koduleheküljed/plaadifirmad 551 kaasautorid 552 artistide register 554 piltide allikad 570 tänusõnad 576
Hard Rock alice cooper 1968 tänapäev (sooloesinejana) C A A A A A Alice Cooper snd 4.02.1948 Glen Buxton snd 10.11.1947 srn 19.09.1997 Michael Bruce snd 16.03.1948 Dennis Dunaway snd 8.12.1946 Neal Smith snd 23.09.1947 Dick Wagner snd 14.12.1943 Steve Hunter snd 14.06.1948 Kip Winger snd 21.06.1961 Maailmakuulus sooloartist Alice Cooper (kodanikunimega Vincent Damon Furnier) on samanimelisest bändist märksa kauem rivis püsinud. Mõlemaid seostatakse alati nende kontsertidele iseloomuliku ja meelde jääva, õuduselementidega teatraalsusega, kuid algne ansambel oli lisaks ka suurepärase koosseisuga ning lood sisaldasid nii raskeroki kui metalli elemente. Laulja (kes jättis sama nime pärast bändi lagunemist alles) on säilitanud mõlemad jooned ka hilisematel aastakümnetel. Ansambel tuli kokku Arizona osariigis Phoenixis 1968. aastal, kui Furnier (vokaal ja suupill), Glen Buxton (soolokitarr), Michael Bruce (rütmikitarr ja klahvpillid), Dennis Dunaway (bass) ja Neal Smith (trummid) alustasid tegevust The Nazz i nime all. Nad vajasid uut nime, et vältida lahkhelisid Todd Rundgreni psühhedeelilise garaaži bändiga Nazz, ning Furnier (juba siis originaalsust ihkav) valis selleks Alice Cooperi. Bänd kolis Los Angelesi, kus Frank Zappa neid tähele pani, ning sõlmis lepingu plaadifirmaga Straight. Kui Pink Floydi mõjudega Pretties for You (1969) ja Easy Action (1970) endast olulist jälge ei jätnud, siirdus ansambel inspiratsiooni otsima Furnieri sünnilinna Detroiti. Nad leidsidki selle koos Kanada produtsendi Bob Ezriniga, kelle nägemus sobis ideaalselt kokku bändi moonutatud kinemaatiliste visioonidega. Albumiga Love it to Death (1971) hakkas bänd oma põhjalikke plaane ellu viima I m Eighteen ja The Ballad of Dwight Fry olid võimsad tõmbenumbrid. Killer (1971) andis täpsema ettekujutuse nende võltshukkamistega lavalistest etteastetest. Ragisev Under My Wheels ja eepiline Halo of Flies koos nimiloo ja lauluga Dead Babies tõstsid bändi staaristaatusse. Järgnenud School s Out (1972) avas uued kõrgused; West Side Story materjalile rajatud plaat tutvustas laulus My Stars kitarrisangarit Dick Wagnerit ning andis Briti edetabeli tippu tõusnud nimiloo näol igihalja rokihümni. Need aastad olid Alice Cooperi pöörase edu periood. Kontserdid kujutasid endast kannatamatult oodatud lavameisterlikkuse demonstratsioone (alustav Kiss tegi hoolikalt märkmeid, jälgides nende esinemist New Yorgi Madison Square Gardenis). Billion Dollar Babies (1973) kerkis edetabelite tippu mõlemal pool ookeani ja kubises pärlitest, mille hulka kuulus näiteks No More Mr. Nice Guy. Ent bänd hakkas lagunema. Buxton paigutati narkoprobleemide tõttu haiglasse ning teda pidid asendama kitarrijumalad Wagner ja Steve Hunter, kelle kahevõitlus oli alanud Lou Reedi saatebändis. Muscle of Love (1973) reetis bändi seisundit ja Cooperil oli alati naps käes. Prohvetlikust singlist Teenage Lament 74 sai nende luigelaul. Bänd lõhestus üha rohkem teatri ja muusika vahel ning 1974. aastal saabus vältimatu lõpp. Neli muusikut moodustasid ansambli Billion Dollar Babies, kuni kohtusüüdistused sundisid neid nimest loobuma, Furnier aga aastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid straight warner atlantic warner mca epic Pretties for You Cooper Love It to Death Easy Action Killer Billion Dollar Babies School s Out Muscle of Love Welcome to My Nightmare Alice Cooper Goes to Hell Lace and Whiskey From the Inside Flush the Fashion Special Forces Zipper Catches Skin DaDa Constrictor Raise Your Fist and Yell Trash Buxton Wagner Friesen Bruce Hunter Roberts Dunaway Winger Smith 1970 1975 1980 1985 1990 116 rokikroonikad
3 mln School s Out (1972) 3 mln Billion Dollar Babies (1973) 3,5 mln Welcome to My Nightmare (1975) 2,5 mln Trash (1989) C Kane Roberts teadmata Pete Friesen snd 19.11.1965 Eric Singer snd 12.05.1958 Ryan Roxie snd 1.12.1965 Eric Dover snd 19.01.1967 Damon Johnson snd 13.07.1964 Keri Kelli snd 7.09.1961 Orianthi snd 22.01.1985 tegutses edasi Alice Cooperina ja alustas soolokarjääri. Kontseptuaalne album Welcome to My Nightmare (1975) jätkas häid traditsioone, mis väljendusid enim loos Only Women Bleed. Tema saateansambliga liitusid ka Hunter ja Wagner, kes olid just läbinud austava koostöö Lou Reediga. 1976. aastal andis viljakas Cooper välja kaks albumit Alice Cooper Goes to Hell ja Lace and Whiskey ning andis senisest veelgi ekstravagantsemalt lavastatud kontserte. Kuid 1977. aastaks oli ohjeldamatust joomisest saanud raskekujuline alkoholism. Ta siirdus ise ühte New Yorgi haiglasse ravile ja sai veast lahti ning loomulikult andis isegi see tulemuseks albumi (kaasautoriks Elton Johni tekstikirjutaja Bernie Taupin), mis põhines tema kogemustel ja inimestel, kellega ta taastusravi jooksul kohtus: From the Inside (1978). Samal aastal ütles Bob Dylan ootamatud tunnustussõnad: Minu arvates on Alice Cooper teenimatult varju jäänud laululooja. Katsetades vahelduva eduga erinevate stiilidega plaatidel Flush the Fashion (1980) ja Special Forces (1981), andis Cooper kolme aastaga välja neli albumit ning läks siis uuesti alkoholismiravile oma väitel ei suutnud ta albumite Zipper Catches Skin (1982) ega Dada (1983) salvestamist meenutada. Pärast kainenemist siirdus Cooper 1984. aastal Los Angelesest Phoenixisse, et vältida Hollywoodi seltskonnaelu, mis koosnes ainult lakkamatust joomisest ja pidutsemisest. Constrictor (1986) ja Raise Your Fist and Yell (1987) ning nendega kaasnenud turneed taaselustasid vaatemängulised kontserdid uue põlvkonna jaoks. 1989. aasta albumiga Trash suurendas Cooper panuseid veelgi. Plaat, millel osalesid külalisesinejad Bon Jovist ja Aerosmithist, sisaldas hitti Poison ning tõusis mõlemal pool ookeani esikahekümnesse. Hey Stoopid (1991) säilitas sama hoo ning selle edu mõjul valmis Cooperil ambitsioonikas The Last Temptation (1994). Järgnenud aastatel jätkusid turneed, mis kestsid kuni uue loomingulise palanguni. Industriaalroki hõnguline Brutal Planet (2000) ja Dragontown (2001) eelnesid klassikalise Alice i kõlaga albumitele The Eyes of Alice Cooper (2003), Dirty Diamonds (2005), Along Came a Spider (2008) ja Welcome 2 My Night mare (2011). Viimasel, mis sündis taas koostöös Bob Ezriniga, osalesid ka elektropopi laulja Ke$ha ja kantrilegend Vince Gill. Cooper on hiljem teinud koostööd ka paljude tuntud metal-muusikutega, nagu näiteks Kissi trummar Eric Singer, Rob Zombie ja Slash (1988. aastal salvestas Cooper uuesti loo Under My Wheels koos Guns N Roses iga ja osales nende 1991. aasta albumil Use Your Illusion I ). Cooperi kontserdid on endiselt suurejoonelised 2011. aastal liitus tema saatebändiga Michael Jacksoni viimase katkenud tuuri kitarrist Orianthi ning hilinenud austusavaldusena lisati algne ansambel Alice Cooper 2011. aastal Rock n Rolli Kuulsuste Halli. MiH Puhkpillid epic spitfi re new west steamhammer bigger picture Welcome 2 My Nightmare Along Came a Spider Dirty Diamonds The Eyes of Alice Cooper Dragontown Brutal Planet The Last Temptation Hey Stoopid Johnson Roxie Orianthi Dover Kelli Singer 1990 1995 2000 2005 2010 alice cooper 117
Love It to Death (1971) Killer (1971) School s Out (1972) Billion Dollar Babies (1973) Cooper pöördub 1971. aastal publiku poole elektritoolist. Welcome to My Nightmare (1975) Alice Cooper laval hullusärgis 1971. aastal. Constrictor (1986) Trash (1989) Cooper oma menukat silmameiki tegemas. The Last Temptation (1994) Along Came a Spider (2008) Welcome 2 My Nightmare (2011) Cooper ja (vasakult) Dennis Dunaway, Glen Buxton, Michael Bruce, Neal Smith. Cooper kuulsa püütoniga 1986. aastal.
Cooper astub 1975. aasta kontserdil lavale teatraalselt, kaasas heeliumiga täidetud õhupallid. 1989. aastal ruulib vanglaatribuutika. Cooper Saksamaal Müncheni Olympiahalle laval novembris 2008. Said naljale pihta? Portree aastast 1994. Pärast pikki aastaid endiselt hirmutav. Atlantas 2011. aasta detsembris.
Hard Rock Metal guns n roses 1985 tänapäev A A A A A W. Axl Rose snd 06.02.1962 Slash snd 23.06.1965 Izzy Stradlin snd 08.04.1962 Duff McKagan snd 05.02.1964 Steven Adler snd 05.02.1965 Gilby Clarke snd 17.08.1962 Tommy Stinson snd 06.10.1966 Dizzy Reed snd 18.06.1963 G Koos oma Los Angelese semude Mötley Crüega oli Guns N Roses ainuke suurem bänd, mis kaheksakümnendatel hair-metal i liikumisest tõsiseltvõetavana ja toeka kaukaga esile kerkis. Oma kommertsedu tippaegadel tegi bänd ühisturnee metali tähtsaima esindaja Metallicaga. Sarnaselt selle bändiga jätkab Guns N Roses regulaarselt kontsertreisidel käimist, põhjustades sageli poleemikat ja mõnikord rahutusi. Kuid erinevalt Metallicast rõhub GN R-i fännide lootus, et ansambel kutsub taas kokku oma algkoosseisu, läheb tuurile ja teenib mitmemiljonilise piletimüügitulu. Kõik see ei sarnane sugugi bändi algusaegadega, mil nad olid nälgivad karvased, ainukeseks sissetulekuks stripparitest pruutide teenitud paar dollarit. Laulja W. Axl Rose (sünninimega William Bailey), kes Indiana maapiirkonnast 1982. aastal LA-sse kolis, moodustas bändi nimega Hollywood Rose koos oma lapsepõlvesõbra ja kitarristi Izzy Stradliniga (Jeffrey Isbell), kes oli samuti linna kolinud. Teised liikmed kitarrist Tracii Guns (Tracy Ulrich), basskitarrist Ole Beich ja trummar Rob Gardner asendati peagi kohaliku kitarrivõluri Slashi (Saul Hudson), Seattle is sündinud punkari Duff (Michael) McKagani ja Slashi koolisõbra Steven Adleriga (Michael Coletti). Ka ansambli nimi asendati peagi Gunsi ja Rose i perenimede kombinatsiooniga ning nelik andis esimese kontserdi 1985. aasta juunis. Esimese paari akordi mängimine, ütles McKagan, mõjus, nagu oleks ruumi välk sisse löönud. Nagu Slash, Adler ja McKagan oma autobiograafiates meenutavad, olid GN R-i elu algusaegadel liiderlik, aga raske. Ennast maailma ohtlikeimaks kuulutanud bändil oli raske kohalikele lavadele pääseda, rääkimata rahvusvahelise edu saavutamisest. Kuid pärast LA-s toetajaskonna kogumist ja piisava hulga plaadifirmade tähelepanu köitmist said nad korraldada mõõduka osavõtjate hulgaga võidupakkumise ning allkirjastasid lepingu Geffeniga tänu läbirääkimisi vedanud A&R-i juhtivtöötajale Tom Zutautile, kes oli ka Crüega seotud. Oma debüütalbumit salvestades õrritasid nad fänne EP-ga Live?!@ Like a Suicide, mis avaldati näiliselt sõltumatu plaadifirma poolt ning mida aitas levitada Geffen. Appetite for Destruction (1987) pälvis alguses Slashi sõnul väljaspool metali väljaandeid olematut või väga väikest tähelepanu. Kuid pärast seda, kui GN R käis turneel The Culti ja Crüega veelgi tähtsam, kui MTV hakkas näitama nende videot Welcome to the Jungle suurenes tuntus plahvatuslikult. 1988. aasta sügiseks olid nad varju jätnud turneepartneri Aero smithi, võisid nautida albumi Appetite ja loo Sweet Child o Mine tõusu USA edetabeli tippu ja USA kõige popu- aastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid geffen "The Spaghetti Incident?" Use Your Illusion II Use Your Illusion I Appetite for Destruction Rose Slash Stradlin Clarke Tobias Guns McKagan Adler Sorum Reed 1985 1990 1995 216 rokikroonikad
29,5 mln Appetite for Destruction (1987) 17,8 mln Use Your Illusion I (1991) 18,6 mln Use Your Illusion II (1991) 11 mln 11 mln Greatest Hits (2004) Matt Sorum snd 19.11.1960 Chris Pitman snd 16.11.1961 Richard Fortus snd 17.11.1966 Ron Bumblefoot Thal snd 25.09.1969 Frank Ferrer snd 1966 Tracii Guns snd 20.01.1966 Buckethead snd 13.05.1969 Paul Tobias snd 08.1963 laarsemaks bändiks saamist. Nüüd on neid huvitav jälgida, ütles Eaglesi mees Don Henley (kelle sooloalbumil The End of Innocence Axl kaasa tegi ja kes mängis ühel auhinnatseremoonial GN R-i ridades trummi), kohe esimesest albumist kaheksa miljoni eksemplari müümine ajab inimestel pea segi. Tõe poolest, kõik, kaasaarvatud Rose (kellel olid enesehävitaja likud kalduvused ja psühholoogilised probleemid), langesid mõnuainete küüsi, alates alkoholist kuni heroiinini. Ajal, mil bänd üritas oma eduga toime tulla, lisas GN R Lies (1990) varasemale Live?!@ Like a Suicide lugudele uusi akustilisi palu, sealhulgas rassistliku ja homofoobilise One in a Million. Pärast seda, kui heroiinisõltuvusse jäänud Adleri asemele võeti endine Culti trummar Matt Sorum ja lisandus klahvpillimängija Dizzy Reed, andis GN R 1991. aasta 17. septembril välja kaks albumit. Stradlin lahkus bändist peagi (tema kohale asus Gilby Clarke), kogumikest Use Your Illusion I ja Use Your Illusion II (mille külalisesinejaks oli teiste seas GN R-i eellase Hanoi Rocksi solist Mike Monroe) kujunesid metali esimese valitsusaja viimaste aastate möödapääsmatu atraktsioon. Kui sama aasta lõpus grunge areenile murdis ja raugenud hair-metal üleöö iganes, jäi GN R ellu ning oleks võinud põhjendatult väita, et on kõige populaarsem bänd maailmas. Kuid enam kui kaks aastat kestnud turnee ajas bändi lõhki, Axl haaras võimu, tema kaaslased sukeldusid alkoholi ning narkootikumidesse (McKagani kõhunääre hävis aastatepikkuse liigtarvitamise tõttu). Pärast kaveralbumit The Spaghetti Incident? (1993) ja Stonesi hittkaverit Sympathy for the Devil (1994) lahkusid koosseisu tuumikliikmed Slash, McKagan ja Sorum, kes moodustasid Velvet Revolveri koos Stone Temple Pilotsi liikme Scott Weilandiga. Aastaks 1999, mil GN R andis välja filmis End of Days kõlanud singli Oh My God, oli algupärasest kollektiivist alles vaid Rose. Aastaid kestnud produtsentide ja külalisesinejate (sealhulgas Brian May, Moby ja Killing Joke i Youth) vahetumise järel ilmus viimaks 2008. aastal Chinese Democracy, kus lugude ebakõla reetis pikaks veninud loomeprotsessi. Suurem osa GNR-i fännidest ei võtnud seda soojalt vastu, kuid Rose käib endiselt turneel ja tema bändis on vaheldumisi erinevad liikmed, nende seas KFC kiirtoiduketi torbikut peas kandev Buckethead ja tema kuuekeelelist mängiv järeltulija Ron Bumblefoot Thal, endine Replacementsi basskitarrist Tommy Stinson, Nine Inch Nailsi kitarrist Robin Finck ja kauaaegne bändiliige Dizzy Reed. Stradlin ja McKagan on koos Rose iga laval jämminud, kuid mis puutub Slashi, siis 2009. aastal nentis Rose: Enne sureb üks meist, kui me taas koos esineme. JM G geffen Chinese Democracy Stinson Buckethead Fortus Thal Ferrer Pitman 1998 2000 2005 2010 guns n roses 217
Appetite for Destruction (1987) Use Your Illusion I (1991) Duff McKagan ja Slash rokivad New Yorgi klubis Ritz. 1988. aasta kontsert MTV-s. Axl Rose, sisimas võib-olla endiselt Indiana farmipoiss, 1987. aastal. Use Your Illusion II (1991) The Spaghetti Incident? (1993) Chinese Democracy (2008) Endiselt kuigi vaevu püsti pärast mitmeid Mötley Crüe soojendusesinemisi 1987. aastal. Algkoosseis: McKagan, Slash, Rose, Izzy Stradlin ja Steven Adler. Viimased kakskümmend aastat pole neil olnud teineteise kohta midagi head öelda, kuid edu tipul olid Rose ja Slash põnevaim rokitandem.
McKagan, Slash, Rose ja Gilby Clarke 1992. aastal Freddie Mercury mälestuskontserdil Wembley staadionil. Slash oli The Spaghetti Incident? põhiline reklaamnägu. Axl koos Adleri asendajaga, Culti endise trummari Matt Sorumiga Freddie Mercury mälestuskontserdil. Taas kord koos Stradlini ja Ronnie Woodiga Suurbritannias 1993. Rose endiselt segane, esinemistele hilinev, kuid endiselt rahvamasse meelitav. Ron Bumblefoot Thal 2010. aastal Kanadas Ottawas.
Psychedelia Progressive pink floyd 1965 2005 A A A A Roger Waters snd 06.09.1943 Nick Mason snd 27.01.1944 Rick Wright snd 28.07.1943 srn 15.09.2008 Syd Barrett snd 01.06.1946 srn 07.07.2006 Bob Klose snd 1945 David Gilmour snd 06.03.1946 P Selleks et öelda, et sulle ei meeldi Pink Floyd, pidi olema loll nagu lauajalg, tunnistas John Lydon 2010. aastal, enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui tema T-särk I hate Pink Floyd leidis koha Sex Pistolsi kroonikas. Nad on teinud vinget kraami. Vinge kraam polnud sugugi kindel, kui Londoni arhitektuuritudengid Roger Waters, Nick Mason ja Rick Wright 1963. aastal kokku tulid, et esitada R&B kavereid nime all Sigma 6. 1964. aastal, kui nendega liitusid kitarrist Bob Klose ja innustav vokalist Syd Barrett, võeti nimeks The Tea Set ja salvestati esimene demo. Aastal 1965 oli neist saanud The Pink Floyd Sound nimi tuletati California bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Councili nimedest. Pärast Klose i lahkumist ja bändinimest soundi eemaldamist sai Floydist Londoni psühhedeelse muusikaringkonna liige. Kuna tüüri juures oli eksperimentaalne Barrett, oli nende repertuaar, nagu meenutab Mason, abstraktne rhythm and blues, millega tehti üsna koledaid katseid Chuck Berry loomingu kallal. Barretti pingutused hakkasid vilja kandma 1967. aastal, kui hittideks kujunesid laulud Arnold Layne, See Emily Play ja album The Piper at the Gates of Dawn. Eeposlik Astronomy Domine ja Interstellar Overdrive märkisid Floydi tulevast tähelendu otse kosmosesse. Ebausaldusväärse Barretti lahkumisele andsid lisatõuke narkootikumid ja pärast Jeff Becki väidetavat värbamiskatset asendati ta David Gilmouriga. Viimaks ometi ühe hiilgava muusikuga õnnistatud, jätkasid nad eksperimente ebatavalise saundiga, mida iseloomustab 1969. aastal osalt kontsertidel (hea), osalt stuudios (suuremalt jaolt halb) salvestatud Ummagumma nende esimene album, mis pääses Billboardi saja parima edetabelisse. Albumiga Atom Heart Mother Suurbritannia edetabeli tippu trüginud klassikalise rokiga flirtinud teos astus Floyd seitsmekümnendatesse tõelise publikumagnetina. Helikeelt viimistleti albumitel Meddle (1971) ja Obscured by Clouds (1972), kus Watersi laulusõnad rääkisid staarielu ohtudest, sõja mõttetusest ja ühiskonna ebaõiglusest. Kaalukaid teemasid vahendas Gilmouri ja Wrigh ti ning nende esimesel USA edetabeli tippu jõudnud albumil Dark Side of the Moon (1973) saksofonist Dick Parry ja laulja Clare Torry suurepärane musitseerimine. Loo Money tõhusal toel tegi Dark Side of the Moon neist superstaarid vaid Led Zeppelin suutis neile oma müstilisusega konkurentsi pakkuda. Ent Floydis puudus Page i või Planti sarnane liider. Bänd, mille liikmed olid nii anonüümsed, et võisid oma fännide seas märkamatult ringi liikuda, näitas oma edukat mitmekülgsust 1975. aasta albumiga Wish You Were Here ja 1977. aasta tigeda teosega Animals. Viimase järel toimunud turneel lisandus liikmeskonda Snowy White, kes musitseeris järgnevad neli aastat nii Floydis kui Thin Lizzys. aastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid columbia harvest The Final Cut The Wall Animals Wish You Were Here Dark Side of the Moon Obscured by Clouds Meddle Atom Heart Mother Ummagumma More A Saucerful of Secrets The Piper at the Gates of Dawn Barrett Gilmour Klose Waters Mason Wright 1965 1970 1975 1980 1985 368 rokikroonikad
35,5 mln Dark Side of the Moon (1973) 14 mln Wish You Were Here (1975) 22 mln The Wall (1979) 8,9 mln 8,9 mln A Momentary Lapse of Reason (1987) Bändi kontserdid muutusid heli, pildi ja täispuhutavate tegelaste popurriiks meenutagem näiteks nende kuulsat lendavat siga. Waters lõi kartma, et tema sõnum jääb kõigi nende ohtrate efektide tõttu tähelepanuta murest võrsus bändi kõrgelennulisim ettevõtmine, album The Wall (1979). Gilmour ja kaasprodutsent Bob Ezrin klopsisid Watersi demod vajalikku vormi ning stuudiomuusikud nende seas Toto trummar Jeff Porcaro ja džässkitarrist Lee Ritenour toestasid helipilti. Edetabeli vallutanud Another Brick in the Wall ja ülejäänud album hoidis bändi tegevuses järgnevad neli aastat, muuhulgas valmis 1982. aastal ka film. Kuid pärast vahemehe rolli Watersi ja režissöör Alan Parkeri võimuvõitluses sai Gilmouril asjast kõrini. 1983. aastal ilmunud The Final Cut ignoreeris Wrighti vallandati 1979. aastal osavõtmatuse pärast ning kaasati Wall turneele vaid kaastöölisena ning taandas Gilmouri ja Masoni stuudiomuusikute rolli Watersi sõjajärgse unistuse reekviemis. Eirates nii eelmainitu kui ka oma soolo The Pros and Cons of Hitch Hiking suhtelist äpardumist, lahkus Waters 1985. aastal bändist. Gilmour ja Mason otsustasid jätkata ilma temata ja kutsusid Wrighti tagasi, et, nagu kitarrist ütles, muutuda tugevamaks nii juriidiliselt kui muusikaliselt. Peagi järgnes kohtuasi. Argument oli selline, meenutas Waters kakskümmend aastat hiljem, et minu üsna ennasttäis ja tunnistan, et eksliku arvamuse kohaselt tulnuks ilma minuta nii bänd kui bränd hingusele saata. Bränd osutus võitjaks. Watersi staarirohke The Wall (1990) ja sooloalbumitest bestsellerid ( Amused to Death, 1992) ei suutnud kuidagi võistelda Floydi rekordeid purustanud turneede ja albumite A Momentary Lapse of Reason (1987), The Division Bell (1994) ning kontsertsalvestuse Pulse (1995) rahvusvahelise menuga. Pärast Pulse i ilmumist lõpetas bänd põhimõtteliselt tegevuse, kuid nende pärand elas edasi mitmekülgsetes ansamblites nagu Marilyn Manson ja Radiohead. Floydi saavutustest sai Masoni sõnul taaskasutuse majandusharu oma uusväljaannete ja kogumikega, nendest märkimisväärseim 2001. aasta Echoes. Südantsoojendav lisapala järgnes neli aastakümmet pärast ansambli The Pink Floyd Soundi esmaesitust. Filmi Wall staari ja ürituste korraldaja Bob Geldofi õhutusel astusid Waters, Gilmour, Mason ja Wright 2005. aastal koos lavale Live8 peaesinejatena. Üritus oli liigutav ja hästi ajastatud Wright suri vähki vaid kolm aastat hiljem. Waters tunnistas, et on edasisest koostööst huvitatud, kuid Gilmour keeldus, 2006. aastal surnud Barretti mälestuskontserdil esinesid nad eraldi. Gilmouri albumi On an Island (2006) edu õigustas tema meelekindlust, kuigi ta tegi külalisena kaasa Watersi 2011. aasta The Wall turnee ühel kontserdil. Kuna bändiliikmete vanus hakkab lähenema seitsmekümnele, on tulevased koosesinemised vähetõenäolised aga eks olnud ju ka neid, kes arvasid, et neil pole Syd Barrettita üldse lootust. BM P emi The Division Bell A Momentary Lapse of Reason 1985 1990 1995 2000 2005 pink floyd 369
Classic Rock u2 1978 tänapäev A A A A Bono snd 10.05.1960 The Edge snd 8.08.1961 Adam Clayton snd 13.03.1960 Larry Mullen Jr. snd 31.10.1961 Nad on võib-olla ainus hea hümniliku kõlaga rokkbänd, mainis Coldplay laulja Chris Martin ajakirjale Rolling Stone vaimustunult, ja ainus bänd, mis on olnud ilma koosseisumuudatuste ja suuremate lahkuminekuteta tegus juba rohkem kui 30 aastat. Tol ajal 14-aastane trummar Larry Mullen Jr. pani 1976. aastal ühes Dublini koolis bändi kokku laulja Paul Bono Hewsonist, kitarrist David The Edge Evansist ja bassimees Adam Claytonist. Esialgses koosseisus astusid üles ka Edge i vend Dik Evans, Ivan McCormick ja Peter Martin. Selleks ajaks, kui Feedback, nagu neid siis tunti, võttis ette oma esimese esinemise pubis, olid McCormick ja Martin bändist lahkunud. Nad muutsid end The Hype iks, Dik Evans jäi bändi edasi, kuid arvati välja, kui neist sai 1978. aastal U2. Kvartett tegi rahvusvahelise debüüdi 1980-ndatel lugudega 11 O Clock Tick Tock, mille produtsent oli Joy Divisioni guru Martin Hannett, ja Boy, mida tüüris Steve Lillywhite. Samal ajal tõi tuuritamine neile mõjukaid fänne. Ma läksin Pete Townshendiga kes oli alati esimene neist, kelle muusika ajab toolidelt püsti ja kellega koos üks mahv teha ühte Londoni klubisse, rääkis Bruce Springsteen vastuvõtmisel Rock n Rolli Kuulsuste Halli (see ülimalt naljakas vastuvõtt väärib internetist ülesotsimist). Seal nad olid: noor Bono, iiri mullet-soengu pioneer; The Edge mis nimi see üldse on?, Adam ja Larry. Ma kuulasin ära kõik bän did viimseni, et näha, kelle liikmeid olen võimeline meenutama. Pärast paigalseisu tähistanud albumit October (1981) tuuritati visalt, eriti USA-s, War (1983) paiskas bändi suurde mängu. Albumil avardati värvipaletti puhkpillidega, Kid Creole & the Coconutsi taustavokaalidega ja laulus Sunday Bloody Sunday elektrilise viiuliga, mida mängis Steve Wickham ansamblist The Waterboys. Kontsertplaat Under a Blood Red Sky (1983) ja sellega kaasnenud kontsertfilm Live at Red Rocks tõstsid U2 staariseisusesse. Et avardada helilist horisonti, kaasati 1984. aasta plaadi The Unforgettable Fire salvestamiseks Brian Eno ja tema produtsendist partner Daniel Lanois (keelpilliseaded tegi Noel Kelehen, Eurovisioni Iirimaa delegatsiooni juht). Eno-poolsete mõjutustega laul Bad osutus 1985. aasta kontsertsalvestusel Wide Awake in America ja U2 setil Live Aidi käigus silmapaistvaimaks looks, enne kui klassikaks muutunud album Joshua Tree (1987) mille lugude järjekorra pani paika Lillywhite i naine, laulja Kirsty MacColl hakkas troonima tabeleid üle maailma. U2, mis nüüd on suurimate rokkbändide seas, andis välja ülimalt tõsise filmi Rattle and Hum (1988) kõrgekvaliteedilise tunnusmuusikaplaadi, millel astusid üles Bob Dylan, soul i-plaadifirma Stax tähed The Memphis Horns, bluusihiiglane BB King, Tom Petty klahvpillimängija Benmont Trench ja oma looga All I Want Is You kõrgpunkti jõudnud Van Dyke Parks Beach Boysi lähikonnast. Et austusavaldus äsjaleitud muusadele oleks täielik, kaverdas U2 The Beatles i Helter Skelterit ja kasutas ära ka Hendrixi loo The Star-Spangled Banner. U aastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid island Zooropa Achtung Baby Rattle and Hum The Joshua Tree The Unforgettable Fire War October Boy Bono The Edge Clayton Mullen 1980 1985 1990 1995 510 rokikroonikad
25,3 mln The Joshua Tree (1987) 17,6 mln Achtung Baby (1991) 15 mln The Best of 1980-1990 (1998) 12,1 mln All That You Can t Leave Behind (2000) Kuigi näiliselt pakendatud Simple Mindsi-tüüpi karpi, kujutas bänd üht roki suurimat muutust alates Beatlesi albumist Sgt. Pepper, kuid ära jäeti ersats-bluus ja asemele võeti Achtung Baby (1991), mille tootis Flood (kes oli pärast The Joshua Tree kallal töötamist Nine Inch Nailsi ja Depeche Mode i kaasprodutsent). Muutust kinnitas kaleidoskoopiline album Zooropa (1993), mille suurepärased laulud olid pikitud korduvhelindite ja sämplitega, lisaks tegi pulbitseva esituse Johnny Cash lauluga The Wanderer. Muusika mõõtmatus uimastas, U2 pani Eno vastutama, nimetas end ümber Passengersiks ja andis välja nõutukstegevalt segase albumi Original Soundtracks 1 (1995). Sellele kaasaaitajate hulgas olid elektroonika maestrod Craig Armstrong ja Marius de Vries, kes saavutasid ülimaid tulemusi Madonnaga. Ainsad silmapaistvad hetked olid Claytoni esitatud vokaalpartii laulus Your Blue Room (bassimehe jaoks esimene alates ühest 1983. aasta B-poole esitusest) ja ooperilaulja Luciano Pavarotti hitis Miss Sarajevo. U2 oli hädas eksistentsiaalsete küsimustega ja kui Mullenit tabasid seljahädad, värvati rütme mängima tantsusuunitlusega kamraad Passengersist. Howie B. Flood, De Vries ja Happy Mondaysi produtsent Steve Osborne lisasid klahvpillid. Tulemuseks saadud album Pop (1997) neljakordistas Passengersi heade laulude listi, kuid kõla jäi viimistlemata. PopMart Tour osutus vaatemänguliseks, kuid vihjas ühtlasi U2-le, et nad olid unustanud, miks nad inimestele meeldisid emotsionaalselt kõlavate laulude ning esituste tõttu. Pärast kogumikku The Best of 1980-1990 (1998) ja Bono vähenõudlikku filmi The Million Dollar Hotel (2000) ning selle tunnusmuusikaplaati kerkis U2 uuesti esile albumiga All That Can t Leave Behind (2000), mille produtsentide hulgas oli ka Spice Girlsi arhitekt Richard Stannard. Tohutu läbimüük, rahvusvaheline esikoht (looga Beautiful Day ), seitse Grammyt ja väljamüüdud tuur, mida jääb mälestama 2003. aasta südantsoojendav DVD U2 Go Home. The Best of 1980 1990 (2002) eelnes järjekordsele hittalbumile How to Dismantle an Atomic Bomb (2004). Terve nimestik produtsente ühines, sh Snow Patroli nupuvõlur Jacknife Lee ja Pink Floydi albumi Dark Side of the Moon ette valmistanud Chris Thomas, samas kandis laul One Step Closer märget inspireeritud Noel Callagherist ansamblist Oasis (kes toetas U2 PopMarti tuuri käigus). Alates äpardunud liidust produtsent Rick Rubiniga, jättis nii koos Green Dayga sündinud kaver Skidsi loost The Saints Are Coming kui ka Window in the Skies mõlemad 2006. aasta plaadil U218 Singles varju kogu ülejäänud albumi No Line on the Horizon (2009), mille tüürijaiks olid Eno, Lanois ja Lillywhite. Sellegipoolest sai järgnenud 360 Tourist suurima läbimüügiga tuur rokiajaloos. Plaanid mitmetele järgedele, mis kaasanuks hitimeistreid ansamblist Black Eyed Peas ja Gnarls Barkley, pandi riiulisse tagasi, kui No Line... müüs vaevalt viis miljonit eksemplari. Järgmine asi, mida inimesed soovivad U2-st kuulda, tunnistas Bono, ei ole kunstiprojekt. BM island U No Line on the Horizon How to Dismantle an Atomic Bomb All That You Can t Leave Behind Pop 1995 2000 2005 2010 u2 511
Boy (1980) War (1983) Paremale: The Edge, Larry Mullen Jr., Bono ja Adam Clayton Boy tuuril Belgias 18. oktoobril 1980. The Unforgettable Fire (1984) The Joshua Tree (1987) Clayton ja Bono 1984. aasta Band Aidi salvestussessioonil. Achtung Baby (1991) Zooropa (1993) Bob Dylan 1987. aastal Joshua Tree tuuri käigus laval koos U2-ga. Bono ja The Edge 1983. aastal Briti telesaates The Tube. Pop (1997) All That You Can t Leave Behind (2000) How to Dismantle an Atomic Bomb (2004) No Line on the Horizon (2009) Bono MacPhisto tegelaskujuna, mida ta kasutas selliste laulude nagu Lemon esitamiseks esinemas 1993. aasta juunis Pariisis U2 Zooropa tuuri käigus.
Bono The Fly-na: esimene ja kõige püsivam alter ego, mille ta võtts omaks U2 eneseotsingute käigus plaadi Achtung Baby ajal. Visuaalselt erakordne PopMarti tuur jõudis suvel 1997 Hollandisse. Larry Mullen esinemas 28. märtsil 2005 San Diegos U2 Vertigo tuuri alguses. Bono ja The Edge ühes nende Elevation tuuri standardolukorras 2001. aastal. Bänd esinemas New Yorgis Brooklyni silla all 2004. aasta sügisel. Rekordeid murdnud 360 Tour jõudis New Jersey New Meadowland Stadiumile 2011. aastal.